Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare

välja, sest ise ei jõund, ja siin ma nüüd olen. Vargamäe on mu võit, nagu võitis Vihukse mu isa, ja küllap Vargamäe Andresestki jagu saab. Tema kasvatab lapsi enda asemele ja sunnib neid pühakirja abil Vargamäega võitlust edasi pidama, sest inimese sõna on siin nõrk, nagu mõni lahja viin, mida see änam mikski ei pane, kes piiritusega harjund. Vargamäe elab pühakirja järele, tema elab vaga elu, ja kes temaga tahab võidelda, peab ka pühakirja järele vaga elu elama. Temal peavad olema suus kanged jumala sõnad ja nendega peab ta ise minema ning peab ka teisi ajama vaga Vargamäe vastu, kes elab jumalaga. Sellepärast siis ei olnd meil Sooväljal ega ole teil ka Vargamäel sugugi õigust. Meie arvasime, et Vihuksel on õigus kõik meie isa käes, ja teie arvate, et Vargamäel on teie isa käes. Aga see’p see ongi, mis põlnd tõsi Vihuksel ega ole tõsi ka Vargamäel. Sest vaata, armas laps: õigust põlnd kuigi palju meie isal ega ole ka teie isal, nemad on samuti ilma õiguseta, nagu olime meie ja olete teie. Ja tead, kel on õigus? Õigus on Vihuksel ja õigus on Vargamäel, kellega seisid ja seisavad hammas hamba vastu meie isad. Meie isegi seisame viimaks nendega hammas hamba vastu. Vihukse ja Vargamäe ei tunne küll pühakirja, aga ometi on neil ainuüksi õigus, sest nemad ise oleks nagu puht pühakiri, nagu puht jumala sõna, nagu puht jumal ise. Mis nemad tahvad, ütlevad ja teevad, see on õige ja jääb, võitle selle vastu niipalju kui tahad. Inimese peale ei hakka inimese sõna, samuti ei hakka jumala peale ka jumala sõna. Mis aitaks pühakiri Vihukse ja Vargamäe vastu. Vargamäe kõneleb tegudega. Paari aastaga pistab ta sulle tuhat pajupõõsast vikati ette, see on tema issameie. Kivid saputab ta sulle nagu hundikarja saha ette, see on tema kümme käsku. Mõne aastaga tallab ta su kraavid täis, mis sa vaevaga kaevand, see on tema püha ristiõpetus ja peatükid. Mõnekümne aastaga sööb ta su luud-liikmed ja saadab su kirikuaiale, see on tema piiblilugu. Nõnda kõneleb Vargamäe ja nõnda kõneles ka Vihukse. Ja ega Hundipalu, Ämmasoo, Rava, Kukessaare, Aaseme, Võlla, Kassiaru ja kõik need teised kohad muid palveid inimestele õpeta. Ikka üks ja seesama. Sest see on nende õigus. Ja kui minu ehk sinu isa tahvad sellest õigusest osa saada, siis peavad ka nemad olema kui tuhat pajupõõsast, kui hall kivikari, kui vedelas maas kraav, mis täis langeb, ilma et hooliks vikatist, sahaterast või kraavimehe vaevast. Nad peavad seisma kõigega silm silma ja hammas hamba vastu, ehk muidu neelab neid Vihukse ja Vargamäe. Oma lastegagi peavad nad seisma hammas hamba vastu, sest teisiti nad ju seista ei mõistagi. Niisuke on Vargamäe õigus ja temast osasaamine.”

      “Ah siis sina, saunaonu, arvad, et isal on ka minuga õigus?” küsis Liisi, ilma et ta hästi oleks taibanud, millest jalutu ja rinnutu Madis rääkis, kes kõigi arvamist mööda ühes jalgadega ka osa oma arust oli kaotanud, nagu oleks see tal peitunud jalus.

      “Ei noh,” vastas Madis küsimisele, “seda ma jüst küll ei arva. Sest mina ei arva, et inime peaks oma lastega nii kangeid sõnu tarvitama, nagu räägiks ta aina jumalaga, Vargamäega või Vihuksega. Inime on nõrk ja noor inime on veel nõrgem, jumala kanged käsud on temale liig kanged. Sest ega noor inime põle mõni Vihukse või Vargamäe, kes tuleb kohe tuhande pajupõõsa ja halli kivikarjaga. Tema ei raba sind kohe puusast või jalust, nagu on teind Vargamäe jumal minuga. Miks siis temaga kohe talitada jumala käskude ja seadmiste mööda. Teine asi, kui Andres teeb nõnda Pearuga. Temale võib küll jumala käskude ja kangete sõnadega kohe külge hakata, sest tema ise on vänge mees, nagu mõni jumala sulane. Temaga võib küll silm silma ja hammas hamba vastu seista, aga oma lapsega põle see hea, lapse hambad on ju alles nõrgad. Nõnda arvan mina.”

      “Aga isa ütleb ikka, et meie oleme kanged ja et tema tahab meie kanguse murda,” ütles Liisi.

