Viin oma tooli nõude pesemiseks Kraanikausi juurde, kaussidega pean ettevaatlik olema, aga lusikatega tohin klirr-klärr-kõll teha. Pistan keele Peegli ees suust välja. Emme on mu selja taga, ma näen oma nägu tema näo ees nagu maski, nagu see, mille tegime, kui oli kõrvitsapüha. „Joonistus võiks parem olla,“ ütleb ta, „aga vähemalt näitab see, milline sa oled.“
„Milline ma siis olen?“
Ta koputab Peeglile minu otsmiku kohale, sõrm jätab endast järele ringi. „Nagu minu suust kukkunud.“
„Miks ma sinu suust kukkunud olen?“ Ring hakkab kaduma.
„See tähendab lihtsalt, et sa näed minu moodi välja. Vist sellepärast, et sa oled minust tehtud. Samasugused pruunid silmad, samasugune suur suu, samasugune terav lõug…“
Ma vahin samal ajal meid ning meie Peeglis vahime vastu. „Nina küll samasugune pole.“
„Noh, praegu on sul lapse nina.“
Võtan sellest kinni. „Kas see kukub ära ja asemele kasvab täiskasvanu nina?“
„Ei, ei, see kasvab lihtsalt suuremaks. Samasugused šatäänid juuksed…“
„Aga minu omad ulatuvad keskkohani välja, sinu omad ainult õlgadeni.“
„Tõsi,“ ütleb Emme, sirutades käe Hambapasta poole. „Kõik sinu rakud on kaks korda rohkem elus kui minu omad.“
Ma ei teadnudki, et asjad saavad vaid pooleldi elus olla. Vaatan taas Peeglisse. Meie magamise T-särgid on ka erinevad, aluspesu ka, tema omal ei ole karupilte.
Kui ta teist korda sülitab, on minu kord Hambaharja kasutada. Ma hõõrun hoolikalt iga hammast. Emme sülg Kraanikausis ei ole üldse nagu minu suust kukkunud, minu oma ei ole ka minu nägu. Ma uhun need minema ja naeratan nagu vampiir.
„Ah!“ Emme katab oma silmad kinni. „Su hambad on nii puhtad, need pimestavad mind.“
Tema omad on üsna viletsad, sest ta unustas neid pesta, tal on sellest kahju ja enam ta ei unusta, aga need on ikkagi viletsad.
Ma panen toolid kokku ja siis Ukse kõrvale Rõivahobuse vastu. Ta nuriseb alati ja ütleb, et seal pole ruumi, aga tegelikult on küll, kui ta hästi sirgelt seisab. Ma oskan ennast ka kokku panna, aga mitte nii lamedaks, sest mul on lihased, sest ma olen elus. Uks on tehtud läikivast võlumetallist, ta teeb piip-piip pärast kella üheksat, kui mina pean Kapis välja lülitunud olema.
Jumala kollane nägu täna sisse ei paista. Emme ütleb, et tal on raske end lumest läbi pigistada.
„Mis lumest?“
„Näed,“ näitab ta sõrmega üles.
Katuseakna ülemisest otsast paistab pisut valgust, ülejäänu temast on täiesti pime. Telekas on lumi valge, aga pärislumi ei ole, veider. „Miks see meile peale ei saja?“
„Sest see on väljas.“
„Avakosmoses? Kui see oleks sees, siis ma saaksin sellega mängida.“
„Ah, aga siis sulaks see ära, sest siin on mõnus ja soe.“ Emme hakkab ümisema. Ma arvan laulu kohe ära, see on „Langeb lund“. Ma laulan teist salmi. Seejärel laulan „Talve võlumaad“ ja Emme laulab kõrgemalt kaasa.
Meil on igal hommikul sada asja teha, näiteks anname Taimele Kraanikausis tassikese vett, et midagi maha ei loksuks, siis paneme ta tagasi Kummutil olevale alustaldrikule. Kunagi elas Taim Laual, aga Jumala nägu kõrvetas tema pealt lehe ära. Tal on üheksa lehte alles, need on niisama laiad kui minu käed ja üleni karvased kui koerad, nagu ütleb Emme. Aga koerad on ainult Telekas. Mulle ei meeldi number üheksa. Leian tillukese lehe tulemas, see on nagu kümnes.
