Vaikuses kajas üllatust.
„Aga sa ju ise peletasid mu eemale. Sa ei rääkinud minuga enam, ma ei tohtinud sind puudutada…”
„Ma tean. Anna andeks,” vastas Annika.
Nad olid tükk aega vait.
„Nüüd on natuke hiljavõitu,” ütles Thomas.
Annika turtsatas naerma ja kuivatas viimased pisarad ära.
„Just, jah,” ütles ta.
„Lapsed räägivad, et sul on uus korter. Kas sa oled selle omanik?”
Annika nuuskas nina pabersalvrätikusse, mille ta kotist leidis.
„Ei, ma üürin seda. Ma sain selle tutvuste kaudu.”
„Tohoh, oma uue sõbra Haleniuse kaudu äkki?”
Trots tõstis jälle pead, aga ta neelas selle alla.
„Ei, üldsegi mitte. Ja see pilt ajalehes on vägagi eksitav. Me õhtustasime ja tema andis mulle… infot ühe juhtumi kohta, mille kallal ma praegu töötan, ja kui me hüvasti jätsime, sain temalt Hispaania põsemusi, sest ma pidin vara hommikul Hispaaniasse sõitma. Ja mina ei joonud mingit veini, mulle see punane lake ei meeldi, sa ju tead küll…”
„On ajakirjanikel alles elu,” ütles Thomas.
Annika pühkis salvrätiga silmade alt ripsmetušši.
„Minu arvates on see enamjaolt lihtsalt tobe. Kuigi Haleniusel tuleb sellest ilmselt tõsisem jama,” vastas Annika.
„Lehes kirjutatakse, et ta oli seal oma tööajast.”
„Ma ei ole artiklit veel lugeda jõudnud. Ja kui Jimmy Halenius on ametialaselt kuidagi eksinud, siis ei ole see tõesti minu mure. Tegelikult pigem hoopis sinu mure…” ütles Annika.
Nad mõlemad hakkasid koos naerma, see oli üllatav.
Siis Thomas ohkas.
„Kolm korda võid arvata, kas esmaspäeval irvitatakse mu üle või ei,” ütles ta.
„Selles osas ei ole sa kindlasti ainuke,” vastas Annika.
Nad naersid jälle. Siis tekkis vaikus.
„Äkki tulen lastega pühapäeva õhtul sinu juurde? Saan siis su uue korteri üle vaadata.”
Midagi sellist ei olnud ta kunagi varem välja pakkunud. Ta polnud kunagi tulnud vanalinna korterit vaatama, kus Annika ajutiselt pool aastat elas.
„Seal pole suurt midagi veel vaadata, ma ei ole lahti pakkida jõudnud,” ütles Annika.
„Kus see korter on?”
„Agnegatan 28 on aadress.”
„Aga… see on ju…”
„Meie vana kvartal, jah.”
Nad vaikisid jälle.
„Kuidas lastel läheb?” küsis Annika.
„Hästi. Me oleme praegu pargis, nad ajavad parasjagu teineteist taga. Kas sa tahad nendega rääkida?”
Annika mõtles hetke.
„Ei, las nad mängivad,” vastas ta siis.
„Aga ütleme siis, et tulen pühapäeval kella kuue paiku?”
Nad lõpetasid kõne ja Annika jäi seisma, telefon peos.
Seejärel vajus ta voodile kokku ja puges päevateki alla. Teravate servadega telliskivi, mille kandmisega oma südame peal ta juba nii harjunud oli, ei andnudki enam eriti tunda. See oli ühtäkki väiksem ja kergem ning servad ei kriipinud nagu varem. Vaid viivukesekski, vaid mõneks minutiks, kuni ta saab nautida…
Ta hakkas magama jääma ning tõusis järsult püsti.
Ta pidi enda kohta käiva artikli läbi lugema.
Annika sättis selja sirgu ja köhatas, otsekui hakkaks ettekannet pidama.
„Bo Svensson,” luges ta artikli autori nime.
Kuradi ahv, mõtles ta.
