Valejälg. Henning Mankell

võttis auto tagaluugist paari saapaid. Seejärel suundus ta rapsipõllu poole tundega, et kogu situatsioon on ebatõeline. Naine seisis täiesti liikumatult ning jälgis teda. Lähemale jõudes ta nägi, et mitte ainult naise pikad juuksed polnud mustad, vaid et ta oli ka jumelt üsna tõmmu. Põllupeenrale jõudes ta peatus. Tõstis käe ja üritas naist lähemale viibata. See seisis ikka veel täiesti liikumatult. Kuigi naine jäi temast veel üsna kaugele ja õõtsuv raps varjas ajuti naise nägu, aimas Wallander, et ta on väga ilus. Ta hüüdis naisele, et see tema juurde tuleks. Kui see ennast ikka veel ei liigutanud, tegi ta esimese sammu rapsipõllule. Naine kadus sedamaid. See käis nii kähku, et tuletas meelde põgenevat looma. Samaaegselt pani Wallander tähele, et hakkab ärrituma. Ta jätkas oma teed läbi rapsi ja vahtis igale poole. Kui ta naise uuesti avastas, oli see liikunud edasi põllu idapoolse nurga suunas. Et naine uuesti minema ei lipsaks, hakkas ta jooksma. Naine liikus edasi väga kiiresti ning Wallander pani tähele, et ta ise kipub hingetuks jääma. Kui ta naisele umbes kahekümne meetri lähedusele oli jõudnud, asusid nad rapsipõllu keskel. Wallander hüüdis naisele, et see peatuks.

      „Politsei!” karjus ta. „Paigal seista!”

      Ta hakkas minema naise poole. Seejärel nõksatas ta järsult paigale. Nüüd toimus kõik väga kiiresti. Äkitselt tõstis naine pea kohale plastnõu ja hakkas kallama mingit värvitut vedelikku oma juustele, näole ja kehale. Wallander mõtles kiiruga, et ta pidi seda kogu aeg kaasas kandnud olema. Ka mõistis ta, et naine on kohutavalt hirmul. Ta silmad olid pärani ning ta jõllitas pilku pööramata Wallanderile otsa.

      „Politsei!” hüüdis Wallander uuesti. „Ma tahan sinuga ainult rääkida.”

      Samal silmapilgul lõi talle vastu bensiinilehk. Äkitselt oli naisel käes põlev välgumihkel, mille ta pani oma juuste vastu. Wallander karjatas hetkel, kui naine lõi tõrvikuna leegitsema. Halvatuna vaatas ta pealt, kuidas naine tuikus mööda rapsipõldu ringi ja tuli ta kehal leegitses ning särtsus. Wallander kuulis iseenda karjumist. Ent põlev naine oli vait. Tagantjärele ei suutnud ta meenutada, et oleks kuulnud naist karjumas.

      Kui ta püüdis naise poole tormata, lahvatasid leegid üle kogu rapsipõllu. Korraga oli ta ümbritsetud suitsust ja leekidest. Käsi näo ette lüües pistis ta teed valimata jooksu. Põllupeenrale jõudes ta komistas ja kukkus kraavi. Ta pööras ennast ringi ning nägi naist veel viimast korda, enne kui see kukkus ja ta vaateväljalt kadus. Naine oli käed pea kohale sirutanud, otsekui paluks ta armu temale suunatud relva ees.

      Rapsipõld põles.

      Kuskil enda taga kuulis ta Salomonssoni karjumist.

      Wallander ajas ennast värisevatele jalgadele.

      Pööras siis kõrvale ning oksendas.

      3

      Tagantjärele mäletas Wallander põlevat tüdrukut rapsipõllul nii, nagu meenutatakse tohutute raskustega kauget luupainajat, mida kõige parema meelega tahaks unustada. Hoolimata sellest, et ta paistis kogu selle õhtu jooksul kuni hilisööni säilitavat vähemalt välist rahu, ei suutnud ta ise pärastpoole meenutada midagi peale ebaoluliste üksikasjade. Martinsson, Hansson ja eriti Ann-Britt Höglund olid sellest osavõtmatusest jahmunud. Aga nad ei suutnud näha selle kilbi taha, mille ta endale ette oli tõstnud. Tema sisimas valitses niisugune laastatus, nagu võiks ehk olla kokkuvarisenud majas.

      Ta jõudis koju oma korterisse pärast kella kahte öösel. Alles siis, kui ta oli istunud diivanile, ilma et oleks tahmunud rõivaid ja poriseid saapaid maha võtnud, varises kaitsekilp. Ta oli kallanud endale klaasi viskit, rõduuksed olid lahti, lastes tuppa suveöist õhku, ning ta purskas nutma kui laps.

      Ka see tüdruk, kes ennast surnuks oli põletanud, oli olnud laps. Ta meenutas Wallanderile ta oma tütart Lindat.

