„Kuidas, palun?” küsis Tatjana viimaks.
Sõjaväelane naeratas taas. „Kuhu te lähete?”
Tatjana vaatas mehe poole üles, nii et kael krampi tõmbus. Tema oli õbluke tütarlaps ning sõjaväelane kõrgus tema kohal. Isegi kõrgete kontsadega küündis Tatjana mehele vaevalt lõuani. Veel üks asi, mida ta peab mehelt küsima, kui kõnevõime tagasi saab – tema pikkus. Hambad, aktsent ja pikkus – kas kõik on samast kohast pärit, seltsimees?
Nad olid keset inimtühja tänavat tobedalt seisma jäänud. Bussipeatuses polnud pühapäeval, mil oli alanud sõda, kuigi palju liikumist. Selle asemel et bussipeatustes logelda, seisid inimesed toidujärjekordades. Mitte Tatjana, ei, tema seisis tobedalt keset tänavat.
„Ma vist sõitsin oma peatusest mööda,” pomises Tatjana. „Ma pean tagasi minema.”
„Kuhu te kavatsesite sõita?” kordas mees viisakalt, ikka veel eemal seistes, liikumatult, tegemata katsetki liikuma hakata. Täiesti vagusi seistes ja päikest varjates.
„Kuhu?” küsis Tatjana retooriliselt. Tema juuksed olid sassi läinud, eks? Tatjana ei meikinud ennast kunagi, kuid soovis, et oleks veidi huuli värvinud. Peaasi et ta ennast nii inetuna ja rumalana ei tunneks.
„Lähme tänavalt ära,” ütles sõjaväelane. Nad läksid üle tee. „Kas tahate istuda?” Mees osutas pingile bussipeatuse märgi juures. „Me võime siin järgmist bussi oodata.” Nad võtsid istet. Mees istus Tatjanale liiga lähedale.
„Teate, see on väga imelik,” alustas Tatjana, kui oli tükk aega kurku puhtaks köhinud. „Mu täditütar Marina elab Poluostrovski prospektil – ma tahtsin sinna minna …”
„See on mitu kilomeetrit kesklinna pool. Oma tosin peatust.”
„Ei,” ütles Tatjana erutatult. „Küllap ma lihtsalt ei märganud seda.”
Mees tegi tõsise näo. „Ärge muretsege. Viime teid tagasi. Buss tuleb mõne minuti pärast.”
Mehele otsa vaadates küsis Tatjana: „Kuhu … teie tahtsite minna?”
„Mina? Mina elan garnisonis. Täna patrullin linnas.” Mehe silmad särasid.
Oi, tore, mõtles Tatjana pilku ära pöörates. Mees on lihtsalt patrullis, ja mina oleksin äärepealt Murmanskisse sõitnud. Milline lollpea! Kohmetu, näost üleni punane, tundis ta end ühtäkki kergemeelsena. Ta pööras pilgu kingadele. „Kui jäätis välja arvata, pole ma päev otsa söönud,” ütles ta jõuetult ning mõne sekundiga andis tema teadvus alateadvusele alla. Sõjaväelane pani talle käe piha ümber, kindel hääl ütles: „Ei. Ei, ärge minestage. Püsige püsti.”
Ja Tatjana püsiski.
Oimetu ja segaduses Tatjana ei tahtnud, et mees vaataks teda murelikult, pea viltu. Ta tundis tema lõhna, midagi meeldivat ja mehelikku, mitte alkoholi- ega higilehka nagu enamikul venelastest. Mis see oli? Seep? Meeste Kölni vesi? Nõukogude mehed ei pruukinuid Kölni vett. Ei, see oli lihtsalt selle mehe lõhn.
„Andke andeks,” ütles Tatjana nõrgalt, püüdes tõusta. Mees aitas teda. „Tänan.”
„Pole tänu väärt. Ega teil halb ei ole?”
„Üldsegi mitte. Ma arvan, et mul on lihtsalt kõht tühi.”
Mees toetas teda ikka veel. Neiu käsivars oli mehe pihus, mis oli mõne väikeriigi, võib-olla Poola suurune. Kergelt värisedes ajas Tatjana end sirgu ja mees laskis ta lahti, jättes sooja tühja tunde sinna, kus oli olnud tema käsi.
„Istusite bussis, nüüd päikese käes …” ütles sõjaväelane veidi murelikult. „Kõik saab korda. Tulge.” Ta osutas. „Seal ongi meie buss.”
Buss tuli, roolis sama juht, kes vaatas neid, kulm kergitatud, kuid ei lausunud sõnagi.