„Igapäevatöös on Annika Bengtzoni ülesandeks uurida Rootsi võimuorganite tööd. Täna on meil võimalik näha, et ta läheb oma kohustuste täitmisel sammukese kaugemale. Üleeile õhtul nähti teda Stockholmi vanalinnas Järneti lokaalis justiitsministri lähima usaldusaluse seltsis – koos sotsiaaldemokraadist kantsleri Jimmy Haleniusega.
Pildil näeme pidutsevat paari, kes teineteist suudleb ja embab.
Kuid Õhtulehes usaldatakse oma töötaja valikuid täielikult.
„Jah, ma usaldan tema otsustusvõimet täielikult,” ütleb peatoimetaja Anders Schyman.
Kas see mõjutab kuidagi Annika Bengtzoni usaldusväärsust?
„Mitte vähimalgi määral.”
Aga leidub kriitikuid, kes ei jaga tema arvamust.
„Annika Bengtzon astus oma allikaga suudeldes üle piiri,” ütleb poliitikaekspert Arne Påhlson.
Kuidas mõjutab see Annika Bengtzoni kui võimuorganite arvustaja usaldusväärsust?
„Ilmselgelt on tegemist piiripealse juhtumiga…””
Annika oli sunnitud püsti tõusma ja natuke ringi käima.
Kes see Arne Påhlson enda arvates oli, et teda kritiseerida? Lihtsalt üks ülehaibitud kõmuajakirjanik, keda esitati kui mingit kuradi eetika ja moraali spetsialisti! Mingu nad ka perse!
Annika läks arvuti juurde tagasi.
„Justiitsministeeriumis, mille juhtkonda Jimmy Halenius kuulub, ei tehta piltidest kuigi suurt numbrit.
„See, et poliitikud ja ajakirjanikud omavahel suhtlevad, ei ole mingi uudis,” ütleb justiitsministeeriumi pressisekretär.
Kas ja mil määral Jimmy Halenius tol õhtul töökohustustega seotud oli, ei soovi ministeerium kommenteerida.
Annika Bengtzon ise viitab allikakaitsele ega soovi juhtunut kommenteerida.”
Ta pani arvuti kinni, tõusis püsti ning tundis, kuidas süda rinnus taob.
Väga ebameeldiv oli endast kolmandas isikus lugeda. Tal endal isiksusena ei olnud vähimatki väärtust. Ta oli vaid sümbol, vahend, osa tehistegelikkusest, millel polnud päris eluga mingit pistmist.
Annika sai aru, et tal polnud mingit võimalust võitluses ajalehe ühe puuga löövate üldistuste vastu. Ei mänginud mingit rolli, kas kajastatu on tõsi või asjakohane, tähtis oli vaid meedia otsus, ajakirjanduse maailmavaade, toimetatud tõde.
Ta tõstis arvuti üles, aga sai õnneks võitu kiusatusest see maha visata.
Siis istus ta jälle maha, hingas kolm korda sügavalt sisse ja hõõrus silmi, et asjale uus, professionaalsem pilk heita.
Siis luges ta artiklit veel kord.
Tegemist ei olnud hea tekstiga.
Teadupoolest järgisid sellised kirjutised naeruväärselt sarnast žanrimalli, aga käesolev artikkel tundus lausa ebatavaliselt klišeelik. Bossel oli olnud raskusi sõnade leidmisega.
Nüüd tundis ta juba piinlikkustki oma esmase reaktsiooni pärast, et küll on temast ikka kahju, sest ajakirjanikud on nii rumalad.
Kas tõesti kasutas ta ka ise sellist taktikat? Kas ta sõitis inimestest oma artiklites üle?
Kindlasti, raudselt. Seda tuli ilmselt iga päev ette.
Mis oleks siis alternatiiv? Et ta hakkab nüüdsest kasutama täiesti uusi ja isiklikke ajakirjanduslikke raame? Et ta nüüdsest ei väljenda suhtumist, ei lisa suunavaid andmeid ega fotosid, ainult refereerib ilma lähemalt juurdlemata?
Annika tegi toas tiiru ja heitis need mõtted peast.
Siis istus ta jälle maha ja keris Konkurendi kodulehte allapoole, et näha,