Tatjanat pahandas, et keha, milles ta end üha ebamugavamalt tundis, võis lemmikkleidist välja kasvada. Tema keha polnud õide puhkenud nagu Daša oma: puusad ja rinnad, reied ja käsivarred. Sugugi mitte. Tatjana puusad, ehkki ümarad, olid endiselt kitsad, ning jalad ja käsivarred endiselt saledad, aga rinnad olid suuremad, ja selles oligi probleem. Oleksid tema rinnad endiseks jäänud, poleks Tatjana pruukinud paelu viimseni kinni tõmmata ja võinuks näidata kogu maailmale paljast selga abaluudest pihani.
Tatjanale meeldis see kleit, talle meeldis puuvill vastu ihu ja tikitud roosid sõrmede all, kuid talle ei meeldinud tunne, nagu oleks paisuv keha kopse pitsitavasse kangasse lõksu püütud. Talle meeldis mälestus sellest, kuidas tema neljateistkümneaastane piitspeenike mina selle kleidi esimest korda selga pani ja Nevskile pühapäevast jalutuskäiku tegema läks. Just selle tunde pärast pani ta kleidi uuesti selga sel pühapäeval, päeval, mil Saksamaa oli Nõukogude Liidule kallale tunginud.
Teisel tasandil, teadlikul hingele kõneleval tasandil meeldis Tatjanale ka kleidile kinnitatud väike silt, millel seisis FABRIQUÉ EN FRANCE.
Fabriqué en France! Oli meeldiv omada midagi, mis polnud tehtud halvasti Nõukogude Liidus, vaid hästi ja romantiliselt Prantsusmaal; sest kes võisid prantslastest veel romantilisemad olla? Prantslased olid armastuse meistrid. Kõik rahvad olid erinevad. Venelastel polnud võrdset kannatustes, inglastel kinnisuses, ameeriklastel elujanus, itaallastel jumalaarmastuses ja prantslastel armastuse lootuses. Nii et kui juba prantslased Tatjanale kleidi õmblesid, oli see tulvil lubadusi. Prantslased tegid kleidi, nagu tahaksid öelda: pane see selga, chérie, ja selle kleidiga armastatakse ka sind nii, nagu meie oleme armastanud; pane see selga, ja armastus on sinu päralt. Ja seetõttu polnud Tatjana oma punaste roosidega valges kleidis kunagi õnnetu. Kui kleidi oleksid teinud ameeriklased, olnuks ta õnnelik. Kui selle oleksid teinud itaallased, oleks ta hakanud palvetama, kui selle oleksid teinud inglased, oleks ta selja sirgu löönud, aga kuna selle olid teinud prantslased, ei kaotanud ta iial lootust.
Kuid praegu kõndis Tatjana mööda Suvorovi prospekti, kleit paisuvat teismeliserinda ebamugavalt pitsitamas.
Õhk oli värske ja soe ning Tatjana võpatas, meenutades, et sel paljutõotaval ilusal päikesepaistelisel päeval oli Hitler Nõukogude Liitu rünnanud. Tatjana raputas pead. Deda polnud Hitlerit kunagi usaldanud ning oli seda algusest peale öelnud. Kui seltsimees Stalin 1939. aastal Hitleriga mittekallaletungipakti sõlmis, ütles deda, et Stalin lõi vanakuradiga mesti. Ja nüüd oli vanakurat Stalini reetnud. Miks see küll nõnda üllatas? Mida me siis temalt ootasime? Kas lootsime, et vanakurat käitub aumehena?
Tatjana meelest oli deda maailma kõige targem inimene. Pärast seda kui Poola 1939. aastal jalge alla tallati, oli deda rääkinud, et Hitler ründab Nõukogude Liitu. Mõne kuu eest, kevadel, oli vanaisa ühtäkki hakanud konserve koju tassima. Vanaemale nii suur hulk konserve ei meeldinud. Vanaemale ei meeldinud, et osa deda kuupalgast kulus kraamile, mida mees igaks juhuks varus. Vanaema pilkas deda’t. Mida sa ootad – sõda? küsis ta lihakonserve vahtides. Kes seda sööma hakkab? Mina seda sodi küll ei söö, miks sa rämpsu peale raha raiskad? Miks sa marineeritud seeni või tomateid ei osta? Ja deda, kes armastas babuška’t rohkem, kui ükski naine on ära teeninud, vaatas maha, laskis naisel end välja elada, ei lausunud sõnagi, kuid tõi järgmisel kuul veel lihakonserve. Ta ostis ka suhkrut, kohvi ja tubakat, samuti vodkat. Neid varusid oli tal raskem säilitada, sest iga sünnipäeva, aastapäeva, maipüha aegu tehti vodkapudel lahti, suitsetati tubakat, joodi kohvi, ning suhkrut pandi saia- ja koogitaignasse ja teesse. Deda oli inimene, kes ei suutnud oma perele midagi keelata, ehkki keelas endale. Sestap keeldus ta oma sünnipäeval vodkapudelit lahti tegemast. Vanaema tegi siiski suhkrukoti lahti ja küpsetas mehele mustikakoogi. Ainsad asjad, mis püsisid ja mille varud iga kuu kasvasid, olid lihakonservid, mis kellelegi ei maitsenud ja mida keegi ei söönud.