      Kõigi politseis töötatud aastate jooksul oli ta endas välja arendanud valmisoleku kõige selle vastuvõtuks, mis võis teda ees oodata, kui ta jõudis kohale, kus keegi inimene oli leidnud vägivaldse ja äkilise surma. Ta oli näinud inimesi, kes olid ennast üles poonud, püssitoru suhu surunud, ennast tükkideks lasknud. Mingil moel oli ta õppinud kõike nähtut taluma ja pärast kõrvale lükkama. Aga see ei kehtinud juhul, kui asi puutus lastesse või noorukitesse. Neil puhkudel oli ta niisama kaitsetu, kui kunagi politseis tööd alustades. Ta teadis, et enamik politseinikest reageeris samamoodi. Kui vägivaldselt ja mõttetult lahkusid elust lapsed või noorukid, varises kokku harjumusele tuginev kaitse. Nii pidi see jäämagi senikauaks, kuni ta jätkas tööd politseis.

      Kuid selleks ajaks, kui kilp kokku varises, oli ta jätnud seljataha juurdluse sissejuhatava osa, mis oli eeskujulikult toime pandud. Jõudmata veel suudki puhtaks pühkida, oli ta tormanud uskumatult oma põlevat rapsipõldu vahtiva Salomonssoni juurde ja küsinud, kus asub majas telefon. Kuna Salomonsson ei paistnud küsimusest aru saavat, või vahest ei kuulnudki seda, oli ta vanamehe teelt lükanud ja majja tõtanud. Seal võttis teda vastu kasimatu vanamehe eluaseme vänge lehk. Esikust leidis ta telefoni. Ta valis 90 000 ning kõne vastu võtnud telefonist kinnitas hiljem, et ta oli olnud täiesti rahulik, kui kirjeldas toimunut ning kutsus välja täismeeskonna. Põleva põllu kohal tantsivad leegid olid akendest sisse paistnud, otsekui oleksid sel suveõhtul valgust andnud suured prožektorid. Ta helistas Martinssonile koju ja rääkis algul vanema tütre, seejärel naisega, kuni Martinsson kutsuti tuppa aiast, kus ta parajasti muru niitis. Nii lühidalt kui vähegi võimalik oli ta kirjeldanud Martinssonile toimunut ning palunud helistada ka Hanssonile ja Ann-Britt Höglundile. Seejärel oli ta läinud kööki ja loputanud kraani all nägu. Kui ta tagasi õuele jõudis, seisis Salomonsson liikumatult vanal kohal, justkui oleks ta lummatud tema silme ees hargnevast arusaamatust näitemängust. Kohale jõudis auto mõne lähema naabriga. Ent Wallander oli neile karjunud, et nad hoiaksid eemale. Ta ei lasknud neid isegi Salomonssonile ligi. Kaugusest olid hakanud kostma tuletõrjeautode sireenid, need jõudsid pea alati esimesena pärale. Kohe seejärel saabusid kaks välipolitsei autot ja kiirabi. Tuletõrjujate ülemaks oli Peter Edler, selle mehe vastu tundis Wallander suurimat usaldust.

      „Mis siin toimub?” küsis too.

      „Hiljem seletan,” kostis Wallander. „Ainult ärge põllu peal ringi trampige. Seal lamab surnud inimene.”

      „Maja pole ohustatud,” tähendas Edler. „Mis me teha saame, on tule leviku tõkestamine.”

      Siis pöördus ta Salomonssoni poole ja küsis, kui laiad on põlluteed ja kraavid üksikute põldude vahel. Selle ajaga oli üks meedikutest astunud Wallanderi juurde. Seda meest oli Wallander varem kohanud, kuid ei suutnud nime meelde tuletada.

      „Kas on vigastatuid?” küsis mees.

      Wallander raputas pead.

      „Ainult üks surnu,” vastas ta. „See lamab seal eemal rapsipõllul.”

      „Siis läheb tarvis surnuveoautot,” sõnas ambulantsimees asjalikult. „Mis siin juhtus?”

      Wallander ei vaevunud vastama. Selle asemel pöördus ta Noréni poole, keda ta politseinikest kõige paremini tundis.

      „Põllul lamab surnud naine,” ütles ta. „Enne, kui tuli kustutatud, ei saa me peale ala sissepiiramise midagi ette võtta.”

      Norén noogutas.

      „On see õnnetusjuhtum?” küsis ta.

      „Pigem on see enesetapp,” kostis Wallander.

      Mõni minut hiljem, umbes samal ajal, kui saabus Martinsson, ulatas Norén talle plasttopsi kohviga. Wallander jõllitas oma kätt ja imestas endamisi, millest see küll tuleb, et käsi ei värisegi. Kohe seejärel jõudsid Hanssoni autoga pärale Ann-Britt Höglund ja Hansson ning ta jutustas kolleegidele, mis oli juhtunud.

      Kord-korralt kasutas ta üht ja sama väljendit. Ta põles kui tõrvik.

      „See on ju kohutav,” lausus Ann-Britt Höglund.

      „See oli veel palju hullem,” tähendas Wallander. „Võimatu oli üldse midagi ette võtta. Loodan, et kellelgi teist ei tule kunagi midagi seesugust üle elada.”

      Vaikides jälgisid nad tuletõrjujate tööd tule tõkestamisel.