Tatjana ees seisev naine turtsatas valjusti. Kaks eespool seisvat naist keerasid ringi.
„Te ei tea, mida oodata,” ütles naine valjusti. „Käib sõda.” Ta mühatas rõõmutult, ja see kõlas nagu veduri pahin.
„Kes teilt küsis?”
„Sõda, seltsimehed! Tulge maa peale – selle tõi teile Hitler. Ostke kaaviari ja võid, ja sööge see täna õhtul ära. Sest – pange tähele – uue aasta alguses ei saa te oma kahesaja rubla eest isegi pätsi leiba mitte.”
„Olge vait!”
Tatjana laskis pea norgu. Talle tülitsemine ei meeldinud. Ei kodus ega tänaval – võõrastega.
Kaks inimest tulid poest, suured paberkotid kaenlas. „Mis seal on?” küsis Tatjana viisakalt.
„Suitsuvorst,” ütles meesterahvas pahaselt ja ruttas edasi. Tal oli selline ilme, nagu ta kardaks, et Tatjana jookseb talle järele ja lööb ta pikali, et suitsuvorst kätte saada. Tatjana seisis endiselt järjekorras. Talle ei maitsenud vorst.
Poole tunni pärast läks ta ära.
Tahtmata isale pettumust valmistada, ruttas Tatjana bussipeatusse. Ta otsustas bussiga number 22 Nevski prospektile Jelissejevi poodi sõita, kuna teadis, et seal müüakse vähemasti kaaviari.
Kuid siis hakkas ta mõtlema: kaaviar? Me peame selle järgmisel nädalal ära sööma. Kaaviar ei säili kindlasti talveni. Kuid kas see ongi eesmärk? Talveks toitu varuda? Ei või olla, otsustas Tatjana – talv oli liiga kaugel. Punaarmee oli võitmatu; seltsimees Stalin isiklikult oli seda öelnud. Saksa sead on septembriks välja pekstud.
Kui Tatjana Saltõkov-Štšedrini tänavale keeras, läks tema hobusesaba koos hoidev kumm katki.
Bussipeatus oli teisel pool tänavat, Tauria pargi poolel. Tavaliselt istus Tatjana siin 136. bussi peale, et täditütar Marinale külla sõita. Täna pidi buss number 22 Tatjana Jelissejevi poodi viima, kuid neiu teadis, et peab kiirustama. Kui naiste juttu uskuda, siis on ka kaaviar varsti otsas.
Otse ees nägi Tatjana jäätiseputkat.
Jäätis!
Ühtäkki oli päev tulvil võimalusi. Üks meesterahvas istus järil väikese päevavarju all ja luges lehte.
Tatjana kiirendas sammu.
Selja tagant kostis bussimürinat. Tatjana keeras ringi ja nägi eemal oma bussi. Tatjana teadis, et kui ta jooksma hakkaks, siis jõuaks bussi peale. Ta astus kõnniteelt sõiduteele, et üle tänava minna, heitis siis pilgu jäätiseputkale, taas bussile, taas jäätiseputkale, ja seisatas.
Tatjana tahtis tõesti jäätist.
Huulde hammustades laskis ta bussil minna. Pole viga, mõtles ta. Järgmine buss tuleb varsti, ja vahepeal istun peatuses ja söön jäätist.
Putka juurde astudes küsis ta innukalt: „Jäätis – jah?”
„Sildil on kirjas „jäätis”, eks ole? Ma istun siin, eks ole? Mida te soovite?” Mees tõstis pilgu ajalehelt ja tema karm ilme leebus. „Mida ma sulle annan, kullake?”
„Kas teil on …” Tatjana värises kergelt. „Kas teil on brüleejäätist?”
„Jah.” Mees tegi külmikuukse lahti. „Torbik või tops?”
„Torbik, palun,” vastas Tatjana ja hüples rõõmust.
Ta maksis mehele rõõmuga; ta oleks kas või topelt maksnud. Jäätise söömise mõnust rõõmu tundes jooksis Tatjana kontsakingadega üle tänava ja ruttas puude all seisvale pingile, et saaks rahus jäätist süüa ja oodata bussi, mis viib ta kaaviari ostma, sest alanud oli sõda.
Mitte keegi teine ei oodanud bussi ja Tatjanal oli hea meel, et ta saab rahus maiustada. Ta võttis valge paberi jäätise ümbert ära, viskas pingi kõrvale prügikasti, nuusutas jäätist ja limpsis magusat kreemjat külma karamelli. Tatjana pani õndsalikult silmad kinni, naeratas ja mekutas jäätist, oodates, kuni see keelel sulab.