Seekord istusid nad kõrvuti, Tatjana akna pool, sõjaväelase mundrikuues käsivars tema istme puust seljatoel.
Meest nii lähedalt vaadata oli tõeliselt võimatu. Tema silmade eest lihtsalt polnud kuskagile peitu pugeda. Kuid just tema silmi tahtis Tatjana üle kõige näha.
„Tavaliselt ma ei minesta,” ütles Tatjana aknast välja vaadates. See oli vale. Ta minestas kogu aeg. Tarvitses vaid kellelgi tooliga tema põlve tabada, kui ta juba teadvusetult põrandal lamas. Koolis saatsid õpetajad ikka paar-kolm korda kuus koju teate, et Tatjana on minestanud.
Tatjana heitis mehele pilgu.
Avalalt naeratades küsis sõjaväelane: „Mis teie nimi on?”
„Tatjana,” vastas neiu, märgates mehe lõual kerget orast, tema teravate piirjoontega nina, musti kulme ja väikest halli armi laubal. Orase all oli nahk päevitunud. Mehe valged hambad torkasid silma.
„Tatjana,” kordas mees kõlava häälega. „Tatjana,” ütles ta aeglasemalt, õrnemalt. „Tanja? Tanetška?”
„Tanja,” vastas Tatjana ning ulatas mehele käe. Mees võttis selle pihku, enne kui oma nime ütles. Neiu väike sale valge käsi kadus tema tohutu suurde sooja tõmmusse pihku. Tatjana arvas, et küllap mees tajub tema südame tuikamist sõrmedes, randmetes, kõigis nahaalustes veresoontes.
„Mina olen Aleksander,” ütles mees.
Tatjana sirutatud käsi jäi mehe pihku.
„Tatjana. Nii ilus vene nimi.”
„Aleksander samuti,” vastas Tatjana ning langetas pilgu.
Viimaks tõmbas neiu vastutahtsi käe ära. Mehe suured käed olid puhtad, sõrmed pikad ja jämedad, küüned lõigatud. Meesterahva hoolitsetud küüned oli Tatjana nõukogude elus veel üks kõrvalekalle.
Tatjana pööras pilgu ära ja jäi tänavale vaatama. Bussi aken oli räpane. Tatjana arutas, kes seda peseb, millal ja kui tihti. Ükskõik, peaasi et poleks vaja mõelda. Kuid Tatjana tundis, nagu oleks mees tal palunud pilku temalt mitte kõrvale pöörata, nagu tahaks mehe käsi tõusta ja tema näo enda poole pöörata. Tatjana pööras näo mehe poole, tõstis pilgu ja naeratas „Anekdooti tahate kuulda?”
„Väga.”
„Sõdurit viiakse hukkamisele,” alustas Tatjana. „On vast koerailm,” ütleb ta oma konvoeerijatele. „Vaadake, kes kurdab,” ütlevad nood talle. „Meie peame tagasi ka minema.””
Aleksander hakkas otsekohe nii valjusti naerma, lustakate silmade pilk ikka neiu näol, et Tatjana tundis, nagu sulaks tema sisemus õige veidi.
„See oli naljakas, Tanja,” ütles mees.
„Aitäh.” Tatjana naeratas ja ütles rutakalt: „Mul on veel üks anekdoot. „Kindral, mida te eelolevast lahingust arvate?””
Aleksander ütles: „Seda ma tean. Kindral ütleb: „Jumal teab, et see kaotatakse.””
Tatjana jätkas: „„Miks me siis üldse proovime?””
Ja Aleksander lõpetas: „„Et teada saada, kes on kaotaja.””
Nad naeratasid ja pöörasid pilgu teineteiselt ära.
„Teie paelad on lahti,” kuulis Tatjana mehe häält.
„Mis asjad?”
„Paelad. Kleidi seljal. Need on lahti tulnud. Kuulge, keerake selg veel natuke minu poole. Ma panen need kinni.”
Tatjana keeras selja ja tundis, kuidas mehe sõrmed atlasspaelu sikutavad. „Kui kõvasti ma kinni tõmban?”
„Nii on hästi,” ütles Tatjana kähedalt, söandamata hingata. Talle turgatas pähe, et mees näeb paelte all tema paljast alaselga, ja ühtäkki muutus ta väga ujedaks.
Kui Tatjana mehe poole pöördus, köhatas Aleksander kurgu puhtaks ja küsis: „Kas te lähete Poluostrovskil maha? Oma täditütart Marinat vaatama? Sest varsti on teie peatus. Või tahate, et ma teid koju viin?”
„Poluostrovski?”