Sulane ja temal abiks seemendamas olev Juss aina imestasid, kui nägid, et peremees, kes tuli ruttu väljale külvama, siin külimati täitis ja ta korraks kandevöölegi asetas, nüüd päikesepaistel kivi ääres istub, nagu soendaks ta seal selga ja kuulaks lõokeste laulu. Niisugust asja polnud Andresest keegi varem tähele pannud.
Aga kui Andres kõik oma tõotused naise ja laste suhtes oli vanajumalale andnud ja kui ta oli need kinnitanud kibeda veega, mis jooksis ta silmist, sai ta tundmuse, et nüüd on ta kõik teinud, mis sureliku inimese võimuses, sellepärast tulgu nüüd, mis tuleb. Jääb ainult üle veel oodata ja risti kanda, mis sulle peale pannakse.
Kergendatud südamega ja uue hooga hakkas ta külvama. Aga kivi ääres istumine oli tüki aega viitnud. Nõnda ei jõudnudki ta kõike seemet maha visata, enne kutsuti ta põllult koju. Seal ootas Krõõt, kes tahtis temaga rääkida, sest vanajumal polnud Andrese pühalikke tõotusi mikski pannud ja oli oma käskjala Vargamäele saatnud, nagu oleks peremees Andres rääkinud esteks aina tühje sõnu.
“Noh, vanamees,” ütles naine, “minu tund on vist tulnd.”
“Kui see nõnda olema peab, siis sündku Tema tahtmine,” vastas Andres alistunult.
“Aga mis lastega?” küsis Krõõt.
“Eks ma need kasvata üles,” vastas Andres.
“Sa pead omale teise naise võtma,” ütles Krõõt nüüd. “Aga ära võta kurja… lastele emaks.”
See oli kõik, mida Eespere Krõõt oma vanamehele ütles. Peale seda hüüdis ta Sauna-Mari. Aga kui see sängi ette astus, ei öelnud perenaine talle midagi, vaatas ainult otsa. Ja nüüd nägi Mari, et perenaise silmad olid endiselt nukrad, hiljutine rõõmuhelk oli sealt jäljetult kustunud.
Krõõt liigutas oma paremat kätt, nagu tahaks ta seda Marile sirutada. See võttiski perenaise käest kinni ja jäi talle otsa vahtima ning ootama, mis ta küll ütleb. Perenaise huuled hakkasidki liikuma, aga häält kuuldavale ei tulnud. Huulte liikumisest ei võinud Mari midagi muud mõista, kui aimas ainult iseenda korduvat nime.
Nõnda vahtisid Krõõt ja Mari teineteisele üksisilmi otsa, kuni Krõõda silmad kustusid. Aga ka siis veel hoidis saunanaine perenaise kätt, nagu mõeldes, mida tahtis see temale küll öelda, kui ta keel enam suus ei liikunud. Ometi aimas Mari niikuinii kadunud perenaise mõtted.
Andres surus Krõõda silmad ja suu; viimane kippus paonema nagu ütlemata jäänud sõnadeks või õndsalikuks naeratuseks.
Ja ei olnud Vargamäe suurtes valgetes tubades muud kuulda kui aga nutt. Nuttis Sauna-Mari, nuttis saunatädi ja nutsid nende nuttu nähes ka suuremad ja väiksemad lapsed. Pere lastega kaasa hakkasid karjuma ka sauna lapsed, sest ka nemad olid siin, polnud ju Maril neid sauna kellegi hooleks jätta.
Ainult Andres ise ei nutnud. Tema seisis muidu niisama Krõõda korjuse ees ja vahtis üksisilmi, aga vaevalt nägid tema silmad midagi, sest liig kauge oli nende pilk.
Kulus pisut aega, siis tuli Tagapere perenaine Eesperre.
“Minu vanamees ajas mind vaatama, et kas õige teisepere perenaisega midagi juhtund või, peremees kutsutud nii ruttu põllult ära koju,” ütles Tagapere eit. “Tahtis teine ise tulla, ma ei last, et läheb teine jälle riidu.”
“Teisepere perenaist põle änam,” vastas Andres naabri eidele.
Tükk aega ei lausunud see midagi, vahtis ainult, nagu ei mõistaks ta öeldud sõnu. Siis läksid tal silmad märjaks ja ta ütles.
“Põle teist änam mitu päeva näha olnd.”
“Sündis poiss,” lausus Andres.
“Elab?” küsis naabri eit.
“Laps elab, aga Krõõt…”
Andres ei saanud öeldud, mida öelda tahtnud. Midagi valusat pitsitas kurgu kinni.
“Heldene aeg!” hüüdis Oru perenaine. “Mis siis saab? Neli väikest…”
Ka temal jäid nüüd sõnad millegi valusa pärast kurku kinni.
