„Ma küsin sellelt mehelt siin, professor. Mitte teilt.“
Stanton jõllitas Apise fotot terve minuti, enne kui vastas.
„Mulle tundub,“ ütles ta viimaks, „et kui me püüame seda meest tappa, juhtub üks kahest. Me kas kukume läbi või saavutame edu.“
McCluskey turtsatas, nagu oleks Stantonilt midagi paremat oodanud, kuid Davies noogutas.
„Jätkake,“ ütles ta.
„Kui me asja lörri keerame, mis minu arvates on tõenäolisem tulemus, siis me hirmutame teda tõsiselt.“
„Miks meil kehvasti peaks minema?“ protestis McCluskey, närides tuunikala võileiba majoneesiga. „Sa vist ei mõtle endast piisavalt hästi. Sa oled Guts Stanton, mäletad ikka?“
„Prof, see mees tungis lossi aastal 1903 ja tappis isiklikult kuninga ja kuninganna. Kuid ta on veel elus ja tõmbab samas lossis nööre rohkem kui kümme aastat hiljem. Mõelge, kui hea ellujääja ta pidi olema, et seda kõike saavutada! Kolonel Apis pidi olema kõige ahvatlevam luure sihtmärk kogu kontinendil. Iga teine spioon oleks unistanud tema kõrvaldamisest. Aga keegi ei teinud seda. Kolonel Dragutin Dimitrijević aimas juba enne hommikusööki ette palgamõrtsukate käike. Nii et ärme teeme viga, mõeldes, et lihtsalt sellepärast, et me lähme Apise juurde tulevikust, varustatud veidi paremate relvadega, on ta järsku kerge sihtmärk.“
„Aga selles on iva, Hugh! Meil on eelteadmised,“ sekkus McCluskey. „Me teame paljusid tema liikumisi ajaloolistest dokumentidest; see annab meile tohutu eelise.“
„Täpselt. Nii et ma saan talle piisavalt lähedale, et pauk ära teha, kuid mingil põhjusel ei kustuta ma tema eluküünalt? Mida ta järeldab? Et ajas rändav palgamõrvar on kasutanud ajalooraamatuid, et teda jälgida? Ei. Ta eeldab, et tema võrku on sisse tungitud ja seetõttu on ohus kõik tema plaanid. Ta paneb Musta Käe luku taha ja puhastab selle juurteni. Ilma igasuguse kahtluseta ta tühistab Sarajevo salaplaani, paneb Principi ja kogu meeskonna ootele ning jääb juhust passima, et otsast alustada.“
Davies mõmises heakskiitvalt. „Stantonil on täiesti õigus,“ ütles ta. „Ebaõnnestunud katse oleks katastroof.“
„Noh, miski pole muidugi lollikindel,“ pomises professor McCluskey. „Aga kui meil see õnnestuks?“
„Jah. Oletagem hetkeks, et meie killeril läheb õnneks,“ jätkas Stanton. „Ta läheb ajas tagasi ja saab tulistada kuuli Euroopa kõige kogenuma ja meisterlikuma spiooni südamesse. Mis tagajärjed on?See muidugi ei tähenda Musta Käe grupeeringu lõppu, see on kindel. Märtrina surnud juhid heidavad pikki varje. Apisel olid seltsimehed, verevennad, mehed, kes olid karmid ja fanaatiliselt pühendunud Serbia eesmärgile, nii nagu tema ise. Vaata neid: Antić… Dulić… Marinković ja Popović.“
Stanton pöördus teraliste fotode poole, mis ümbritsesid Apist seinal, kõik omavahel ühendatud rohelise teibi ribadega. Kurjasilmsed mehed tardunud pilkudega. Igaüks neist võis olla politseinik või mõrvar, ja seda nad muidugi olidki.
„Mida need mehed teevad, kui nende juht on tapetud? Üks asi on kindel: nad ei loobu. Tegelikult igatsevad nad kättemaksu. Nii et keda nad süüdistavad? Jällegi, mitte palgamõrtsukat tulevikust. Nad süüdistavad oma surmavaenlasi, Austria-Ungari salateenistust, ning nad reageerivad, rünnates austriaungarlasi sealt, kus neil kõige rohkem valus on. Tappes ühe nende kuninglikust soost mehe, näiteks ertshertsog Franz Ferdinandi.
Nii et Apist likvideerides me ei kaota üldsegi ohtu ertshertsogile. Me lihtsalt anname mõrva planeerimise teiste inimeste kätte. Nende, kelle plaane me ei tea. Apise tapmine on tegelikult sama halb kui suutmatus teda tappa, sest me jääme ilma oma ainsast ässast. Me teame, mida Apis tegi. Teame, et ta laskis ertshertsogi tappa 28. juunil 1914 ja teame, kuidas ta tegi seda. Kui see päev muutub, oleme samasuguses pimeduses, kui austerlased tollal olid. Ainus kindel viis ära hoida Franz Ferdinandi mõrv on takistada meest, kes tegelikult päästikule vajutades ta tappis, ja teha seda võimalikult viimasel hetkel.“
Esimest korda näis, et Daviese karm, kaljukindel nägu peaaegu naeratas: tema õhukesed huuled tegid grimassi – nagu nuga oleks lõiganud hallitanud sidrunit.