Liigagi hea, mõtles Tatjana. Lihtsalt liiga hea.
Tuul pillutas tema juukseid ning ümarast pallist ringjalt jäätist limpsides hoidis Tatjana neid käega tagasi. Ta tõstis jala üle põlve, pani jälle maha, heitis pea kuklasse, hoidis jäätist kurgus ja ümises laulu, mida laulsid neil päevil kõik: „Kord kohtume Lvovis mu kallim ja mina.”
Oli imeilus päev. Viie minuti kestel polnud sõda olemas, oli lihtsalt hunnitu pühapäev juunikuises Leningradis.
Kui Tatjana pilgu jäätiselt tõstis, nägi ta teisel pool teed sõjaväelast, kes teda vaatas.
Garnisonilinnas nagu Leningrad polnud sõjaväelase nägemine midagi erilist. Sõjaväelased tänavail olid niisama tavalised nagu turukottidega vanad naised, järjekorrad või õllebaarid. Tavaliselt oleks Tatjana mehest mööda vaadanud ja oma teed läinud, kuid sõjaväelane seisis teisel pool teed ja vahtis teda ilmel, mida Tatjana polnud kunagi varem näinud. Ta jättis jäätisesöömise katki.
Tema tänavapool oli juba varjus, kuid see pool, kus seisis mees, kümbles põhjamaises pärastlõunavalguses. Tatjana vaatas sõjaväelasele veidi aega vastu, ja just sel hetkel, kui ta mehele näkku vaatas, liigahtas miski tema sisimas; liigahtas vaevu märgatavalt, oleks ta tahtnud öelda, kuid see polnud päris nii. Tundus, nagu oleks süda ühtäkki läbi mõlema koja ja vatsakese verd pumpama hakanud, nii et see kopsudesse valgus ja kogu keha üle ujutas. Tatjana pilgutas silmi ja tundis, et hingamine kiireneb. Sõjaväelane sulas kahvatukollase päikese all sillutisega kokku.
Buss tuli ja varjas mehe Tatjana pilgu eest. Neiu oleks äärepealt karjatanud ning tõusis, kuid ei tahtnud bussi peale minna, vaid üle tänava joosta, et mitte meest silmist kaotada. Bussiuksed tehti lahti, juht silmitses Tatjanat ootusrikkalt. Leebe ja vaikne Tatjana oleks tahtnud lausa karjuda, et sõitku juba ära.
„Kas te tulete peale, tütarlaps? Ma ei saa igavesti oodata.”
Peale? „Ei, ei, ei tule.”
„Mille pagana pärast te siis bussi ootate!” hüüatas juht ja tõmbas bussiuksed kinni.
Tatjana taganes pingini ning nägi, et sõjaväelane tuleb jooksuga ümber bussi.
Mees seisatas.
Tatjana seisatas.
Bussiuksed tehti jälle lahti. „On teil bussi vaja?” küsis juht.
Sõjaväelane heitis pilgu Tatjanale, seejärel bussijuhile.
„Oh, Lenini ja Stalini päralt!” röögatas juht ja tõmbas uksed taas kinni.
Tatjana jäi pingi ette seisma. Ta taganes, komistas ja istus kähku.
Õlgu kehitades ja silmi pööritades ütles sõjaväelane sundimatu tooniga: „Ma arvasin, et see on minu buss.”
„Jah, mina ka,” pomises Tatjana kähedalt.
„Teie jäätis sulab,” ütles mees abivalmilt.
Ja sulaski, otse läbi vahvlitorbiku, ja tilkus Tatjana kleidile. „Oi ei,” ütles Tatjana. Ta hakkas jäätist ära pühkima, ent hõõrus selle veelgi rohkem laiali. „Suurepärane,” pomises ta ja märkas, et käsi, millega ta kleiti pühkis, väriseb.
„Kas te olete kaua oodanud?” küsis sõjaväelane. Tema hääl oli kõlav ja sügav ning selles oli veidi … Tatjana ei teadnud, mida. Ta pole meie kandist, mõtles neiu, pilk maas.
„Mitte väga kaua,” vastas ta vaikselt ning tõstis hinge kinni hoides pilgu, et meest paremini näha. Tatjana pidi pilku üha kõrgemale tõstma. Mees oli pikka kasvu.
Mehel oli seljas täismunder. Beež vorm nägi välja nagu parim pühapäevarõivas ning müts oli uhke, emailitud punatäht ees. Kuueõlal olid laiad hallist metallisegusest paelast pagunid. Need nägid toredad välja, kuid Tatjanal polnud aimugi,