“Pahukses mitte, aga…”
“Ega see Orugi hea silmaga näe, et mina seda kraavi kaevasin,” seletas Madis. “Juba mineval aastal kutsus mind ära, tahtis panna mind omale kaevama. Mõtlesin, et eks saa näha, mis ta teeb, kui ma ei lähe, aga ei tänini midagi.”
Nõnda katsus Madis Andrest lohutada: olles nii-öelda Tagapere saunik, tegi ta ometi Eespere tahtmist. Pearule püüdis ta asja muidugi teisiti valgustada. Seega lootis ta kahe tugeva vahel häid päevi elada, et poleks tööst puudu ja et oleks leiba küll.
XVI
Jussi ja Mari abielu teise aasta algul sündis neil poeg.
Rõõmus oli Mari, veel rõõmsam ehk Juss, kelle kõverad jalad hommikust õhtuni naise ja lapse ümber sibasid. Juss oleks tahtnud nüüd kõik üksi teha. Maril oleks pidanud tema arvates olema ainuke kohus ja lõbu: hoida ja kiigutada last. Aga Mari märkas peagi, et pole kuigi suur lõbu alati lapse küljes kinni olla, palju parema meelega oleks ta midagi teinud või kuhugi läinud.
Algusest saadik oli Maril poisiga üks mure: on ta temasse või Jussi? Õigem – on poisi jalad isasse või emasse? Ei olnud Maril suuremat hirmu, kui et poeg võiks pärida isa kõverad jalad. Lapse sündimisega polnud tema esimeseks uudishimuks teada saada selle sugu, vaid missugused on ta jalad, nagu võidaks juba nüüd kohe selles asjas midagi öelda. Mari arvas isegi nõnda, et tüdrukul poleks kõveratest jalgadest suuremat häda, sest temal jääksid nad seeliku alla, aga kõverjalgne poiss – jumal hoidku selle eest.
Samal kevadel ehitas Juss omale lehmalauta – palgiotstest, mis pere kambritest järele jäänud. Nõnda oli rähklemist küll ja küll. Peres käis ta ainult ajutiselt abiks, sest päriselt suiliseks polnud võimalik hakata. Oli juba oma töö ja majapidamine: naine ja laps, lehmamullikas ja seapõrsas. Lehmalaudale ta ise katust ei osanud peale teha, aga Madis oli selles asjas suur meister. Tema’p see laudale katuse peale sopsiski, pannes räästasse aeva puhta pilliroo, mis jõest eelmisel suvel korjatud.
Peresse oli uus tüdruk kaubeldud, keegi Kaie-nimeline, aastat kolmkümmend vana, tuima näo ja tuhakarva juustega. Krõõdale polnud ta hästi meeldinud, aga et teda kui tumma töölooma kiideti, siis kaubeldi ta. Perenaine oleks jällegi tahtnud midagi Mari-taolist majja saada, sest nii hea oli näha rõõmsat nägu, kuulda naeru ja nalja, mis vaheldaks pisutki igapäevase elu üksluisust. Pealegi, odrakülvi aegu ootas perenaine kolmat last ja siis sooviks majas inimest näha, kes räägiks suuremate lastega mõne parema sõna.
Juba ammugi valutas Krõõda süda oodatava lapse pärast. Tal oli mingisugune kuri eelaimdus, et jällegi tuleb tütar. Ta arvas nimelt, et kui hakkavad kord tütred tulema, siis tulevadki.
Ja tuligi, nagu ta kartnud. Teise tütre sünnil oli Krõõt nutnud, nüüd võttis ta löögi alistunult vastu. Sest milleks nutta, kui see on jumala tahtmine, mis on sama paratamatu nagu talvel külm ja suvel kuumus. Samasuguse näo tegi ka Andres, kui ta põllult koju tuli ja asjast kuulis. Aga saunatädi kõndis Vargamäe Eespere tagakambris nagu kurjategija. Kui ta sauna läks ja ka Marile tütrest teatas, hakkas see peaaegu suure häälega nutma.
“Vaene perenaine!” karjus ta. “Mis jumala nuhtlus see küll temal on.”
Missuguse näoga läheb ta nüüd perenaist vaatama ja kuidas seisab temaga silm silma vastu, kui ta ei söanda enam teda nõnda lohutada, nagu seda tegi teise tütre puhul, on ju temal endal vahepeal sündinud poeg? Millegipärast hakkab Krõõda saatus nii väga valusalt Mari südamesse kinni. Kui see oleks võimalik, vististi annaks ta oma poja perenaisele ja võtaks tema tütre omale. Eriti haledaks läheb Mari süda siis, kui mõtleb, et perenaine tema poja tarvis andnud mitu-setu rätikut, vöö, teki, mütsi ja muud kribu-krabu. Ehk kuidas ilmus ta katsikule! Kooke ja mannaputru oli nõnda palju, et sõi Mari ise, sõi Juss ja sai maitsta tädigi oma vanamehega.
