Suur mure mu hingel.
Ja sina magad, su südames rahu;
näed und rõõmutu puidu rüpes;
öös, mis täis pronksist naelu,
sinkjas pimeduses sa vagusi lebad ja särad.
KINGITUSED
Täna ma olen viis. Eile õhtul Kappi magama minnes olin neli, aga kui ma Voodis pimedas ärkan, olen – abrakadabra – viis. Enne seda olin kolm, siis kaks, siis üks, siis null. „Kas ma miinusnumbrid ka olin?“
„Mmm?“ Emme ringutab laialt.
„Üleval Taevas. Kas ma olin miinus üks, miinus kaks, miinus kolm…?“
„Ei, numbrid algasid alles siis, kui sa alla laskusid.“
„Katuseaknast. Sa olid hästi kurb, enne kui mina sinu kõhus juhtusin.“
„Täpselt nii.“ Emme küünitab end Voodist välja, et Lampi põlema panna, ja see lööb kõik sahh särama.
Panen täpselt õigel hetkel silmad kinni, teen siis õige pisut lahti ühe, seejärel mõlemad silmad.
„Ma nutsin, kuni mul ei olnud enam ühtegi pisarat alles jäänud,“ räägib ta mulle. „Ma lihtsalt lamasin siin ja lugesin sekundeid.“
„Kui palju sekundeid?“ küsin temalt.
„Miljoneid ja miljoneid.“
„Aga kui palju täpselt?“
„Ma kaotasin järje,“ ütleb Emme.
„Siis sa mõtlesid oma munale ja soovisid ja soovisid, kuni läksid paksuks.“
Ta naeratab laialt. „Ma tundsin, kui sa põtkisid.“
„Mida ma põtkisin?“
„Mind loomulikult.“
Selle peale hakkan ma alati naerma.
„Minu sees, põmm-põmm.“ Emme kergitab oma magamise T-särki ja paneb kõhu hüppama. „Mõtlesin: Jack on teel. Esimese asjana hommikul lipsasid sa vaibale, silmad pärani lahti.“
Ma vaatan maas olevat Vaipa, mille punased ja pruunid ja mustad siksakid on üksteisega kokku põimunud. Seal on plekk, mille ma sündides kogemata tegin. „Sa lõikasid nööri katki ja ma olin vaba,“ räägin Emmele. „Siis sai minust poiss.“
„Tegelikult sa juba olid poiss.“ Ta ronib Voodist välja ja läheb Termostaadi juurde õhku soojaks tegema.
See mees vist ei tulnud eile õhtul pärast kella üheksat, õhk on alati teistsugune, kui ta on käinud. Ma ei päri, sest Emmele ei meeldi sellest mehest rääkida.
„Räägi, härra Viiene, kas sa sooviksid oma kingitust kätte saada kohe nüüd või pärast hommikusööki?“
„Mis see on, mis see on?“
„Ma tean, et oled elevil,“ ütleb ta, „aga pea meeles, et sõrmi ei tohi näkitseda, pisikud võivad august sisse pugeda.“
„Et mind haigeks teha nagu siis, kui ma olin kolm ja ma oksendasin ja mul oli kõht lahti?“
„Veel hullem,“ ütleb Emme, „pisikute pärast võid sa ära surra.“
„Ja varakult tagasi Taevasse minna?“
„Sa ikka näkitsed.“ Ta tõmbab mu käe ära.
„Palun andeks.“ Ma istun halvale käele peale. „Ütle mulle veel härra Viiene.“
„Niisiis, härra Viiene,“ ütleb ta, „nüüd kohe või hiljem?“
Ma hüppan Kiiktooli, et Kella vaadata, ta näitab 07:14. Ma oskan Kiiktoolil rulasõitu teha, ilma et temast kinni hoiaksin, siis lendan viuhh tagasi Päevatekile ja hakkan hoopis lumelauaga sõitma. „Millal kingitusi lahti tehakse?“
„Mõlemat pidi on lõbus. Kas ma valin sinu eest?“ küsib Emme.
„Ma olen nüüd viieaastane, ma pean ise valima.“ Mu sõrm on taas suus, panen selle kaenlaauku vangi. „Ma valin… kohe praegu.“
Ta võtab midagi oma padja alt välja, arvan, et see oli seal kogu öö nähtamatult peidus. See on joonelise paberi rull, mille ümber on lilla pael nende tuhandete šokolaadikommide paki ümbert, mis me saame jõulude ajal. „Tee lahti,“ ütleb ta mulle. „Ettevaatlikult.“
Nuputan välja, kuidas sõlme lahti teha, silun paberit, ning seal on joonistus, hariliku pliiatsiga, mitte värvipliiatsiga tehtud. Ma ei tea, mis see on, siis aga pööran paberi ringi. „Mina!“ Nagu Peeglis, aga pildil on rohkem näha, minu pead ja kätt ja õlga magamise T-särgiga. „Miks minu silmad kinni on?“
„Sa magasid,“ ütleb Emme.