Ämblik on päris. Ma olen teda kaks korda näinud. Otsin teda praegu, aga Laua jala ja tema korteri vahel on ainult võrk. Laud hoiab hästi tasakaalu, see on üsna keeruline. Kui mina ühe jala peal seisan, suudan tükk aega seista, aga siis kukun alati ümber. Emmele ma Ämblikust ei räägi. Ta pühib võrgud ära, ta ütleb, et see on mustus, aga minu meelest on need nagu eriti peenikesest hõbedast tehtud. Emmele meeldivad loomad, kes ringi jooksevad ja üksteist söövad nagu need, kes elavad Telekas loodusplaneedil, aga päris loomad mitte. Kui ma olin nelja-aastane, vaatasin, kuidas sipelgad mööda Pliiti üles kõndisid, ning tema tuli ja lõi kõik lapikuks, et nad meie toitu ära ei sööks. Ühel hetkel olid nad elus ja järgmisel mustus. Ma nutsin nii, et mu silmad oleksid peaaegu ära sulanud. Ja ükskord hammustas mind öösel mingi asi, mis tegi: „Pinnnnnnnn, pinnnnnnn.“ Emme lõi ta Ukseseinal Riiuli all maha, tema oli sääsk. Selle jälg on ikka veel korgiplaadil alles, kuigi Emme nühkis seda maha. Sääsk varastas minu verd nagu tibatilluke vampiir. See on ainuke kord, kui veri on minust välja tulnud.
Emme võtab oma tableti hõbedasest pakist, kus on kakskümmend kaheksa väikest kosmoselaeva, ning mina võtan vitamiini pudelist, millel üks poiss käte peal seisab, ja Emme võtab ühe suurest pudelist, millel on Tennist mängiva naise pilt. Vitamiinid on rohud, mis ei lase haigeks jääda ja tagasi Taevasse minna. Ma ei taha sinna kunagi minna, mulle suremine ei meeldi, aga Emme ütleb, et selles pole midagi halba, kui me oleme sada ja mängimisest väsinud. Ta võtab vaigistit ka. Mõnikord võtab ta kaks, aga mitte kunagi rohkem kui kaks, sest mõni asi on meile hea, aga liiga palju on äkitselt halb.
„Kas Haige Hammas teeb liiga?“ küsin. Ta elab ülemise rea tagumises otsas, tema on kõige hullem.
Emme noogutab.
„Miks sa iga päev natsa aja tagant kaht vaigistit ei võta?“
Ta krimpsutab nägu. „Siis ma jääksin sõltuvusse.“
„Mis…?“
„Ma nagu vajaksin neid kogu aeg. Tegelikult võin neid siis aina rohkem vajada.“
„Mis vajamisel viga on?“
„Seda on raske selgitada.“
Emme teab kõike, välja arvatud neid asju, mida ta täpselt ei mäleta, ja mõne asja peale ütleb ta, et ma olen liiga noor, et seda mulle selgitada.
„Mu hambad ei valuta nii väga, kui ma nende peale ei mõtle,“ ütleb ta mulle.
„Kuidas nii?“
„Seda nimetatakse mõtlemise jõuks. Kui me mingi asja peale ei mõtle, siis me ei pane seda ka tähele.“
Kui minul mõni kehaosa valutab, siis ma panen seda alati tähele. Emme hõõrub mu õlga, aga mu õlg ei valuta. See meeldib mulle ikkagi.
Ma ei räägi talle endiselt võrgust. Veider, kui on midagi, mis on minu-aga-mitte-Emme-oma. Kõik muu kuulub meile mõlemale. Minu keha on vist minu oma ja mõtted, mis minu peas tekivad. Aga minu rakud on tema rakkudest tehtud, nii et mõnes mõttes olen ma tema oma. Ja kui ma räägin talle, mida ma mõtlen, ja tema räägib, mida tema mõtleb, hüppavad meie mõtted teise pähe, nagu siis, kui sinise rasvakriidiga kollase peale joonistades tuleb kokku roheline värv.
Kell 08:30 vajutan telekanuppu ja vaatan kolm kanalit läbi. Ma leian „Avastaja Dora“ multika, juhhuu! Emme liigutab hästi aeglaselt Jänkut, et ta oma kõrvade ja peaga pildi paremaks teeks. Ükskord, kui ma olin neljane, suri Telekas ära ja ma nutsin, aga öösel tõi Vana Pagan võlukarbi, et Telekat tagasi ellu äratada. Pärast kolme kanalit on teised täiesti hägused, neid me ei vaata, et oma silmadele mitte halba teha, aga kui sealt muusikat tuleb, paneme Teki Telekale ning lihtsalt kuulame läbi halli katte ja nõksutame puusa.
Täna panen ma sõrmed Dora pea juurde, et teda kallistada ja rääkida talle oma supervõimetest nüüd, kui olen viiene, ning ta naeratab. Tal on hiiglama suur juuksepahmakas, mis näeb välja nagu hästi pruun kiiver, millest on sakilised tükid välja lõigatud, tema pea on niisama suur kui ülejäänud keha. Ma istun vaatamiseks Voodile Emme sülle ja sätin end, kuni ma ei istu enam tema kontide otsas. Tal ei ole pehmeid kohti eriti palju, aga need on hästi pehmed.
Dora ütleb asju, mis ei ole päris keeles, vaid hispaania keeles, näiteks lo hicimos.