„Ma ikka veel ei suitseta.“
„1914. aastal hakkad kindla peale.“
„Kui ma kunagi leian end aastas 1914, prof, siis äkki ma ühe tõmban teie heameeleks.“
11
STANTON ÕPPIS saksa keelt kogu jõulunädala, uusaastal ja suurema osa jaanuarist, igal hommikul, seitse päeva nädalas. Ta veetis pärastlõunad füüsilist trenni tehes ja sõi õhtust koos McCluskeyga kas direktori korteris või mõnes pubis. Vahel liitusid nendega kahekümnenda sajandi alguse elu erinevate aspektide eksperdid, kuid tavaliselt nad sõid omapead. Nende õhtusöökide ajal keskendus McCluskey vestlus peaaegu eranditult planeedi ebakindlale moraalsele, kultuurilisele ja keskkonnaga seotud seisundile.
Veebruaris lühenes Stantoni keeletundide aeg kahele tunnile päevas ja ta hakkas keskenduma täielikumalt 1914. aasta kevade ja suve uurimisele. Mitmed eksperdid Chronose kaaslaste hulgast saabusid iga päev professori koju ja aitasid tal pähe tuupida kõike, mida ta suutis, Euroopa diplomaatilise, poliitilise, sõjalise ja kultuurilise maastiku kohta kuudel enne esimest maailmasõda. Stanton õppis ka praktilisi asju, uuris rongide ja laevade sõiduplaane, hotelle ja valuutasid, lisaks automehaanikat, ning sai isegi algteadmisi selle kohta, kuidas juhtida esimesi lennukeid, õppis asju, mille kohta tal juba olid algteadmised. Ja muidugi ta harjutas igasuguse varustusega, mille kaaslased olid talle kaasavõtmiseks välja mõelnud: salvestised arvutis, relvad ja laskemoon, esmaabivahendite komplekt, erisugused IDd, ametlikud kirjad, arved ja valuutad.
Aeg möödus kiiresti. Talvest sai üllatavalt vanamoodne kevad ja haruldaselt pehme ilm muutis kolledži territooriumi ilusaks. Noored naistudengid tundusid õitsevat kui värsked lilled iidsete kivide vahel, heljudes ringi tuules lehvivates suvekleitides.
„Naudi seda pilti,“ ütles professor McCluskey, kui ta koos Stantoniga ühel hommikul üle õue astus. „Seal, kuhu sa lähed, pole ühtki lühikest seelikut. Vähemalt kuni umbes 1926. aastani või nii. Võibolla isegi mitte siis. Lõppude lõpuks oli see esimene maailmasõda, mis tegi iseseisvad naiseks vabaks, aga seekord ju sõda ei tule.“
Nad olid läbi linna teel West Roadile, kus asus ajalooteaduskond.
„Võtsin võileibu kaasa,“ ütles McCluskey, patsutades suurt käekotti, „nii et lõunat sööme oma töökohas.“
„Olen tihti mõelnud, mida te hoiate neis käekottides. Paistab, et sinna võiks mahtuda terve köögivalamu.“
Sally McCluskey oli naine, kes ei läinud kunagi kodust välja suure käekotita. Tal oli hea ja mitmekesine kotivalik, millest mõned osutusid tõelisteks antiikesemeteks.
„Mida üks naine hoiab oma käekotis, on meie soo üks vanemaid saladusi ja kui ma sulle selle avaldaksin, peaksin su kastreerida laskma.“
„Noh, ärge siis rääkige. Kuhu me üldse läheme?“
„Juhtumite tuppa.“
„Juhtumite tuppa?“
„Noh, see on tegelikult üks juhendaja ruum ajalooteaduskonnas, kuid meie luurekutt teenis eriosakonnas enne erruminekut ja ta tahab seda nimetada Juhtumite toaks, nii et miks meie peaksime vastu vaidlema? Täna uurime mõrva. Tragöödiat Sarajevos. Tapmist, mis keeras kihva kogu kahekümnenda sajandi.“
Juhtumite toale oli hea nimi pandud, sest see oli just see, milleks see oli kujundatud. Vanamoeline politsei mõrvauurimisruum. Seinad olid kaetud Sarajevo, Belgradi ja nende vahel paikneva mägise ala kaartidega ja diagrammidega, marsruudid peal ja nooled viitamas olulistele kohtadele. Seal oli mitmeid fotosid hoonetest, tänavatest ja relvadest, kõik ühendatud eri värvi ribadega. Ja muidugi tragöödia peategelased: ertshertsog ja hertsoginna ise, jõllitamas süngelt väljapaneku keskel; Gavrilo Princip, tapja, kõige lähemal neile, nii nagu ta oli olnud nende surma hetkel. Princip oli ümbritsetud mitme teise kahvatu näoga noore mehega, kes olid olnud sel saatuslikul päeval tema kaaslased. Seejärel sõdurid, Serbia armee ohvitserid ühes seina otsas ja Austria omad teises. Esimesed need, kes plaanisid mõrva, ja teised need, kes nii suurepäraselt selle ärahoidmises läbi kukkusid.