Andres tegi endas imeliku leiduse. Tema oli teise tütre sündimisel mõelnud, et kui kolmas laps ka tütar on, siis lööb ta käega suure rähklemise peale ja hakkab elama hoopis teist elu: ta ei võta Vargamäed enam nii tõsiselt. Aga nüüd oli kolmas tütar käes ja Andres pani tähele, et tema tööhimu polnud põrmugi vähenenud, nagu ei olenekski see kuidagi tema enda vabast tahtmisest. Mitte tema ise ei otsusta oma eluküsimusi, vaid keegi nägematu käsib, ajab, tõukab, Andresel pole muud, kui mine, kuhu sind lükatakse.
Jussi ja Mari tõttu oli nüüd rohkem tööjõudu saadaval ja seda kasutas Andres kohe. Põldude vahele, piirile, heinamaale ja koplisse ilmus üks uus aed teise järel või tehti mõne vana asemele uus. Põllul peeti kividega nii ägedat võitlust, nagu oleksid Vargamäe Eespere kivid äkki hakanud peale tungima, peremees vaene paneb ainult kõigest jõust vastu, tarvitades selleks hoobe, kangi, suurt vasarat ja tuld.
Sauna-Madis oli labidatega soos, niipalju kui oma tööd vähegi mahti andsid. Vanemate kraavide ääres muutsid kased juba karva ja aastast kasvu. Andresele tegi see nii suurt rõõmu, et peaaegu igal pühapäeval ühes või teises kohas kraavikaldal kõndimas käis. Sealt tõi ta ikka hea meeleolu koju kaasa. Ja kui Krõõt vahel tütreid kuidagi meelde tuletas, ütles Andres naljatades.
“Minu pojad kasvavad soos kraavikallastel, sihvakad ja lopsakad teised, nii et aina lust vaadata. Mina võin surra, aga ei minu pojad niipea sure, need kasvavad ka pärast mind Vargamäel.”
“Seni kui võerad käed nad maha raiuvad,” lausus Krõõt.
“Kännust tõusevad uued asemele, Vargamäel on visa seeme,” ütles Andres.
Visadust oma kemplemises ilmutas Oru Pearugi. Tänavu elas ta küll Andresega rahus, aga seda mitte tüdimuse või väsimuse pärast, vaid et tal oli nüüd omas kodus tegemist. Ta oli omale uue sulase kaubelnud ja, nagu ikka, võimalikult tugeva, et oleks toeks üleaedse vastu. Aga nüüd juhtus nõnda, et Pearu läks ise oma tugeva sulasega vastamisi. See sündis millalgi, kui Pearu jälle suure ajuga kõrtsist koju tuli ja õuevärava maha ajas, mis eest ta naist ja lapsi tahtis karistada. Kui kisa ja karjumine liig suureks läks, ei suutnud Jaagup välja kannatada ja astus pererahvale vahele. Ta tuuseldas pisut marru läinud peremeest ja viis ta siis sängi magama. Küll oli Pearu sulasele küüntega näkku ja kõrri kinni karanud, aga sulane ei hoolinud. Lõpuks sai peremees hammastega sulase pöidlast kinni. Nüüd võttis sulane taskust kinnise liigetega noa ja pistis selle Pearule hammaste vahele. Nõnda päästis ta oma haavatud pöidla. Aga niipea kui Jaagup Pearu lahti laskis, kahmas see sängiääre alt kirve ja oleks vististi sulase elu lõpetanud, kui see õigel ajal poleks saanud tooli löögiriistana tarvitada. Nüüd võttis sulane vöö ja sidus peremehe käed selja taha kinni. Nõnda viskles ja vandus ta, kuni uinus magama. Siis päästis perenaine ta käed.
Ärgates tegi Pearu näo, nagu ei mäletaks ta eilsest sündmusest midagi. Isegi sulasele ei lausunud ta ainustki halba sõna. Aga sest silmapilgust peale hakkas ta teda kiusama, kus ta iganes võis. Algas sellega, et ta hommikul sulast magada ei lasknud ja et õhtul kauem pidi töötama kui harilikult. Eelmistel aastatel olid ikka Eespere mehed varasemad ja õhtul hilisemad, tänavu läks kõik vastuoksa.
Sadas sügisel päevade kaupa külma vihma, siis nähti Tagapere Jaagupit hagu tegemas lepikus, mis puistas vett kahekordselt kaela. Või ta pidi kusagil põllu all kraavi kaevama, külm soovesi jalus, vihmavesi turjal. Kõige kibedamaks muutusid päevad kartulivõtmisel ja rehepeksmisel. Siis polnud enam öö ega päeva maiku. Kogu töö ja tegemise oleks Pearu pea peale pööranud, et aga kiusata Jaagupit. Heameelega oleks ta teinud kõik kodused tööd kuivaga, välised vihmaga. Oli ilm niisugune, et hea peremees ei aja koeragi ulualt välja, siis saatis Pearu sulase kas või üksipäinis kartulimaale.
Talve tulekul, kui suuremad välistööd kõik tehtud, läks Pearu sinnamaale, et ta sulasele enam ei lasknud süüa anda. See nälgis paar päeva ja tahtis siis peremehega rääkida, aga peremees ei võtnud teda jutule. Jaagup ei osanud nüüd muud teha, kui läks Eespere Andreselt nõu küsima. See ajas Pearu hoopis marru. Ta tõstis sulase asjad toast ja aidast välja, ning kui see nõuküsimiselt koju tuli, ütles ta temale, et ta võib enda koristada, teda pole enam vaja. Jaagup