Vari rannal osutus kujutluseks. Ta kohendas kardinaid ning avas ühe kapipoole kirjutuslauas, mille oli pärinud oma isalt, kardetud juuraprofessorilt. Võttis välja kallid, kauni ornamendiga kaaned ning lõi need kirjutuslaual lahti. Aeglaselt, peaaegu pühalikult lehitses ta oma pornopiltide kogu fotokunsti algusaastatest. Tema kõige vanem pilt oli tõeline haruldus, 1855. aastast pärinev dagerrotüüpia, mille ta kunagi Pariisist ostis. Pilt kujutas alasti naist koera kallistamas. Ta kogu oli hästi tuntud eksklusiivses, kuid ümbritseva maailma jaoks vähetuntud meeste rühmas, kes jagasid ta huviala. Tema kollektsiooni 1890. aastate Lecadre’i piltidest ületas üksainus kogu, mis kuulus kellelegi Ruhri piirkonna eakale terasetöösturile. Pikkamööda keeras ta albumi kiletatud lehti. Kõige pikemalt peatus ta nende lehekülgede juures, kus modellid olid väga noored ning nende silmade järgi võis öelda, et nad on uimastite mõju all. Ta oli sageli kahetsenud, et polnud varem pildistamisele pühendunud. Oleks ta seda teinud, olnuks ta valduses praegu unikaalne kogu.
Albumi läbi lehitsenud, pani ta selle uuesti luku taha. Ta oli võtnud sõpradelt lubaduse, et need pakuvad tema surma korral pilte ühele Pariisi antikvaarile, kes oli spetsialiseerunud sellelaadsetele müügiülesannetele. Saadud raha pidi minema noorte juristide toetamiseks mõeldud fondile, mille ta oli juba asutanud, aga mis pidi avalikustatama alles pärast tema surma.
Ta kustutas laualambi ja jäi pimedasse tuppa istuma. Merekohin oli üsna nõrk. Jälle arvas ta kuulvat läheduses möödasõitva mopeedi põrinat. Ikka veel oli tal omaenda surma raske ette kujutada, kuigi ta oli juba üle seitsmekümne. Kahel korral oli ta oma reisidel Ühendriikidesse saanud anonüümselt loa hukkamiste juures viibida, kord oli tegemist elektritooli, teine kord juba toona üha haruldasemaks muutuva gaasikambriga. Oli olnud iseäraliku naudinguga täidetud elamuseks pealt vaadata inimeste surmamist. Kuid iseenda surma ei suutnud ta ette kujutada. Ta väljus kabinetist ja kallas endale elutoa baarikapi juures pisikese pitsi likööri. Kell lähenes keskööle. Enne magamaminekut jäi veel teha väike jalutuskäik alla mere äärde. Ta ajas esikus selga jopi, pistis jalad kulunud puukingadesse ning lahkus majast.
Väljas valitses tuulevaikus. Tema maja seisis niivõrd omaette, et ta ei näinud naabrite tulesid. Kåseberga poole suunduvad autod mürisesid taamal. Mööda aiateed suundus ta lukustatud värava juurde, kust pääses alla randa. Oma pahameeleks avastas ta, et värava kõrval posti otsas oli lamp kustunud. Rand ootas teda. Ta otsis võtmed välja ning keeras värava lukust lahti. Astus mõned sammud edasi ja jäi täpselt veejoomel seisma. Meri oli vaikne. Kaugel silmapiiril nägi ta läände suunduva laeva tulesid. Ta nööpis püksiaugu lahti ja laskis vett otse merre, jätkates samal ajal fantaseerimist järgmisel päeval ees ootavast külastusest.
Midagi kuulmata teadis ta äkitselt, et keegi seisab ta selja taga. Ta kangestus ning tundis, kuidas hirm ta oma küüsi haaras. Siis pööras ta järsult ringi.
Mees, kes seal seisis, sarnanes loomaga. Kui püksikud välja arvata, oli ta alasti. Hetkelise hüsteeriataolise õudusega vaatas ta mehele näkku. Ta ei suutnud kindlaks teha, kas see oli moonutatud või maskiga varjatud. Ühes käes oli mehel kirves. Ta mõtles hajusalt, et kirvevart hoidev käsi oli väga väike, mees meenutas kääbust.
Seejärel ta karjatas ja pistis jooksu, tagasi aiavärava poole.
Ta suri selsamal silmapilgul, kui kirvetera lõhestas otse abaluude all ta selgroo kaheks osaks. Ta ei tundnud enam, kuidas mees, kes võib-olla oli koguni loom, põlvili laskus, ta otsmikule sisselõike tegi ning seejärel tugeva tõmbega lahti rebis suurema osa ta juustest ja peanahast.
Kell oli parasjagu üle kesköö jõudnud.
Oli teisipäev, 21. juuni.
Üksik mopeed startis kuskilt lähedusest. Kohe seejärel mootorimürin hääbus.
Kõik oli jälle väga vaikne.
2
21. juunil kella kaheteistkümne paiku kadus Kurt Wallander Ystadi politseimajast. Et keegi tema lahkumist ei märkaks, läks ta minema garaažisissepääsu kaudu. Istus seejärel oma autosse ning sõitis alla sadamasse. Kuna päev oli soe, jättis ta pintsaku kirjutuslaua juurde toolileenile. Nende jaoks, kes teda lähemate tundide jooksul otsima peaksid, oli see märgiks, et ta peab ikkagi majas viibima. Wallander parkis auto teatri juurde. Läks siis sisemuulile ja võttis istet pingil vetelpääste punase baraki juures. Ta oli võtnud kaasa ühe oma märkmeplokkidest. Kirjutama asudes märkas ta äkki, et polnud pliiatsit kaasa võtnud. Ta esimeseks ärritunud reaktsiooniks oli soov visata plokk sadamabasseini ja jätta kõik sinnapaika. Siis aga taipas, et see on võimatu. Kolleegid ei andestaks talle seda.
Nemad need olid, kes tema protestidest hoolimata olid määranud ta nende nimel kõnet pidama, kui nad kella kolme ajal jätavad hüvasti Björkiga, kes pidi sel päeval Ystadi politseiülema ametist lahkuma.
Wallander polnud elus mingeid kõnesid pidanud. Kõige ligilähedasemad olid olnud arvutud pressikonverentsid, mida tal oli tulnud anda ühenduses mitmesuguste juurdlustega.
Aga kuidas peaks ütlema tänusõnu lahkuvale politseiülemale? Mille eest teda õieti tänada? Oli seal ülepea olnud midagi niisugust, mis tänu väärinuks? Kõige parema meelega oleks Wallander tahtnud rääkida oma murest ja nördimusest nende suurte ja pealtnäha plaanitute ümberkorralduste ja kärpimiste pärast, mis politseid järjest suuremal määral tabasid.
Ta oli lahkunud politseimajast, et mõelda rahus läbi, mis ta peaks ütlema. Eelmisel õhtul oli ta hilisööni istunud oma köögilaua ääres, ilma et oleks kuhugi välja jõudnud. Nüüd aga oli ta selleks lausa sunnitud. Napilt kolme tunni pärast tulevad nad kokku ja annavad oma kingituse üle Björkile, kes järgmisel päeval alustab tööd Malmös lääni immigratsiooniameti juhatajana. Ta ajas ennast pingilt püsti ja sammus piki muuli sadamakohviku juurde. Hajameelselt tuletas Wallander meelde, et oli kunagi seitsme aasta eest osa võtnud ühe laiba väljatirimisest sadamabasseinist. Kuid ta tõrjus selle mälestuspildi. Hetkel oli hoopis tähtsam see kõne, mis tal tuli Björkile pidada. Üks ettekandjaist laenas talle pastaka. Ta istus välilauakese äärde, võttis tassi kohvi ning sundis ennast kirjutama mõne sõna Björkile. Kui kell sai üks, oli ta kokku saanud pool lehekülge. Mornilt silmitses ta oma töö tulemust. Ent ta mõistis, et ei suudagi seda paremini teha. Ta viipas ligi ettekandja, kes talle kohvi juurde kallas.
„Suvi laseb ennast oodata,” tähendas Wallander.
„Vahest jääbki tulemata,” vastas ettekandja.
Kui see võimatu tervituskõne Björkile kõrvale jätta, oli Wallander heas tujus. Mõne nädala pärast pidi algama puhkus. Oli nii mõndagi, mille üle rõõmu tunda. Talv oli olnud pikk ja väsitav. Ta tundis tõepoolest suurt vajadust puhkamiseks.
Nad kogunesid kella kolmeks politseimaja sööklasse ja Wallander pidas Björkile kõne. Seejärel andis Svedberg kingituseks üle äsjaostetud spinningu ja Ann-Britt Höglund lilled. Wallanderil oli läinud korda rikastada oma kesist kõnet hetkevälgatuse ajel sisse põimitud jutustustega Björki seltsis läbi elatud juhtumitest. Palju nalja valmistas meenutus sellest, kuidas nad olid kunagi ehitustellingute kokku varisedes kukkunud koos sõnnikuhoidlasse. Pärast joodi kohvi ja söödi torti. Björk oli oma vastukõnes soovinud edu oma järglasele. Selleks oli keegi naine nimega Lisa Holgersson, kes tuli ühest Smålandi suuremast politseiringkonnast. Ta pidi sügisest ametisse astuma. Esialgu jäi Ystadi politseiülema kohusetäitjaks Hansson. Kui tseremoonia sai läbi ja Wallander oma tuppa tagasi pöördus, koputas ta poikvel uksele Martinsson.
„Vahva