„See kõik on arvutis, mis sulle anti,“ ütles kulli välimusega vana mees. Tal oli graniitkõva Glasgow aktsent ja suur kongus nina, mis oleks võinud rebida raibete küljest liha. „Aga mulle meeldivad asjad vana kooli moodi, seina peal, kus ma neid näen.“
„See on komandör Davies,“ selgitas McCluskey. „Endine, Šoti eriosakonnast. Praegu erus. Meie peastrateeg.“
„Häid ülestõusmispühi!“ soovis Stanton mehe kätt surudes.
„Pole neis midagi väga head, nii palju kui ma aru saan,“ nähvas Davies. „Riik on tuksis, planeet on tuksis ja mina olen tuksis. Asume kohe asja juurde, eks?“
„Igatahes.“
„Kolonel Dragutin Dimitrijević,“ ütles Davies, suunates laserpointeri valgusjoa seinale Serbiapoolse osa keskmisele pildile. „Kõige suurem värdjas, kes kunagi on hinganud. Tuntud tollal ja ka nüüd kui Apis ehk Püha Härg. Mees, kes korraldas tapmise, mis algatas suure sõja. Kas teate midagi selle mehe kohta?“
„Ta oli Serbia salateenistuse ülem,“ vastas Stanton.
„Jaa, oli, ja nagu ikka spioonide puhul, ka peamine vaenlane. Kogu Serbia kõige tulisem natsionalist, kes kunagi sündinud. Juhtis terroristlikku salaorganisatsiooni oma osakonna sees, selle nimi oli Ühendus Või Surm. Ajaloos rohkem tuntud kui Must Käsi.“ Davies ütles neid sõnu kivikõva mõnuga, nagu mõni iidne maaomanik, kes neab rivaalklanni.
„Must Käsi! Eks ole armas?“ ütles professor McCluskey ja laksatas endale vastu reit. „Kui sa organiseerid kamba mõrtsukaid, võid sellele anda ka verd tarretava nime, eh? Praegu nimetataks seda ilmselt neutraliseerimise tegevuskomiteeks.“
Stanton uuris seinale kinnitatud fotot sildiga „Apis“. Must vorm, valged kindad. Saabel. Rind täis medaleid, kuldsed pagunid õlgadel, tutiga fess peas. Uhked keisristiilis vuntsid istumas raskelt kurjade kokkusurutud huulte kohal. Ülbe, külma pilguga tapja. Stanton teadis seda tüüpi, ta oli kohtunud paljude sellistega, ja asjaolu, et mõned neist olid olnud tema poolel, ei pannud teda neist paremini mõtlema.
„Te tahate, et ma hoiaksin mõrva ära teda tappes?“ küsis Stanton. „Tähendab meie väikeses mängus „Mis siis, kui…“ on tema teie sihtmärk?“
„Noh, tema käes olid kindlalt kõik kaardid. Ja ta kindlasti teenis kuuli ära. Hirmus, hirrrrrmus mees. Mõrrrrrvarlik mees.“ Davies nagu näris iga sõna, põristas ri haiglasliku mõnuga. „Pimedal tänaval temaga kohtuda ei tahaks. Tegelikult ei tahaks ühegi Serrrrbia sõjaväe liikmega pimedal alleel kohtuda. Mitte siis ega mitte praegu. Hullunud fanaatilised värdjad. Sõber Dimitrijević oli tõeliselt metsik jõhkard. Kas teate, kuidas ta teenis oma positsiooni Serbia salaluure ülemana?“
„Mitte päris,“ vastas Stanton.
„Korraldades ja perrrsonaalselt juhtides oma kuninga jõhkrat mõrva! Kas pole hulljulge asi? See pole väljamõeldis. Sõber Apis arvas, et monarh, keda ta teenis, oli liiga leplik austerlastega, seega otsustas ta valitseja maha nottida ja panna valitsema kuninga, kes sobis tema maitsele paremini. Ma ütlesin nottida, aga elajalikult tappa sobiks paremini. Sest 1903. aastal tungisid tema ja ta sõprade bande, kõik riigiametnikud, pane tähele, need, kes olid andnud ustavustõotuse, kuningapaleesse. Nad tungisid hoonesse, sundisid valvureid paljastama, kus kuningapaar end varjas, seejärel tulistas Apis kuningas Alexandrit kolmkümmend korda ja kuninganna Dragat kaheksateist korda. Siis kiskusid nad kuuliauke täis laibad alasti, lõikasid nad saablitega puruks ja viskasid palee aknast välja.“
„Nad olid tollal ikka väga räiged,“ märkis McCluskey.
„Jaa, olid küll, professor. Kindla peale. Ei usu, et tean temast jõhkramat