Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare

kui tarvis, siis hakaku peale.

      Aga Mari rääkimine ei mõjunud ei Andresest poja ajal ega ka nüüd. Isa arvas endist viisi, et loom pole inimene. Looma eest peab inimene hoolitsema ja mõtlema, aga loom inimese eest ei mõtle, mille peale Mari vastas.

      “Ega see halba teeks ühti, kui inimene ka inimese eest hoolitseks ja kui mõni loom vahel ka inimese eest mõtleks.”

      Kui Ants oli noorest nõrguke ja vana Andres ise pisut nagu vanast väetike juba, siis oli noor Andres selle-eest päris mehemürakas ja rammu tuli tal aasta-aastalt juurde nagu noorel karul. Rammust rääkis tema piht ja õlad, rammust tema kõnnak ja kaelgi. Leeris oli tema ajal ainult üks poiss, kel maksis püksivärvlist või rinnust kinni võtta, teised olid kõik ühe käega tuuseldada. Samuti oli lugu vägikaikaga ja sõrmkooguga. Peale ühe olid kõik Andrese kõrval könnid, nagu ta neid harilikult nimetas.

      Aga see nimetus ei meeldinud Tõrvakülast Mätliku Eedile, kes tänavu juba kolmat aastat leeris. Esimesel aastal oli õpetaja ta kinni jätnud peatükkide pärast. Järgmisel aastal kinkis ta temale need ja nõudis ainult issameiet, aga et Eedi ka seda ei jõudnud pähe õppida, siis pidi ta kolmandaks aastaks jääma. Kas ta issameiet tänavugi oskas, seda ei teadnud keegi, aga niipalju oli kõigil teada, et Eedi mõisasepa juures poisiks – suurehaamrimeheks. Kui Vargamäe Andres kord jälle könnidest kõneles, tõusis Eedi lavalt, puges kastide vahelt läbi keset põrandat Andrese ette, sest tema oli ainuke, kes tohtis ja julges seal kõndida, ning küsis väljakutsuvalt.

      “Kes on könn?”

      “Sina ja terve poiste kihelkond,” vastas Andres.

      “Ma tahan sulle näidata, kes könn on,” ütles Mätliku Eedi ja viskas kuue seljast lavale.

      “Käi nii kaua leeris, kui mu poolvend Ants tuleb, küll sa sellele ehk siis näitad,” muigas Andres. “Minuga ära tule mängima, muidu löön sul tunamuldsed kapsad välja.”

      Kogu ruumikas leerituba lagistas naerda.

      “Näe, vaata, siin on su pealae ase nagu Kolgatal,” ütles Eedi ja lõi jalaga teatud paika, sest eelmisel tunnil oli õpetaja just Kolgata pealae asemest rääkinud.

      “Mis?!” hüüdis Vargamäe Andres. “Sina näitad minule pealae aset? Kolmekordne könn niisuke? Tee oma vana katekismuse-näru issameie kohalt lahti ja pane su oma näidatud paika põrandale, ma tahan katsuda, kas ma kõlksatan su oina kolu issameiesse, nii et see sul viimaks ometi kord pähe hakkab, muidu jääd tänavu jälle kinni ja lähed vene usku.”

      Jälle olid naerjad Andrese pool.

      “Tule lagedale!” hüüdis Eedi.

      “Hea küll, kui sul issameie muidu pähe ei hakka,” vastas Andres. “Aga tee katekismus enne õigest kohast lahti, muidu ei maksa jännata.”

      Keegi tõi katekismuse ja pani ta püha issameie kohalt lahti põrandale.

      “Kas on Eedi enda raamat?” küsis Andres.

      “Ei, minu oma,” vastas katekismuse panija.

      “Too Eedi raamat, muidu ei maksa,” ütles Andres.

      “Eedil põlegi katekismust!” hüüdis keegi.

      “Eedi katekismus kulus ära!” hüüdis teine.

      “Siis las olla seesama seal,” ütles Andres nüüd.

      Poisid pistsid rinnad kokku. Aga Eedi oli kõvem kui Andres arvanud, sest temal oli juba nii-öelda täiskasvanud mehe jõud. Esimene kord kukkusid poisid kõrvu põrandale, nagu oleksid nad ühekõvadused. Kui nad maast tõusid, välkus Andrese silmis peaaegu viha ja ta asus niisuguse jõu ja ägedusega vastase kallale, et kui see püüdis talle jalga taha panna, lendas ta ise peaga kuhugi vastu kasti, nii et terve nägu verd täis viskas.

      Eedi oli hoobist pisut uimane, aga ajas end varsti jalule, katsus oma verist pead ja ütles Andresele.

      “Aga näe, issameiele ikkagi ei saand.”

      “Paranda oma kolu enne ära, siis panen,” vastas Andres.

      “Ei pane, eluilmas ei pane,” vaidles Eedi vastu.