„Ana, kullake, sa peaksid tõepoolest rohkem väljas käima. Sa paned mind muretsema.“
„Ema, mul on kõik hästi. Kuidas Bobil läheb?” Nagu alati, kõige parem poliitika on teemat vahetada.
Õhtul hiljem helistan ma Rayle, oma kasuisale, ema Abikaasale Number Kaks, keda ma pean oma isaks ja kelle nime ma kannan. Vestlus on lühike. Tegelikult pole see vestlus, vaid seeria ühepoolseid ühmatusi vastuseks mu kenale hoolivale jutule. Ray pole suur jutuvestja. Aga ta on ikka elus, ta vaatab ikka telekast jalgpalli, ja käib keeglit mängimas ja kalal või valmistab mööblit. Ray on hea puusepp ja tänu temale teen ma vahet kellul ja käsisael. Temaga tundub kõik korras olevat.
REEDE ÕHTUL ARUTAME KATE‘IGA, mida selle õhtuga ette võtta – meil on tõsine kavatsus õppimisest, tööst ja ülikoolilehest natuke puhata –, kui uksekell heliseb. Uksel seisab mu hea sõber José, käes pudel šampanjat.
„José! Nii tore, et sa tulid!” Ma kallistan teda kiiresti. „Tule sisse.“
José on inimene, kellega ma esimesena tutvusin, kui tundsin ülikooli tulles, et olen segaduses ja üksi. Sel päeval leidsime, et oleme vaimusugulased, ja sellest ajast peale oleme sõbrad. Meil pole mitte ainult sarnane huumorimeel, vaid me avastasime ka, et Ray ja José seenior olid ühes ja samas sõjaväeüksuses. Selle tulemusena on meie isad saanud samuti headeks sõpradeks.
José õpib inseneriks ja on oma perekonnas esimene, kes on jõudnud kolledžini välja. Ta on paganama terava mõistusega, aga ta tõeline kirg on fotograafia. Josél on heade piltide tegemiseks silma.
„Mul on uudiseid.” Ta naeratab, tumedad silmad sädemeid pildumas.
„Ära räägi – sul õnnestus veel üheks nädalaks ülikooli jääda,” narrin ma teda, ja naljaviluks põrnitseb ta mind tigedalt.
„Portlandi galerii paneb mu näituse järgmisel kuul üles.“
„See on suurepärane – palju õnne!” Mul on tema pärast hea meel ja ma kallistan teda jälle. Ka Kate naeratab talle säravalt.
„Tubli, José! Ma pean selle lehte panema. See väärib viimasel hetkel muudatuste tegemist, kuigi need mulle ei meeldi.” Ta teeskleb tüdimust.
„Ma tahan, et sa tuleksid avamisele.” José vaatab kiindunult mulle otsa ja ma punastan. „Teie mõlemad, loomulikult,” lisab ta, vaadates närviliselt Kate‘i poole.
José ja mina oleme head sõbrad, aga sügaval sisimas ma tean, et ta tahaks olla midagi rohkemat. Ta on armas ja vaimukas, aga ta lihtsalt pole minu maitse. Ta on rohkem nagu vend, keda mul kunagi pole olnud. Katherine narrib mind sageli, et mul puudub vajan-kallimat geen, aga tegelikult pole ma lihtsalt kohanud kedagi, kes … hästi, kes mõjuks mulle ligitõmbavalt, ehkki osa minust igatseb legendaarsete värisevate põlvede, süda-kurgus, liblikad-kõhus hetkede järele.
Vahel ma mõtlen, et minuga on midagi viltu. Võib-olla olen ma veetnud liiga palju aega kirjanduslike romantiliste kangelaste seltskonnas ja seepärast on mu ideaalid ja ootused liiga kõrged. Ent tegelikkuses pole keegi minus selliseid tundeid esile kutsunud.
Kuni viimase ajani, sosistab mu alateadvuse tasane hääleke, ja see pole teretulnud. EI! Ma ajan selle mõtte kohe minema. Ma ei taha temast mõelda, mitte pärast seda hirmsat intervjuud. Kas te olete gei, härra Grey? Ma krimpsutan nägu. Ma tean, et olen kohtumisest saadik enamik öid teda unes näinud, aga kindla peale vaid sellepärast, et saaksin sellest kohutavast kogemusest vabaks.
Ma vaatan, kuidas José avab šampanjapudeli. Ta on pikk ning teksastes ja T-särgis, ta on laiaõlgne ja lihaseline, tal on päevitunud nahk, tumedad juuksed ja põlevad tumedad silmad. Jah, José on üpris kuum kutt, aga ma avan, et lõpuks saab ta mu sõnumist aru: me oleme lihtsalt sõbrad. Kork teeb kõva paugu ning José tõstab pilgu ja naeratab.
LAUPÄEVAL ON POES TÕELINE hullumaja. Me oleme ümber piiratud isetegijatest, kes tahavad oma kodu üles vuntsida. Härra ja proua Clayton ning John ja Patrick – kaks osalise tööajaga töötajat – ja mina – oleme klientide haardes. Aga lõuna paiku jääb vaiksemaks ja proua Clayton palub mul mõned tellimused läbi vaadata, ning ma istun leti taga, süües poolsalaja sõõrikut. Ma võrdlen katalooginumbreid toodetega, mida meil on vaja ja mille oleme tellinud, ja mu pilk käib tellimusteraamatu ja arvuti vahet edasi-tagasi, tehes kindlaks, kas kõik klapib. Seejärel tõstan ma mingil põhjusel silmad … ning olen Christian Grey jõulise halli pilgu lõksus – ta seisab leti juures ja vaatab mind ainiti.
Süda jätab lööke vahele.
„Preili Steele. Milline meeldiv üllatus.” Ta pilk on liikumatu ja intensiivne.
Taevas hoidku. Mida paganat tema siin teeb, nähes välja, nagu oleks ta metsast tulnud, juuksed sassis, seljas kreemikas jämedalt kootud sviiter, jalas teksased ja matkasaapad. Mu suu on arvatavasti ammuli ja ma ei suuda oma aju ega häält valitseda.
„Härra Grey,” sosistan ma, sest see on kõik, milleks ma suuteline olen. Tema huultel on naeruvirve ja ta silmad säravad naerust, justkui oleks tal mingi suur saladus.
„Ma olin siinkandis,” ütleb ta selgituseks. „Ma pean mõned asjad ostma. Meeldiv on teid jälle näha, preili Steele.” Ta hääl on soe ja kähe, nagu tume sulanud šokolaadipumati-karamell … või midagi sellist.
Ma raputan pead, et end kokku võtta. Mu süda puperdab hirmkiires tempos ja mingil põhjusel lahvatan tema ainitise pilgu all juuksejuurteni punaseks. Ma polnud oma mälestustes tema suhtes õiglane. Ta pole mitte ainult hea välimusega – ta on meheilu kehastus, ja siin ta on. Siin, Claytonite rauakaupade poes. Mõelda vaid. Lõpuks on mu kognitiivsed võimed taastunud ja mu keha ülejäänud osadega ühendatud.
„Ana. Mu nimi on Ana,” pomisen ma. „Millega ma saan teid aidata, härra Grey?“
Ta naeratab, ja jälle mõjub see nii, nagu oleks tal mingi suur saladus. See viib mu rööpast välja. Sügavalt sisse hingates sean ma näole oma ametliku ma-olen-siin-aastaid-töötanud fassaadi. Ma suudan seda teha.
„Mul oleks paari asja vaja. Alustuseks mõned kaablid,” pomiseb ta, ning ta ilme on rahulik ja lõbustatud korraga.
Kaablid?
„Meil on neid mitmes mõõdus. Kas ma näitan teile?” pomisen ma nõrgal väriseval häälel. Võta end kokku, Steele.
Väike korts ilmub Grey kenade kulmude vahele. „Palun. Näidake mulle, preili Steele,” ütleb ta. Ma püüan leti tagant välja astudes olla sundimatu, aga tegelikult pean end kõvasti kokku võtma, et mitte oma jalgade otsa koperdada – mu jalad on äkitselt süldist. Olen väga rõõmus, et otsustasin hommikul oma parimad teksased jalga panna.
„Need on elektrikaupade osakonnas, kaheksandas vahes.” Mu hääl on pisut liiga vali. Ma vaatan talle otsa ja kahetsen seda kohe. Pagan, küll ta on ilus.
„Teie järel,” pomiseb ta, viibates oma pikasõrmelise kenasti maniküüritud käega.
Mu süda hakkab mind kägistama – sest see on kurgus ja püüab suust välja pääseda – ja ma liigun elektrikaupade osakonda. Miks ta Portlandis on? Miks ta siin Claytonite poes on? Ja tillukesest alakasutatud ajuosast, mis asub ilmselt minu piklikaju all, selle koha lähedal, kus elutseb mu alateadvus, tuleb mõte: ta on siin sinu pärast. Mitte mingil juhul! Ma saadan selle mõtte kohe minema. Miks peaks see ilus, mõjuvõimas, peente kommetega mees mind näha tahtma? See mõte on naeruväärne ja ma viskan selle oma peast välja.
„Kas te olete Portlandis äriasjade pärast?” küsin ma, ja mu hääl on liiga peenike, nagu oleksin sõrme ukse vahele jätnud või midagi taolist. Pagan! Püüa lahedam olla, Ana!
„Ma käisin ülikooli põllumajandusosakonnas. See asub Vancouveris. Ma rahastan praegu seal üht uurimust, mis puudutab külvikordi ja mullateadust,” ütleb ta nentivalt. Näed? Üldse mitte selleks, et sind üles otsida, irvitab