      “Miks siis jüst isa ise oma laste kanguse peab murdma. Eks seda või mõni teinegi teha, ega Andrese enesegi kangus ometi murtud olnd, kui ta Vargamäele tuli, aga küll ta siin pehmeks tehakse. Mis ei jõua teha Vargamäe ise, seda teeb Pearu, sest see on niisama kange, kui on Vargamäegi. Tema ei loe pühakirja, aga tema oleks nagu ise pühakiri. Ilma jumalasõnatagi on temas õpetus, nagu ka tigedale härjale põle tarvis otsa ette kirjutada: see härg on tige, sest seda näeb igaüks isegi, kes härja krutskid teab. Sellepärast on tema lastel ehk kergem põli, kui oli meil Vihuksel. Pearu läheb püha viha täis oma laste vastu ainult purjus peaga. Aga sest põle suurt häda, sest ega inime alati purjus ole. Aga mis sa tahad sellega teha, kes on alati kaine ja aina jumala püha viha täis? Meil Vihuksel oli niisuke lugu. Ma ütlen – otsekohe pühakirja põrgu. Meid oli üksteist last, kolm surid ära, kaheksa kasvasid suureks. Ja isa tahtis, et me kõik elaks pühakirja järele. Kas sa nüüd oskad öelda, mis elu see on, kui kaheksa last elavad pühakirja järele? Ehk mis pühakiri see on, kelle järele lapsed peavad elama? Kui ma nüüd selle peale tagasi mõtlen, siis arvan ma, et ilma selle meie isa pühakirjata oleks kergem olnd meil lastel ja ka isal endal, emast rääkimata. Sest mõtle ometi kui kuradi kange ja halastamata on meie pühakiri. Millalgi, lihavõttes või nelipühis, ei mäleta änam hästi, sest sellest on ju üle viiskümmend aastat aega, igatahes olid siis soojad ilmad. Nojah, millalgi pühade ajal, esimese püha hommikul, kui lauda istusime, ütles isa üle laua minule (mina olin ju kõige vanem laps), et mina loeks söögipalve. Aga mina ei lugend. Sest miks pidin siis mina täna lugema, kui muidu luges ikka isa ise. See lugemine oli kui karistus mulle peale pandud. Aga mina põlnd miskit kurja teind ja mina ei taht, et ta mind karistab. Kui mina ei lugend, käskis isa vanuse järele järgmist poega. Ka see ei lugend. Ei lugend ka kaks tütart ning nende järgmine poeg. Nüüd ütles isa meile kõigile: “Teie olete kui sead, kes pistavad jalad moldi, ilma et enne oma Issandat meelde tuletaks. Aga kes minu laua ääres ei palu, see ka ei saa. Sellepärast jäävad Madis, Mikk, Leena, Ann ja Priidu seni söömata, kui nad paluvad. Kusti, Mann ja Tõnu on alles väiksed, nende eest palun mina ise.” Nõnda ütles isa ja meie läksime laua äärest tühja kõhuga minema. Siis luges isa oma palve ja nüüd pidid isa, ema ja väikesed lapsed sööma hakkama. Aga ema ei saand süüa, vaid hakkas nutma ja tõusis laua äärest. Ema nuttu nähes hakkasid ka lapsed nutma ja jooksid nurka. Nõnda sõi isa üksi vorsti ning saialeiba ja sealiha, meie aga kõik sinkusime tühja kõhtu. Pärast süüdistas isa ema, et see on meie, väänkaelade nõus, sest miks ta muidu laua äärest ära jooksis, ja tema vaga süda ei and enne järele, kui ta oli esimese püha hommikul ema peksnud. Pärast seda pani ta kõik toidu aita luku taha või laskis ema sahvri kanda ja selle ukse lõi ta kahe pika naelaga kinni. Terve pühade aja seisime meie söömata, närisime kuivi herneid, sest need olid saadaval, või läksime külasse, lootes sealt midagi hamba alla. Kui tulid tööpäevad, siis pidi meile süüa andma, muidu ei jäksand ju ühtigi teha. Aga soojaga olid jämedamad vorstid juba hapuks läind ja need pidi sigade ette viima, ehk küll neist vahepeal ükski polnud oma Issandat paluma õppind. Ema tahtis oma silmad peast nutta vorstide pärast, aga isa ütles temale, et ei pea oma südant siduma maapealse varanduse külge. Niisukesed asjad sündisid meil Soovälja Vihuksel, kui isale tuli tõsine vagaduse iil peale. Kui ma Pearut purjus peaga näen, siis mõtlen ikka oma isa peale; tema jäi nagu piiblist purju ja selle purjus peaga tegi ta hullemaid tükka, kui Oru Pearu teeb viina või õlle purjus peaga. Mõlemad oleks nagu äkki muutund tigedaks härjaks, kes möirgab ja puskleb. Ja mina arvan, et sinu isa on vahel ka nagu piiblist purjus, sest see võtab ju mõistuse nagu piirituski, kui teda liiga tarvitada. Mina olen kuulnud, et kes piibli kolm korda otsast otsani läbi loeb, see läheb lolliks. Sellepärast hoida õpetajad hoolega, et nad mitte otsast otsani ei loe, vaid et ikka midagi vahele jääks, siis ei kao aru peast. Aga taluinime on rumal, tema loeb kõik – sõna-sõnalt, nagu tegi minu isa, ja nõnda hakkab mõistuse peale. Inimese nõrk veri ei pea jumala kangetele sõnadele kuigi kaua vastu, lööb kihama ja käärima nagu värske õlut, ja siis sünnib see, mis sünnib piiritusegagi, nagu oleks igal pool kange jumala vaim.”

      Niisugune oli Sauna-Madise kõne Liisiga, kui see käis teda oma eide peres tööl olles aitamas ja kohendamas, nagu aitaks ja kohendaks ta oma isa. Aga temal oli oma kõnega kaks suurt häda: ta tahtis teda väga pidada ja tahtis teda viimaks ka lõpetada. Ometi oli see kui ka teine nii raske, sest kõne algamiseks puudusid enamasti ikka kuulajad kõrvad ja kõne lõpetamist takistas üksi istudes kuhjunud aine hulk. Õnneks pääsis ta esimesest sellega, et harjus iseendaga kõnelema, ja teisest – et hakkas ise oma kõnet kartma, mispärast ta lõpuks ikka kinnitas, et kuulaja asja oma teada jätaks ja mitte edasi ei räägiks. Liisilegi ütles ta peaaegu paluvalt.

      “Ä’ä