“Jah, neli väikest,” ütles Andres.
Nõnda seisid naabri peremees ja perenaine hulk aega keset põrandat, näod teineteisest kõrvale pöördunud.
“Naabri perenaine,” ütles Andres viimaks, “on sul ehk aega saunanaistele pisut appi jääda? Surnu tahab pesemist ja lapsed… Ma ise pean väljale minema, et viimased kaerad maha visata, muidu põle meestel varsti änam künda.”
“Seda see minu vanameeski,” vastas Oru eit. “Ütles teine, et mine vuata, ehk on teisepere rahval abi tarvis, nende perenaisel peaks ju need päevad kätte tulema.”
Nõnda jäigi Oru perenaine saunanaistele abiks. Andres ise tõttas põllule. Külvas teine seal kärmesti ja kärmesti, aga omal silmad jooksid vett, nagu pilluks kevadine tuul vahetpidamata kibedat tolmu. Süda ei valutanud, ta oli ainult tühi ja raske. Esteks kivi ääres istudes oli Andres kõik öelnud ja tõotanud, mis tal üldse öelda või tõotada oli, ja kui see siiski polnud abi toonud, siis pidi edasi rühmama, kuni kaks kätt rinnal.
“Nagu Krõõdalgi,” lausus ta endamisi.
Kui Andres põllult koju jõudis, oli Krõõt juba aidas valge lina all.
“Tahad ehk aita vaatama minna, peremees,” ütles Sauna-Mari Andresele, “aga ära unusta luuakontsu kassiaugu ette panemast.”
Muidugi tahtis peremees aita minna, aga et Mari seda temale meelde tuletas, siis jättis ta seekord minemata. Selle asemel ronis ta aidalakka kirstulaudu otsima, tõi need sisse ja pidas aru ise hakata kirstu tegema. Aga siis ütles tüdrukule, et see omale puhtamad riided selga paneks ja Meistri-Antsu järele läheks.
Õhtuks jõudis Meistri-Ants Vargamäele. Temale kirstulaudu näidates ütles Andres.
“Mõtlesin esteks ise, aga sina tunned seda tööd muidugi paremini, sellepärast saatsingi sinule sõna, et tuleksid.”
“Küllap juba mina sellega toime saan,” vastas Meistri-Ants, tüse ja vimmas vanamees, kelle tömp nina näoga võrreldes liig punane. “Olen ennegi teind ja on kõik minuga rahule jäänd, küllap jääb ka sinu eit… Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. Teen tubli ja tiheda, lase või vette, mitte tilkagi ei tule läbi.”
“Eks ta hea olekski, surnuaed niisukese koha peal, et hauad kevadel nagu kaevud,” ütles Andres.
“Nonäh, ega minagi muidu, ikka vee pärast,” kinnitas Meistri-Ants.
Järgmisel hommikul algas Vargamäe Eesperes juba koidu ajal saagimine ja hööveldamine: perenaisele valmistati viimast ulualust, milles ta Vargamäelt pidi lahkuma.
Meistri-Ants oli isegi mingisugused hõbenarmad ja plekitükid tiivustatud punnpalgeliste inglinägudega kaasa toonud. Niisuguseid imeasju polnud lapsed veel kunagi näinud. Saunanaisedki aina vaatasid ja imestasid.
Tiivustatud inglinäod tuletasid neid meelde, mis olid kirikus kantsli küljes. Selle tõttu omandasid nad puht pühaduse ilme. Sellepärast siis, kui naised pärast Krõõda juures, kes kirstus lamas, issameiet lugesid, siis ei teadnud nad hästi, tegid nad seda õndsa Krõõda või punnpalgeliste inglinägude pärast.
Kolm päeva, mis pühapäevani aega, kadusid Andresel nagu mingisugune raske uni; ta isegi ei teadnud hiljem, oli ta selle aja uinunud või ärkvel olnud. Asjad, mille peale ta ei osanud mõelda, sündisid nagu iseenesest, sest Sauna-Mari, kes kõigega endisest ajast tuttav, talitas, nagu oleks ta alles eile siit lahkunud ja täna uuesti tagasi tulnud, et oma harilikku tööd jätkata. Pere poisi pani ta oma tütre kõrvale teise rinna otsa, ja esiotsa jatkus toitu mõlemile.
“Mari, löö sina pisut silma peale,” ütles Andres, kui ta poest matusekraamiga koju tulI. “Sina oled ikka alles nagu oma inimene.”
Ja nõnda see sündiski. Marist sai igale poole, Mari nägi ja kuulis kõik, kuigi tal oli kummagi rinna otsas laps. Ja kuna teised