Ma pole kunagi tagasilükkamist kogenud. Hea küll … ma olin alati üks viimastest, kes valiti võrkpalli või vollet mängima, aga ma sain sellest aru – jooksmine ja samal ajal millegi muu tegemine, nagu palli püüdmine või viskamine pole minu rida. Ja ma olen mis tahes spordialal tõeline kobakäpp.
Ent romantilises mõttes pole ma kunagi end välja pakkunudki. Eluaegne ebakindlus – ma olen liiga kahvatu, liiga kõhn, liiga kohmakas ja koordinatsioonita, mu vigade nimekiri läheb pikalt edasi. Niisiis olen ma alati kõik potentsiaalsed austajad tagasi tõrjunud. Mu keemiarühmas oli üks poiss, kellele ma meeldisin, aga minus pole keegi huvi tekitanud – mitte keegi peale Christian Pagana Grey. Võib-olla oleksin ma pidanud olema lahkem omasuguste vastu nagu Paul Clayton ja José Rodriguez, ehkki ma olen kindel, et kumbki neist poleks kusagil hämaras nurgas üksipäini nuttu kiskunud. Võib-olla mul ongi vaja lihtsalt korralikult nutta.
Lõpeta ära! Kohe! karjub mu peale alateadvus, käed rinnal risti, jalaga pahaselt vastu maad põntsutades. Mine autosse, sõida koju, hakka õppima. Unusta ta ära … Kohe! Ja lõpeta ära see kuradi enesehaletsuses püherdamine.
Ma hingan sügavalt sisse ja tõusen püsti. Võta end kokku, Steele. Ma suundun Kate’i auto poole, pühkides näolt pisaraid. Enam ma tema peale ei mõtle. Ma panen selle intsidendi kogemusena kirja ja keskendun eksamitele.
KUI KOJU JÕUAN, ISTUB Kate sülearvutiga söögilaua ääres. Tema tervitusnaeratus haihtub mind nähes.
„Ana, mis viga on?“
Oi ei … mitte seda Kahterine Kavanagh‘ inkvisitsiooni. Ma vangutan pead – tõmba-kohe-tagasi-Kavanagh –, aga samahästi võiks mul olla tegemist pimeda kurttummaga.
„Sa oled nutnud.” Tal on eriline anne väita midagi ilmselget. „Mida see närukael sulle tegi?” uriseb ta, ja ta nägu – jessas, ta on tõesti hirmutav.
„Mitte midagi, Kate.” Selles tegelikult asi ongi. See mõte toob mu näole mõru naeratuse.
„Miks sa siis nutsid? Sa ei nuta kunagi,” ütleb ta leebemal toonil. Ta tõuseb püsti ja ta rohelised silmad on murelikud. Ta paneb käed mu ümber ja kallistab mind. Ma pean midagi ütlema, et ta järele jätaks.
„Üks jalgrattur sõitis mu peaaegu pikali.” See on parim, mis ma teha suudan, aga kohe viib see Kate‘i mõtted eemale … Greylt.
„Jumal küll, Ana – kas sinuga on kõik korras? Kas sa said haiget?” Ta hoiab mind enda ees, tehes kiiret ülevaatust.
„Ei. Christian päästis mu,” sosistan ma. „Aga ma olin üsna endast väljas.“
„See ei üllata mind. Kuidas kohvijoomine läks? Ma tean, et sa ei salli kohvi.“
„Ma jõin teed. Päris kenasti läks, mitte midagi erilist. Ma ei tea, miks ta mind kutsus.“
„Sa meeldid talle, Ana.” Ta laseb käed alla.
„Enam mitte. Rohkem me enam kokku ei saa.” Jah, see on tõsiasja nentimine.
„Mida?“
Pagan. See puhus ta uudishimu uuesti lõkkele. Ma lähen kööki, et ta mu nägu ei näeks.
„Jaa … ta pole minu tase, Kate,” ütlen ma nii kuivalt kui suudan.
„Mida sa sellega mõtled?“
„Oh, Kate, see on siililegi selge.” Ma sekeldan ringi ja seisan siis köögiuksel temaga silm silma vastas.
„Minu jaoks mitte,” ütleb ta. „Hästi, tal on rohkem raha kui sinul, aga tal on rohkem raha kui üldse enamikul inimestel Ameerikas!“
„Kate, ta on …” Ma kehitan õlgu.
„Ana, taeva pärast – kui mitu korda ma pean seda sulle ütlema? Sa oled täielik tita,” katkestab ta mind. Oi ei. Ta hakkab jälle oma tiraadiga pihta.