Tatjanale antud ülesanne osta kokku kogu ette sattuv riis ja vodka osutus raskemaks, kui ta oli arvanud.
Suvorovi prospekti poed olid vodkast lagedad. Juustu oli. Kuid juust ei säili. Leiba oli, kuid leib ei säili. Vorst oli otsas, konservid samuti. Jahu ka.
Kiirel sammul astus Tatjana mööda Suvorovi prospekti edasi, kokku üksteist kvartalit, rohkem kui kilomeetri jagu maad, ning kõigis poodides olid konservid ja pika säilivusajaga toidukraam otsas. Kell oli alles kolm.
Tatjana möödus kahest hoiukassast. Mõlemad olid kinni. Kiiruga sirgeldatud siltidel seisis: VAREM SULETUD. See üllatas Tatjanat. Miks tuli hoiukassad varem kinni panna? Ega neist ometi raha otsa võinud saada. Need olid ju hoiukassad. Tatjana itsitas endamisi.
Metanovid, taipas Tatjana, olid liiga kaua oodanud, istunud, Paša asju pakkinud, tülitsenud, üksteisele masendatult otsa vahtinud. Nad oleksid pidanud kohe uksest välja tormama, aga selle asemel saadeti Pašat laagrisse. Ja Tatjana luges Zoštšenkot. Ta oleks pidanud tund aega varem välja tulema. Oleks ta vaid Nevski prospektile läinud, oleks ta praegu koos teistega järjekorras seisnud.
Kuid ehkki ta kõndis masendatult mööda Suvorovi prospekti, kuna ei leidnud ostmiseks isegi tikutoosi, tundis Tatjana, et soe suveõhk lõhnab kummaliselt saatuse järele, asjade sellise käigu järele, millest ta midagi ei teadnud ja millest ta ka aru ei saanud. Kas see päev jääb mulle alatiseks meelde, mõtles Tatjana sügavalt sisse hingates. Olen seda varemgi öelnud: oi, see päev jääb mulle meelde, kuid olen ometi unustanud päevad, mida ma poleks oma meelest kunagi tohtinud unustada. Ma mäletan, kui nägin elus esimest korda konnakullest. Kes oleks võinud arvata? Ma mäletan, kuidas ma esimest korda Musta mere soolast vett maitsesin. Mäletan, kuidas esimest korda üksi metsa ära eksisin. Võib-olla esimesed jäävadki meelde. Ma pole kunagi varem päris sõjas olnud, mõtles Tatjana. Võib-olla jääb see mulle meelde.
Tatjana suundus Tauria pargi poodidesse. Talle meeldis see Nevski prospekti melust kauge linnaosa. Puud olid lopsakad ja kõrged ning inimesi oli vähem. Talle meeldis omaetteoleku tunne.
Kolme-nelja poodi sisse kiiganud, tahtis Tatjana lihtsalt käega lüüa. Ta kaalus tõsiselt võimalust koju minna ja isale öelda, et ta ei leidnud midagi, ent mõte sellele, kuidas ta isale ütleb, et ei suutnud talle antud lihtsat ülesannet täita, tegi ta murelikuks. Ta astus edasi. Nurgal, kus Suvorovi prospekt Saltõkov-Štšedrini tänavaga kokku saab, oli pood ning pikk järjekord ulatus muidu tühjale tänavale.
Tatjana läks ja võttis viimase järjekorrasseisja taga kohusetundlikult koha sisse.
Tatjana muudkui seisis, kandis keharaskust ühelt jalalt teisele, küsis kella, seisis ja seisis. Järjekord liikus meetri jagu. Ohates küsis Tatjana enda ees seisvalt naiselt, mida müüakse. Naine kehitas sõjakalt õlgu ja keeras Tatjanale selja. „Mida, mida?” pobises naine, kott vastu rinda surutud, nagu tahaks Tatjana teda röövida. „Seisa järjekorras nagu kõik teised ja ära esita lolle küsimusi.”
Tatjana ootas. Järjekord liikus veel meetrikese. Tatjana küsis uuesti, mis kell on.
„Viimasest korrast, kui sa küsisid, on kümme minutit möödas!” haugatas naine.
Kuuldes, et pahura naise ees seisev noor naisterahvas lausus sõna „hoiukassad”, kikitas Tatjana kõrvu.
„Raha pole,” ütles noorem naine vanemale naisele, kes tema kõrval seisis. „Kas te teadsite seda? Hoiukassadest on raha otsas. Ma ei tea, mida nüüd tehakse. Loodetavasti on teil midagi madratsisse peidetud.”
Vanem naine raputas murelikult pead. „Mul on kakssada rubla, terve elu säästud. See on mul praegu kaasas.”
„Noh, ostke, ostke. Ostke ükskõik mida. Konservid on eriti …”
Vanem naine raputas pead. „Mulle ei maitse konservid.”
„Noh, ostke siis kaaviari. Ma kuulsin, et üks naine ostis Nevskilt Jelissejevi poest kümme kilo kaaviari. Mida ta sellise hulga kaaviariga teeb? Aga see pole minu asi. Mina ostan õli. Ja tikke.”
„Ostke soola,” ütles vanem naine elutargalt. „Ilma