„Kuidas sa magades pildi tegid?“
„Mina olin ju üleval. Panin eile hommikul ja üleeile ja üle-üleeile lambi põlema ja joonistasin sind.“ Emme ei naerata enam. „Mis viga, Jack? See ei meeldi sulle?“
„Ei – siis mitte, kui sina oled sisse lülitunud, aga mina olen välja lülitunud.“
„No ma ei saanud sind siis joonistada, kui sa ärkvel olid, siis ei oleks see ju üllatus olnud, ega?“ Emme ootab. „Ma arvasin, et sulle meeldiks üllatus.“
„Ma eelistan üllatust ja selle teadmist.“
Ta naerab veidi.
Ma ronin Kiiktoolile, et võtta Riiulil olevast Karbist nöpsiku. Kui üks ära võtta, tähendab, et viiest jääb null alles. Kunagi oli neid kuus, aga üks kadus ära. Üks hoiab Kiiktooli taga kinni Lääne kunsti meistriteost nr 3: „Püha Anna, Neitsi Maarja, Jeesuslaps ja Ristija Johannes“ ja üks Vanni kõrval Lääne kunsti meistriteost nr 8: „Impressioon. Päikesetõus“ ning üks hoiab üleval sinist kaheksajalga ja üks õudse hobuse pilti, mille nimi on Lääne kunsti meistriteos nr 11: „Guernica“. Need meistriteosed tulid kaasa kaerahelvestega, aga kaheksajala joonistasin mina, see on mu märtsikuu parim töö, ta hakkab Vanni kohal olevast aurust pisut laineliseks tõmbuma. Kinnitan Emme üllatusjoonistuse Voodi kohale kõige keskmisele korkplaadile.
Ta raputab pead. „Mitte sinna.“
Ta ei taha, et Vana Pagan seda näeks. „Võib-olla Kappi, tagumise seina külge?“ küsin.
„Hea mõte.“
Kapp on puidust, seetõttu pean nöpsikule eriti kõvasti vajutama. Panen ta tobedad uksed kinni, need kägisevad alati, isegi pärast seda, kui me hingedele maisiõli panime. Vaatan läbi liistude sisse, aga seal on liiga pime. Teen ukse pisut lahti, et sisse piiluda. Salajoonistus on valge, kui väikesed hallid jooned välja arvata. Emme sinine kleit langeb pisut minu kinnistele silmadele, ma mõtlen pildil olevaid silmi, aga kleit on tegelikult ka Kapis olemas.
Tunnen Emme lõhna enda kõrval, mul on peres kõige teravam nina. „Oi, ma unustasin natuke võtta, kui üles ärkasin.“
„Pole hullu. Võiksime ehk selle mõnikord vahele jätta, nüüd kui sa viiene oled?“
„Vaevalt küll.“
Selle peale heidab ta valgele Päevatekile pikali, mina ka, ja ma võtan palju.
Ma loen välja sada maisihelvest, lasen midagi maha loksutamata kosena alla voolata piimal, mis on peaaegu niisama valge kui kausid, ja me täname Jeesuslast. Mina valin Sulalusika, mille valge käepide on käkras sellest korrast, kui ta kogemata keevate makaronide poti vastu läks. Emmele Sulalusikas ei meeldi, aga ta on minu lemmik, sest ta on teistsugune.
Ma silitan Laua kriime, et neid parandada, ta on täiesti valge ring, kui välja arvata hallid kriimud, mis on tekkinud toidu hakkimisest. Söömise ajal mängime „Ümisemist“, sest selle jaoks ei ole vaja suud kasutada. Ma pakun laule „Macarena“ ja „Kui sul tuju hea“ ja „Õõtsu, õrn kaarik, teel“, aga see on tegelikult „Kurjad ilmad“. Nii et mina saan kaks punkti ja kaks musi.
Mina ümisen laulu „Viska, viska vett“, Emme arvab selle kohe ära. Siis ümisen Chumbawamba lugu „Tubthumping“, tema krimpsutab nägu ja ütleb: „Ah, ma tean seda küll, see on see, milles räägitakse pikalilöömisest