„Kate, palun. Mul on tarvis õppida.” Ma lõikan vestluse järsult läbi. Ta kortsutab kulmu.
„Kas sa artiklit tahad näha? See on valmis. José tegi paar suurepärast pilti.“
Kas ma tahan visuaalset meeldetuletust imeilusast Christian Ma-Ei-Taha-Sind Greyst?
„Muidugi.” Ma võlun näole naeratuse ja lähen arvuti juurde. Ja seal ta ongi, vaatab mind teraselt oma mustvalges riietuses, vaatab mind ja leiab, et mul on midagi puudu.
Ma teesklen artikli lugemist, kogu aeg kohates ta ainitist halli pilku, uurin fotot, et leida mingit viidet, miks ta pole mees minu jaoks – ta võlgneb mulle selgituse. Ja see on äkki täiesti ilmne. Ta on liiga hea välimusega. Me oleme erinevad poolused ja pärit kahest väga erinevast maailmast. Näen end vaimusilmas Ikarosena, kes lendas päikesele liiga lähedale, kukkus alla ja põles ära. Tema jutus on iva. Ta pole mees minu jaoks. Seda ta mõtleski, ja see teeb kergemaks tagasilükkamisega leppida … peaaegu. Ma suudan sellega elada. Ma saan aru.
„Väga hea, Kate,” suudan ma öelda. „Ma hakkan õppima.” Ma ei mõtle nüüd enam temale, annan ma endale lubaduse, ja hakkan oma loengumärkmeid lugema.
ALLES VOODIS, PÜÜDES MAGAMA jääda, luban ma mõtetel sellele kummalisele hommikule rännata. Ma muudkui jõuan tagasi selle hetke juurde, et kallimad pole minu rida, ja ma olen vihane, et ma varem ei püüdnud seda infot kinni, enne kui ma tema käte vahel iga oma ihurakuga mõttes anusin, et ta mind suudleks. Ta ütles seda konkreetselt. Ta ei taha mind endale kallimaks. Ma keeran külili. Võib-olla elab ta tsölibaadis, mõtlen ma loiult. Sulgen silmad ja lähen vooluga kaasa. Võib-olla ta hoiab ennast. Nojah, aga mitte sinu jaoks, annab mu unine alateadvus mulle viimase obaduse, enne kui mu unenägudesse kaob.
Ja sel öösel näen ma und hallidest silmadest ja lehemustrist piimavahul, ja ma jooksen hämarates paikades, kus on kummaline valgustus, ja ma ei tea, kas ma jooksen millegi poole või millegi eest ära … see pole selge.
Ma panen pastaka ära. Valmis. Mu lõpueksam on läbi. Lai Irvik Kassi4 naeratus levib üle mu näo. Ilmselt on see esimene naeratus sel nädalal. On reede, ja täna läheme tähistama, pidutseme täiega. Ma võin isegi purju jääda! Ma pole kunagi varem purjus olnud. Heidan pilgu üle saali Kate‘i suunas, ja ikka veel kritseldab ta midagi raevukalt, viis minutit enne lõppu. Ja sellega ongi mu akadeemiline karjäär lõppenud. Ma ei pea enam kunagi istuma murelike, üksteisest isoleeritud tudengite reas. Sisimas viskan ma graatsiliselt hundirattaid, teades väga hästi, et mu pea on ainuke koht, kus ma neid teha suudan. Kate lõpetab kirjutamise ja paneb pastaka lauale. Ta vaatab minu poole ja ka tema näolt püüan ma kinni Irvik Kassi laia naeratuse.
Me sõidame ta Mercedesega oma korterisse tagasi, vältides lõputöö arutamist. Kate on rohkem mures, mida ta õhtul baari selga paneb. Mina tuhnin võtmeid otsides kotis.
„Ana, sulle on pakk.” Kate seisab trepil ja hoiab käes pruunis paberis pakki. Kummaline. Ma pole viimasel ajal Amazonist midagi tellinud. Kate annab mulle paki ja võtab võtmed, et eesust avada. Pakk on adresseeritud preili Anastasia Steele‘ile. Saatja nime ega aadressi pole. Võib-olla on see mu emalt või Raylt.
„Ilmselt keegi omastest.“
„Tee lahti!” Kate on põnevil, minnes kööki meie eksam-on-läbihurraa šampanja järele.
Ma teen paki lahti ja leian pooleldi nahast karbi, milles on kolm esmapilgul ühesugust, vanas tekstiilköites algupärast raamatut, ja lisaks valge kaart. Ühele poole on musta tindiga korraliku käekirjaga kirjutatud: