“Ei sinu suu änam seisagi kinni.”
Aga Maril oli asjast teine arusaamine kui Andresel ja tema küsis kord Maretilt naljatades.
“Hakkad ka õige mehele minema või, et nõnda laulad?”
Maret vaatas emale nukra naeratusega otsa ja vastas.
“Või need mehed näpuotsast võtta on.”
“Küsisin ju muidu niisama suusoojaks,” ütles Mari nüüd, “tuli mul ju mu oma noorus meelde. Mina ka armastasin kangesti laulda. Aga sel a’al ei olnd nii kurvad laulud kui sinul. Mina trallitasin, aina trallitasin.”
“Liisi ka armastas rohkem trallilaule,” ütles Maret.
“Aga põle sestsaadik änam trallilaulud minu suhu saand, kui Andres mu Mäe perenaiseks võttis,” rääkis Mari edasi. “Ei kohe ole aega ega jäksa laulda. Ja küllap need aastad nüüd olid ikka veel kergemad, teie olite mul Liisiga lükata ja tõmmata. Ma sain kohe hõlpu. Aga Liisi on juba läind ja kuniks sindki veel siin kõerutamas, kes seda teab.”
“Jah, ma olen ka vahel mõelnd, et kudas sa siis küll läbi saad, kui mind änam ei ole,” ütles Maret.
“Ah oled mõelnd vahel?” küsis Mari ja tema väsinud silmis säras rõõmuhelk. “Eks mul rasked päevad hakka siis, kes teab kauaks tervis ja jõud ette lööb. Lapsed on igaüks tüki viind, aga kes annab siinilmas midagi tagasi. Külg teeb ka vahel kuuma valu, ei tea, mis seal on.”
Seda viimast häda ei kaevanud Mari kunagi Indreku kuuldes, sest see ei suutnud seda välja kannatada. Aga Maretile võis ta sellest rääkida ja võis isegi seletada, et nagu kõva tükk oleks kusagil sügavas küljekontide all, mis teeb vaeva kodusel ja välisel tööl. Viimasest tuli tal tänavu õige sagedasti osa võtta, sest tööjõud oli peres kasinam kui mineval aastal: Liisi asemele oli astunud Indrek, kelles oli midagi Mareti taolist pikka ja painduvat, nagu oleksid nad ühe ema lapsed. Pealegi oli algusest saadik märgata, et Indrekul pole nagu head tööhakkamistki.
Muidu elati Vargamäel üsna vaikselt, ei kohtukäimist ega riidu. Kanged naabrid olid lössi löödud oma esimeste laste abielu pärast. Pealegi tabas Pearut sügisel raske hoop: Karla võeti kroonuteenistusse. Küll oli ka tänavu palju mehi, nii et Karla oleks võinud järele jääda, aga tal polnud õnne, võttis numbri ligi. Nõnda siis pidi Pearu omale võõra sulase palkama, sest järgmine poeg Toomas oli alles nõrk, et töömehe kohuseid täita. Sellest mõistis Mäe Andres, et jumal teeb mõnikord õigust ka Vargamäel. Pearu oli küll hoobelnud ja suurustanud, aga nüüd pidi ta ometi kord mõistma, et tema pole ilmas see kõige vägevam. Aga sellesama kõigeväelise kätt sai ka Andres varsti tunda. Sest talvel tuldi Maretile kosja ja tuldi jälle nõnda, et see Andresele ei meeldinud. Sõideti küll paukuvate kellade ja kangete magusate viinadega ukse ette, aga ikkagi ei meeldinud see Andresele: kosilaseks polnud peremees, vaid käsitööline – tisler kiriku juurest, kes tegi tellimise peale kummuteid ja kappe ning ka puusärke, kui see nõnda pidi olema. Pealegi oli kosilasel viga, et ta paremat jalga lonkas, mitte küll palju, aga ikkagi lonkas, sinna polnud midagi parata. Muidu peeti mehest lugu ja leidus niipalju peretütreidki, kes kinnitasid, et tisleri Sass tantsib oma vigase jalaga paremini kui suurem hulk poisse oma tervete jalgega.
Peaaegu oleks Mareti meheleminek samasuguseks muutunud nagu Liisigi oma, aga Mareti vaiksem ja pehmem iseloom päästis seisukorra. Kui Maret Mari kaudu isale juba varakult asjast teada andis, ütles see kohe.
“Sass on ju sant, muidu põleks mehel viga.”
“Ega see lastesse hakka,” vastas Mari, “eks lapsed tule ikka terve parema jalaga.”
“Ükskõik,” ütles Andres, “aga sandile ma oma tütart küll ei taha panna, kas siis meie tõesti vallas need kõige halvemad oleme, et me need viimased peame ära korjama?”
“Sass ei ole ju see viimane, tema on ju meistrimees,” seletas Mari.
Aga Andres ei olnud nõus. Ta laskis kohe Mareti kutsuda ja ütles temale.
“Kas sa siis paremat ei saa, et pead selle sandi võtma?”
“Teised põle mind tänini taht,” vastas Maret.
“Aga sul on ju ometi aega oodata, ega sa veel vana ole,” ütles isa.
“Peas see vanuski ei tule,” arvas Maret norus peal.
“Ei mina küll sellega paergu nõus ole, et sa Sassile lähed. Mul on kohe valus sind temale lasta,” ütles isa.
“Eks me või siis Sassiga oodata,” lausus Maret üsna alandlikult ja vaikselt.
“Mis!?” hüüdis isa nagu hirmul ja imestanult. “Sa tahad siis teda ootama jääda?”
“Tema on ju valmis mind ka ootama,” vastas Maret. “Tema ootab ükskõik kui kaua. Veel mineval pühapäeval ütles ta mulle, et kui vaja, ootame, mina põle änam poisike, kes iga seeliku järele jookseb. Ja siis ütles ta mulle veel, et tema teist ei võta, kui mina temale ei lähe, tema tahab ainult mind. Sellepärast on tema kõigega nõus, mis mina teen, nõnda et kui sina, isa, paergu ei taha, et ma temale lähen, siis ootame Sassiga, ma ütlen talle. Ega ta ilma minu loata mulle kosja ei tule.”
“Päris oma ema, just nagu vana õnnis Krõõt,” ütles Andres endamisi ja ta meel sai pisut nukraks. “Heidab alla, aga järele ei anna, tee mis tahes.” Ja Andres hakkas möödunud päevi meelde tuletama, et neist leida õpetust olevikule ja näpunäiteid tulevikule.
“Isa, kas ma võin nüüd ära minna?” küsis Maret. “Seakartulid jäid tuppa patta keema, lagunevad teised pärast ära.”
Andres ärkas mõtteist ja vaatas tütrele otsa. Ja et selle silmad nii väga kadunud Krõõda silmi meelde tuletasid, ütles ta.
“Sa siis kedagi teist ei taha?”
“Ei, isa,” vastas tütar. “Mina lubasin enda Sassile.”
“Siis lase ta tulla, millal ta tahab või millal sina tahad, tagasi ei lükka ma teda mitte,” ütles Andres nagu suure jõupingutusega ning omal oli pärast hea meel oma sõnade pärast.
Hea meel oli ka Maretil. Ta ei vastanud isale küll midagi, aga tema näos ja silmis paistis nii vaikne ja õnnelik naeratus, nagu Andres seda Krõõda näos oli märganud ainult surmavoodil. Ja nüüd oli Andresel veel parem meel, et ta tütre tahtmisele oli järele andnud.
Nõnda siis oli küsimus otsustatud ja Maret läks tuppa vaatama, et seakartulid puruks ei keeks.
Maril olid nüüd need päevad käes, mida ta kartnud: ta pidi tahes või tahtmata võõra tüdruku võtma. Sellepärast niisutas ta oma pisaratega iga kosjaviinalonksu, iga pulmavorsti, mida ta läbi trehtri valge puupulgaga toppis, iga saiapätsi, oli see rosinatega või ilma. Ei saanud ta Maretile midagi kotti panna ega kompsu siduda, ei saanud ta temaga lõpuks ainustki sõna rääkida, ilma et suunurgis poleks valusalt tõmmelnud ja põlle- või rätikunurk silmadele kippunud. Maril oli ajuti tundmus, nagu saadaks ta õnnist Krõõta veel kord Vargamäelt alla, ainult mitte surnult, vaid elavalt – nii väga tuletas tütar talle kadunud ema meelde.
Ka Maretil olid silmad lahkudes märjad. Oli see nutja Mari või kõige muu pärast, mis siia maha jäi, seda ei öelnud ta kellegile.
“Ega mina nii väga kaugele lähegi,” ütles ta Marile, “kirikumäele paistavad ju Vargamäe vanad pedakad ära, võin neid seal kas või iga päev kord vaatamas käia.”
“Seda minagi, et ega jah nii väga kaugele,” oli ka Mari nõus, aga ise ei saanud silmi peost.
Kui Vargamäe Eesperes pulmaaskeldused mööda ja endine rahu majas, ütles Andres tagakambris kord Marile.
“Nüüd oleme tütardest lahti.”
“Sedapuhku jah,” vastas Mari. “Ei Liinest, Tiiust, Kadrist saa veel millalgi asja.”
“Ei niipea,” oli ka Andres nõus.
“Mõtlen vahel, et kas minu silmad seda aega näevadki,” kurtis Mari.