Me teeme oma hobusesabad lahti ja laseme juustel ujuda. Ma laman Emme peal ja isegi ei räägi, mulle meeldivad tema südamelöögid. Kui ta hingab, liigume õige pisut üles ja alla. Peenis hõljub.
Kuna mul on sünnipäev, saan valida, mida me mõlemad selga paneme. Emme riided elavad Kummuti kõrgemas sahtlis ja minu omad alumises. Ma valin tema lemmikteksad, millel on punased õmblused ja mida ta kannab ainult erilistel puhkudel, sest selle põlved hakkavad hõredaks minema. Endale valin kollase dressipuusi, olen sahtliga ettevaatlik, aga parem nurk tuleb ikkagi välja ja Emme peab selle tagasi sisse taguma. Me tõmbame koos mu dressipluusi alla, see pitsitab mu nägu, aga siis tuleb lupsti üle pea.
„Mis oleks, kui ma kaeluse kolmnurka õige pisut suuremaks teeksin?“ küsib Emme.
„Vaevalt küll.“
Kekatunniks jätame sokid jalga panemata, sest paljad jalad pole nii libedad. Täna valin esimeseks Jooksu, me tõstame laua Voodile kummuli, paneme tema peale Kiiktooli ja mõlema peale Vaiba. Jooks käib Kapi juurest ümber Voodi Lambini välja, Põrandal on sellest must ctähe kujuline rada. „Kuule, vaata, ma jõuan kuueteistkümne sammuga sinna ja tagasi.“
„Oi! Kui sa olid neljane, siis suutsid seda kaheksateistkümne sammuga teha, eks ole?“ sõnab Emme. „Mis sa arvad, mitu korda sa jõuad täna edasi-tagasi joosta?“
„Viis.“
„Aga kuidas oleks viis korda viis? See oleks sinu lemmiknumber ruudus.“
Me korrutame sõrmedel, mina saan kakskümmend kuus, aga Emme ütleb kakskümmend viis, nii et ma proovin uuesti ja saan ka kakskümmend viis. Ta võtab Kella pealt aega. „Kaksteist,“ hüüab ta. „Seitseteist. Sul läheb väga hästi.“
Ma hingeldan ähh-ähh-ähh.
„Kiiremini…“
Ma liigun veel kiiremini, nagu lendav Superman.
Kui tuleb Emme kord joosta, pean joonelise paberi plokki alguse numbri ja tema lõpetamise numbri kirjutama, siis me arvutame nende vahe, et teada saada, kui kiiresti ta jooksis. Täna on tema aeg üheksa sekundit kõvem kui minu oma, see tähendab, et mina võitsin, nii et ma hüppan üles-alla ja puristan võidukalt keelega. „Jookseme korraga võidu.“
„Kõlab vahvalt, eks ole,“ ütleb ta, „aga mäletad, ükskord me proovisime seda teha ja ma lõin õla kummuti vastu ära?“
Mõnikord, kui ma asju unustan, räägib Emme mulle neist ja pärast seda tuleb mulle meelde.
Me võtame Voodilt kogu mööbli alla ja paneme Vaiba tagasi, et see Jooksurada kataks ja Vana Pagan musta c-tähe kujulist rada ei näeks.
Emme valib Trampliinil hüppamise, mina hüppan Voodil üksinda, sest Emme võib selle katki teha. Tema kommenteerib. „Hulljulge kerepööre õhus noorelt Ühendriikide tšempionilt…“
Järgmisena valin mängu „Mina ütlen“, seejärel käsib Emme „Laiba“ mängimiseks sokid tagasi jalga panna, see on selline mäng, kus me lamame nagu meritähed, löntis varbaküünte, löntis naba, löntis keele ja isegi löntis ajuga. Emmel hakkab põlveõnnal sügelema ja ta liigutab end, mina võidan taas.
Kell on 12:13, nii et võib juba lõunat süüa. Minu lemmikosa palvest on see koht, mis käib igapäevase leiva kohta. Mina olen mängukunn, aga Emme on söögikunn, näiteks ei luba ta meil helbeid hommikuks, lõunaks ja õhtuks süüa, sest me jääksime haigeks ja need saaksid siis liiga kiiresti otsa ka. Kui ma olin nulli ja ühe aastane, hakkis ja näris Emme mulle toidu peeneks, aga siis sain ma kõik kakskümmend hammast suhu ja nüüd suudan ma kõigest läbi järada. Täna on lõunasöögiks tuunikala kreekeritel, minu töö on konservipurgi kaas lahti tõmmata, sest Emme ei saa oma randmega seda teha.
