Kahe aasta pärast maikuus, enne vihmaperioodi algust, olid nad abiellunud ja asunud elama Pedro kodukülla, kus nad said ühelt Pedro onult endale pisikese majakese. Pedro oli töötanud suhkrurooistanduses, samal ajal kui Dolores kasvatas aedvilju ja müüs neid möödasõitvaile kokkuostjaile. Nad olid elanud vaeselt, aga nad olid noored ning õnnelikud.
Üksainus asi polnud nii, nagu pidanuks olema. Kolme aasta möödudes polnud Dolores ikka veel rasedaks jäänud. Nad ei rääkinud sellest omavahel kunagi. Ent Pedro märkas, et Dolores muutus järjest rahutumaks. Mehe teadmata oli ta salamisi käinud Haiiti piiri ääres curiositase juurest abi otsimas, aga midagi ei muutunud.
Nõnda läks kaheksa aastat. Aga ühel õhtul, kui Pedro suhkrurooistandusest kodu poole astus, tuli Dolores talle vastu teatega, et on rase. Nende kaheksanda abieluaasta lõpuks oli Dolores sünnitanud tütre. Esimest korda oma last nähes oli Pedro otsemaid tõdenud, et see on pärinud oma ema kauniduse. Samal õhtul läks Pedro külakirikusse ja annetas kuldehte, mille oli saanud oma emalt, kui see veel elas. Ta oli ohverdanud selle neitsi Maarjale, sest too oma mähkmetes imikuga sarnaneb tütart hoidva Doloresega. Seejärel läks ta koju nii valjusti lauldes, et vastutulijad olid vahtinud teda imestunult ja mõelnud, kas ta pole liialdanud käärinud suhkruroomahlaga.
Dolores magas. Ta hingas järjest kiiremini ja liigutas ennast rahutult.
„Sa ei tohi surra,” sosistas Pedro, tundes, et ei suuda oma meeleheidet talitseda. „Sa ei tohi meid tütrega maha jätta.”
Kaks tundi hiljem oli kõik möödas. Lühikeseks hetkeks muutus naise hingamine täiesti rahulikuks. Ta lõi silmad lahti ja vaatas Pedrole otsa.
„Sa pead meie tütre ristima,” ütles ta. „Sa pead ta ristima ja tema eest hoolt kandma.”
„Varsti oled jälle terve,” oli Pedro lausunud. „Me läheme koos kirikusse ja laseme ta ristida.”
„Mind pole enam olemas,” oli naine vastanud ja silmad kinni pannud.
Ja ta oligi läinud.
Kahe nädala pärast lahkus Pedro külast, tütar korviga seljas. Ta vend Juan saatis teda natuke maad.
„Kas sa üldse tead, mis sa teed?” küsis Juan.
„Ma teen ainult seda, mis hädavajalik,” kostis Pedro.
„Miks sa pead linna minema tütart ristima? Miks ei või sa teda siinsamas külas ristida lasta? See kirik on kõlvanud nii sulle kui mulle. Ja enne seda meie vanematele.”
Pedro seisatas ja vaatas vennale otsa.
„Me ootasime last kaheksa aastat. Kui tütar lõpuks sündis, jäi Dolores haigeks. Keegi ei suutnud teda aidata. Ei mingeid arste ega rohtusid. Ta polnud veel kolmkümmend aastat van, aga ta pidi surema. Sellepärast et me oleme vaesed. Sellepärast et me oleme täis vaesuse haigusi. Ma kohtasin Dolorest tookord, kui sa karnevali ajal käest kadusid. Nüüd ma lähen tagasi selle suure kiriku juurde, mis seisab seal platsi ääres, kus me kokku saime. Mu tütar peab saama ristitud kõige suuremas kirikus, mis siin maal üldse olemas on. See on kõige pisem asi, mis ma Dolorese jaoks teha saan.”
Ta ei jäänud Juani vastust ootama, vaid pööras ringi ja jätkas teed. Kui ta hilja õhtul jõudis sinna külla, kust Dolores kunagi oli tulnud, peatus ta naise ema maja juures. Veel kord selgitas ta, kuhu ta teel on. Kui ta vait jäi, vangutas vana naine murelikult pead.
„Su lein sunnib sind meeletusi tegema,” lausus ta. „Mõtle parem sellele, et su tütrele pole sugugi hea loksuda su seljas kogu pika tee kuni Santiagoni.”
Pedro ei vastanud midagi. Järgmise päeva varahommikul jätkas ta oma rännakut. Ta rääkis kogu aeg lapsega, kes tal korviga seljas oli. Jutustas talle kõigest, mis tal Doloresest meelde tuli. Kui enam midagi lisada polnud, alustas ta uuesti otsast peale.
Ta jõudis linna õhtupoolikul, kui rasked vihmapilved kuhjusid silmapiiril. Istus Santiago Apóstoli katedraali peaukse juurde ootele. Andis vahetevahel tütrele kodust kaasa võetud toitu süüa. Ta jälgis kõiki mustades rüüdes preestreid, kes temast möödusid. Nad kõik tundusid talle kas liiga noortena või kiirustasid liialt ega olnud küllalt väärikad tema tütart ristima. Nii ootas ta mitu tundi. Viimaks silmas ta vana preestrit, kes astus aeglaselt üle väljaku katedraali poole. Siis tõusis ta püsti, võttis niinest põimitud kübara peast ja sirutas tütre ette. Vana preester kuulas kannatlikult ta loo ära. Seejärel ta noogutas.
„Ma ristin su tütre,” ütles ta. „Sa oled käinud maha pika tee millegi nimel, millesse sa usud. Meie ajal on see midagi väga harukordset. Inimesed käivad harva oma usu nimel pikki maid. Sellepärast maailm ongi niisugune, nagu ta on.”
Pedro järgnes preestrile hämarasse katedraali. Ta mõtles, et Dolores viibib ta läheduses. Naise vaim hõljus nende ümber ja juhtis nende samme ristimisvaagna poole.
Vana preester toetas oma kepi kõrge samba najale.
„Mis saab tüdruku nimeks?” küsis ta.
„Sama mis emalgi,” kostis Pedro. „Ta saab nimeks Dolores. Ma tahaksin, et talle pandaks nimeks ka Maria. Dolores Maria Santana.”
Pärast ristimist läks Pedro väljakule ja istus sama kuju juurde, kus ta üheksa aasta eest oli kohanud Dolorest. Ta tütar magas korvis. Ta istus päris vaikselt ja süvenes täielikult endasse.
Mina, Pedro Santana, olen lihtne mees. Ma pole pärinud oma vanematelt midagi peale vaesuse ja lõppematu viletsuse. Nii ei jäetud mulle ka minu naist. Aga ma luban sulle, et meie tütrel tuleb teine elu. Ma teen kõik selleks, et ta ei peaks elama niisugust elu, nagu oli meie oma. Ma luban sulle, Dolores, et su tütrest saab inimene, kes elab pika, õnneliku ja väärika elu.
Samal õhtul jättis Pedro linna seljataha. Koos oma tütre Dolores Mariaga pöördus ta oma külla tagasi.
See oli üheksandal mail 1978.
Oma isa nii armastatud Dolores Maria Santana oli siis kaheksa kuud vana.
SKÅNE
21.–24. JUUNI 1994
1
Varakult, aovalgel alustas ta enda moondamist.
Ta oli kõik hoolikalt kavandanud, et miski ei saaks ebaõnnestuda. See pidi võtma terve päeva ning ta ei tahtnud riskeerida ajahätta jäämisega. Haaranud kätte esimese pintsli, hoidis ta seda näo ees. Põrandale pandud magnetofon mängis talle trummipõrina linti, mille ta oli valmis pannud. Ta silmitses peeglist oma nägu. Siis tõmbas ta esimese musta joone üle otsmiku. Ta märkas, et käsi on kindel. Niisiis polnud ta üldsegi närvis. Hoolimata sellest, et ta tegi endale esimest korda tõsiselt sõjamaalingut. See, mis oli siiamaani olnud pagemine, tema kaitsevahend kõige ülekohtu vastu, mis teda pidevalt tabas, tegi nüüd läbi suure muutuse tõeluse suunas. Iga joonega, mis ta endale näkku maalis, ta justkui eemaldus oma endisest elust. Enam polnud mingit tagasipöördumist. Nimelt sel õhtul oli mäng jäädavalt möödas ja ta oli astumas sõtta, kus inimesed pidid tõeliselt surema.
Ruumis oli väga tugev valgus. Ta oli peeglid enda ees hoolikalt üles seadnud vältimaks seda, et nad heidaksid mingeid helke. Ruumi sisenenud ja ukse enda järel lukku keeranud, oli ta alustanud sellest, et kontrollis, kas ta polnud midagi unustanud. Ent kõik asjad olid seal, kus pididki olema. Hoolikalt puhastatud pintslid, portselantopsikud värvidega, käterätid ja vesi. Väikese treipingi kõrval olid mustal riidepalakal reastatud ta relvad. Seal oli kolm kirvest, erineva pikkusega noad ja aerosoolipurgid. Ta mõtles, et veel on jäänud langetada üksainus otsus. Enne, kui saabub õhtu, on ta sunnitud valima, millised nendest relvadest ta kaasa võtab. Kõiki ta ühes võtta ei saa. Kummatigi teadis ta, et otsus kujuneb iseenesest, maksab tal ainult enda moondamisega algust teha.
Enne laua äärde istumist ja näo maalimise alustamist katsus ta sõrmeotstega järele kirveste