„Te olete mehe osas hea valiku teinud, professor,“ ütles ta.
„Jah, noh, ma ütlesin ju, et ta on hea,“ ütles McCluskey veidi pahuralt. „Te ei uskunud mind esiti.“
Kerge naeratuse vari kadus, kui Davies pööras oma kullinina tagasi Stantoni poole.
„Väga tõsi. Kui pärrrris aus olla, kapten Stanton…“
„Ekskapten,“ parandas Stanton. „Rügement loobus minust.“
„Täpselt. Ja kui Chronose luurekomisjon eelmisel kevadel kokku tuli, ei meeldinud mulle mõte usaldada Euroopa tsivilisatsiooni tulevik mehe kätte, kes on ohverdanud paljutõotava armeekarjääri meediakuulsuse kasuks.“
„Noh, see ei ole päris see, kuidas…“
„Aga loll on see, kes ei taha tunnistada, et ta eksib. Ja mulle meeldib teie stiil, poja, tõesti meeldib. McCluskeyl oli õigus, te olete õige mees selle töö jaoks. Esimene asi on jõuda kahe kuu pärast Sarajevosse ja neutraliseerida mees, kes tappis ertshertsogi…“
„Gavrilo Princip,“ ütles Stanton.
„Just. Princip. Mees, kes tegi esimese maailmasõja esimese lasu.“
„Nõme, loll värdjas,“ pomises McCluskey mõrult.
Kõik kolm pöördusid seinal rippuvat fotot vaatama. Absurdselt poisilik 19-aastane noormees, tema kurb, veidi segaduses ilme ja sügaval asetsevad, peaaegu romantilised silmad vahtisid neile vastu pildilt, mida oli eelmisel sajandil miljoneid kordi reprodutseeritud.
Kas see on tõesti võimalik, et Stanton vaatab kaheksa nädala pärast neisse päris silmadesse? Ta oli juba peaaegu hakanud uskuma, et ta saab seda teha.
12
2025. AASTA 31. MAI varahommikul lahkus Hugh Stanton Cambridge’i Trinity kolledžist väikses autokolonnis, mis tema üllatuseks sõitis politseieskordi saatel. Chronose liikmed ei pruukinud küll olla enam oma parimates aastates, ent nende hulgas oli veel üsna mõjukaid inimesi.
„Tähtsaim on turvalisus,“ ütles professor McCluskey. „Kujutage ette, Isaac Newton korraldab ajaliselt täpse randevuu ajalooga kolmesaja aasta taguses kauguses ja me jääme sellest ilma, sest oleme liiklusummikus. Meil on ka Türgis politseinikke. Jumal teab, kuidas see on korraldatud, kuid tean, et mõni meie inimene on veel päris tihedalt seotud välisministeeriumiga.“
Kui väike autode ja mootorrataste kolonn sõitis kolledži väravast välja, märkas Stanton autoaknast mootorrattast, mille ta oli parkinud väravavahi putka juurde. Sellest ajast alates, kui ta viis kuud tagasi Cambridge’i jõudis, oli ta sellega sõitnud harva. Alarm oli nüüdseks ilmselt aku kuivaks tõmmanud.
Stanton ei teadnud, kas mootorratas on veel kindlustatud. Meeldetuletused olid kahtlemata selle mitu kuud vana posti hulgas, mis oli kuhjunud esikusse välisukse ette majas, kuhu ta polnud tagasi läinud.
Nüüd ei teadnud ta, kas ta kunagi üldse sinna enam läheb.
Nad jätsid Cambridge’i seljataha ja suundusid kiirtee poole. Professor Sally McCluskey oli ainus Chronose liige, kes Stantoniga kaasa sõitis. Teised olid hüvasti jätnud eelmise päeva õhtusöögil, mille ajal peeti Stantoni auks palju emotsionaalseid ja järjest rohkem purjus sõnavõtte. Ta ise oli mõõdukalt joonud, kuid keeldus neile reageerimast. See kõik oli liiga imelik. Nad kohtlesid teda kui mingit messia kuju, kangelast, kes on valmis puhastama ja lunastama planeedi Maa üleannetust inimkonnast. Stanton ei tundnud üldse midagi sellist, mitte kõige vähimatki, sest ta lihtsalt ei suutnud uskuda, et see kõik leiab aset sel õhtul Istanbulis.
„Tean, et sisimas sa tegelikult ei usu seda kõike, Hugh,“ märkis McCluskey.
„Teate,