Ma olen pisut rahutu, Emme teeb ettepaneku „Orkestrit“ mängida ning me jookseme ringi ja vaatame, mis helisid me suudame asjadest välja taguda. Mina trummeldan vastu Lauda ja Emme teeb Voodi jalgade vastu kopp-kopp, seejärel müts-müts vastu patju, mina teen kahvli ja lusikaga Ukse peal kill-kill ning meie varbad teevad Pliidil tümps, aga kõige rohkem meeldib mulle Prügikasti pedaalil talluda, sest siis läheb tema kaas pännn lahti. Minu parim pill on Plõnn, see on hommikuhelveste karp, millele ma kleepisin vanast kataloogist lõigatud eri värvi jalad ja kingad ja pead ning seejärel kinnitasin selle keskosa ümber kolm kummipaela. Vana Pagan ei too meile enam katalooge, kust saaksime endale riideid valida, Emme ütleb, et ta läheb aina kitsimaks.
Ma ronin Kiiktoolile, et Riiulilt raamatuid võtta, ja teen Vaibale kümnekorruselise pilvelõhkuja. „Kümme korrust ja kümme korda,“ ütleb Emme ja naerab, see ei olnud väga naljakas.
Kunagi oli meil üheksa raamatut, aga ainult neljal olid pildid sees –
„Suur lasteluuletuste raamat“
„Kaevur Dylan“
„Jooksus jänku“
Ruumiline raamat „Lennujaam“
Ja viis tükki, millel on pildid ainult kaanel –
„Hurtsik“
„Videvik“
„Kaitseingel“
„Mõrkjasmagus armastus“
„Da Vinci kood“
Emme loeb väga harva piltideta raamatuid, ainult siis, kui ta on viimases hädas. Kui ma olin neljane, küsisime Pühapäevakingiks veel ühe piltidega raamatu ja saime „Alice’i Imedemaal“, tema meeldib mulle ka, aga temas on liiga palju sõnu ja paljud neist on vanad.
Täna valin ma „Kaevur Dylani“, ta on peaaegu kuhja all ja lammutab sellepärast pilvelõhkuja maha krahhhhhh.
„Jälle Dylan.“ Emme krimpsutab nägu ja hakkab siis oma kõige valjuma häälega rääkima:
„Siiiiiiiiiiiin on Dylan, kaevur tugev!
Aina suuremaid kuhje tema kopp kokku lugend.
Vaata, kuis ta oma pika käe mulda surub,
ükski teine ekskavaator nõnda ei armasta muru.
See hiigelkõblas platsil veereb ja pöörleb,
tõstes ja kraapides terve päev ning isegi ööl veel.“
Teisel pildil on kass, kolmandal on see kivihunnikul. Kivid on rasked nagu keraamika, millest Kraanikauss ja Pott on tehtud, aga mitte nii siledad. Kassid ja kivid on ainult Telekas. Viiendal pildil kukub kass alla, aga kassidel on üheksa elu, mitte nagu minul ja Emmel, meil on mõlemal ainult üks.
Emme valib peaaegu alati „Jooksus jänku“, sest et jänkuemme püüab lõpus pisikese jänku kinni ja ütleb: „Võta üks porgand.“ Jänkud on Telekas, aga porgandid on päris, mulle meeldib nende erk värv. Minu lemmikpilt on see, kus pisike jänku muudab end mäe peal kiviks ja jänkuemme peab tema leidmiseks hästi kõrgele ronima. Mäed on liiga suured, et päris olla, ma nägin üht Telekast, mille küljes üks naine köitega rippus. Naised ei ole päris nagu Emme, tüdrukud ja poisid ka mitte. Mehed ei ole päris, ainult Vana Pagan on, ja ma ei ole tegelikult päris kindel, kas tema on päriselt päris. Võib-olla pooleldi? Ta toob toidukraami ja Pühapäevakinke ja paneb prügi kaduma, aga ta ei ole inimene nagu meie. Tema juhtub ainult öösel nagu nahkhiired. Võib-olla ajab Uks piip-piip tehes ta üles ja siis õhk muutub. Arvan, et Emmele ei meeldi temast rääkida, et ta lõpuks rohkem päris ei oleks.
Ma sean end nüüd Emme süles sisse, et vaadata oma lemmikmaali Jeesuslapsukesest, kes mängib Ristija Johannesega, kes on ühtaegu tema sõber ja suur sugulane. Maarja on ka seal, tema on oma Emme süles, kes on Jeesuslapsukese Vanaema, nagu Dora abuela. See on veider pilt, millel pole värve ning mõnda kätt või jalga, Emme ütleb, et see on pooleli. Jeesuslapsukese pani Maarja kõhus kasvama ingel, mis alla laskus, ta on nagu vaim, aga hästi äge, selline sulgedega. Maarja oli täitsa üllatunud ja ütles: „Kuidas see küll võimalik on?“ ja