Teistel planeetidel on enamasti inimesed, keda mahub ekraanile sadu, ainult et mõnikord muutub üks hästi suureks ja tuleb lähedale. Neil on naha asemel riided, nende näod on roosad või kollased või pruunid või laigulised või karvased, neil on väga punased suud ja suured mustaga ääristatud silmad. Nad naeravad ja kisavad palju. Mulle meeldiks väga kogu aeg Telekat vaadata, aga see muudab meie aju pehmeks. Enne kui ma Taevast alla laskusin, lasi Emme sellel terve päev mängida ja ta muutus zombiks, kes on nagu vaim, aga kõnnib tümpstümps ringi. Nii et nüüd paneb ta alati pärast üht saadet Teleka kinni, siis saavad rakud jälle päeva jooksul paljuneda ja me saame pärast õhtusööki veel üht saadet vaadata ning magades aju juurde kasvatada.
„Ainult üks veel, sest täna on mu sünnipäev! Palun?“
Emme teeb suu lahti, seejärel paneb kinni. Siis ta ütleb: „Miks ka mitte?“ Reklaamide ajal paneb ta Teleka hääletuks, sest need teevad aju veel kiiremini pehmeks, nii et see võib hakata kõrvust välja tilkuma.
Ma vaatan mänguasju, seal on äge veoauto ja trampliin ja Lego robotid. Kaks poissi hoiavad käes Transformereid ja võitlevad, aga nad on sõbralikud, mitte nagu pahad tüübid.
Siis algab saade, see on „Käsna Kalle Kantpüks“. Ma jooksen teda puudutama ja meritäht Patrickut ka, aga kalmaar Kalmerit mitte, tema on jube. See on õudne lugu hiigelsuurest pliiatsist, ma vaatan läbi Emme sõrmede, mis on minu omadest kaks korda pikemad.
Emmet ei hirmuta miski. Võib-olla ainult Vana Pagan. Suuremalt jaolt nimetab ta teda lihtsalt temaks. Ma ei teadnudki tema nime enne, kui ma nägin multikat ühest mehest, kes tuleb öösel ja kelle nimi on Vana Pagan. Ma nimetan pärismeest ka nii, sest ta tuleb öösel, aga tema ei näe välja nagu see telekamees, kellel oli habe ja sarved ja muud asjad. Küsisin kunagi Emmelt, kas Vana Pagan on vana, ja ta ütles, et peaaegu kaks korda nii vana kui tema, mis on ikka üsna vana.
Emme tõuseb püsti kohe, kui lõputiitrid tulevad, et Telekat kinni panna.
Mu piss on vitamiinidest kollane. Ma istun kakamiseks ja ütlen sellele: „Tadaa, mine nüüd merre!“ Pärast vee tõmbamist vaatan, kuidas paak täitub ja mulks-mulks teeb. Siis ma nühin käsi, kuni tundub, nagu hakkaks mu nahk ära tulema, niimoodi ma tean, et olen neid piisavalt pesnud.
„Laua all on võrk,“ ütlen ma. Ma ei teadnud, et ma seda üldse ütlen. „See on Ämbliku oma, ta on päris. Olen teda kaks korda näinud.“
Emme naeratab, aga mitte päriselt.
„Ära pühi seda ära, eks. Sest teda pole praegu seal, aga ta võib tagasi tulla.“
Emme on käpukil ja vaatab Laua alla. Ma ei näe tema nägu enne, kui ta juuksed kõrva taha lükkab. „Tead mis, ma jätan selle siia seniks, kuni koristama hakkame, nõus?“
See juhtub teisipäeval, selleni on kolm päeva. „Nõus.“
„Tead mis?“ Ta tõuseb püsti. „Me peame kirja panema, kui pikk sa nüüd viiesena oled.“
Ma hüppan hästi kõrgele õhku.
Tavaliselt ei tohi ma Toa ega mööbli peale kirjutada. Kui ma olin kahene, kritseldasin Voodi jala peale, sellele, mis on Kapi pool, ning iga kord, kui me koristame, koputab Emme kritseldusele ja ütleb: „Vaata, me peame sellega igavesti elama.“ Aga minu sünnipäevapikkus on midagi muud, need on tillukesed numbrid Ukse kõrval, must neli, mille all on must kolm ja punane kaks – seda värvi oli meie vana Pastakas, enne kui see otsa sai – ja kõige all punane üks.
„Seisa sirgelt,“ ütleb Emme. Pastakas kõditab mu pealage.
Kui ma eemale astun, on number neljast õige pisut kõrgemal must number viis. Mulle meeldib viis kõikidest numbritest kõige rohkemasti, mul on igal käel viis sõrme ja niisama palju varbaid ning Emmel ka, me oleme teineteise suust kukkunud. Üheksa on mu kõige ebalemmikum number. „Mis mu kõrgus on?“
„Sinu pikkus. Noh, ma ei tea päris täpselt,“ ütleb ta. „Ehk võiksime mõnikord mõõdulinti küsida, pühapäevakingiks.“
Mina arvasin, et mõõdulindid on ainult Telekas. „Ei, küsime hoopis šokolaadikomme.“ Ma panen sõrme number 4 peale ja seisan, nägu selle vastas, sõrm juustel. „Seekord ma ei läinud palju pikemaks.“
„See on normaalne.“
„Mida normaalne tähendab?“
„See…“ Emme näkitseb huult. „See tähendab, et see on okei. Kõik on korras nagu Norras.“
„Aga vaata, kui suured musklid mul on.“ Ma hüppan Voodil, olen seitsmepenikoormasaabastega Hiiglasetapja Jack.
„Tohutud,“ ütleb Emme.
„Gigantsed.“
„Röögatud.“
„Hiiglasuured.“
„Üüratud,“ ütleb Emme.
„Hiiglaüüratud.“ See on sõnavõileib, kui me kaks tükki kokku pressime.
„Hästi öeldud.“
„Tead mis?“ ütlen talle. „Kui ma olen kümme, siis olen täiesti kasvanud.“
„Või nii?“
„Ma lähen suuremaks ja suuremaks ja suuremaks, kuni minust saab inimene.“
„Tegelikult sa oled juba inimene,“ ütleb Emme. „Me mõlemad oleme inimesed.“
Mina arvasin, et meie kohta käib sõna „päris“. Telekainimesed on ainult värvidest tehtud.
„Kas sa tahtsid öelda naine, mitte inimene?“
„Jah,“ ütlen, „naine, kelle kõhus munas on poiss ja tema on ka kunagi päris. Või kasvan hiiglaseks, aga toredaks, nii kõrgeks.“ Ma hüppan, et Voodiseina hästi kõrgelt puudutada, peaaegu sealt kohast, kust Katus hakkab üles kalduma.
„Kõlab hästi,“ sõnab Emme.
Tema nägu on ilmetuks muutunud, see tähendab, et ma ütlesin midagi valesti, aga ma ei tea, mida.
„Ma tungin läbi Katuseakna Avakosmosesse ja hüppan pumps-pumps planeetide vahel,“ räägin talle. „Ma külastan Dorat ja Käsna Kallet ja kõiki oma sõpru ja mul on koer, kelle nimi on Lucky.“
Emme on naeratuse tagasi saanud. Ta sätib Pastaka tagasi riiulile.
Ma küsin temalt: „Kui vanaks sina oma sünnipäeval saad?“
„Kakskümmend seitse.“
„Ossa raks.“
See vist ei parandanud tema tuju.
Samal ajal kui vannivesi jookseb, võtab Emme Kapi otsast Labürindi ja Kindluse alla. Me oleme Labürinti teinud sellest ajast peale, kui ma olin kaheaastane, ta koosneb vetsupaberi rullidest, mis on pandud teibiga kokku tunneliteks, mis igale poole käänduvad. Põrkepallile meeldib väga Labürinti ära kaduda ja seal peidus olla, ma pean teda hüüdma, Labürinti raputama ning külili ja kummuli keerama, enne kui ta, uhh, õnneks, välja veereb. Siis ma saadan Labürinti teisi asju, näiteks maapähkli ja Sinise Rasvakriidi murdunud killu ja keetmata spagetijupi. Nad ajavad üksteist tunnelites taga ning hiilivad ligi ja hüüavad: „Õõõ!“ Ma ei näe neid, aga kuulan, kõrv papi vastas, ja saan aru, kus