Ta läks põllule. Mustaks kõrbenud väli joonestus teravalt välja ümbritseva kollase rapsi keskel. Nyberg põlvitas savikal mullal. Eemalt paistsid veel mõned politseinikud, kes näisid põlenud ala servi läbi otsivat. Nyberg noogutas Wallanderile lühidalt. Mööda ta nägu voolas higi.
„Kuidas läheb?” küsis Wallander. „Oled sa midagi leidnud?”
„Tal pidi palju bensiini kaasas olema,” vastas Nyberg ennast püsti ajades. „Leidsime viie pooleldi üles sulanud bensiininõu jäänused. Need olid arvatavasti tühjad, kui tuli puhkes. Kui ühendada joontega kohad, kust me nad leidsime, siis võib näha, et ta oli ennast tegelikult sisse piiranud.”
Wallander ei saanud Nybergi sõnadest kohe aru.
„Mis sa sellega öelda tahad?” küsis ta.
Nyberg tegi käega laia viipe.
„Ma tahan öelda ainult seda, et ta oli rajanud enda ümber kindluse. Oli suures ringis bensiini maha kallanud. Need olid tema vallikraavid, sellesse kindlusse polnud sissepääsu. Keskel oli tema ise. Koos viimase nõuga, mille ta endale jättis. Võib-olla oli ta nii hüsteerias kui ka meeleheitel. Võib-olla oli ta hull või raskelt haige. Ma ei tea. Aga seda ta tegi. Ta teadis, mis ta oli otsustanud ette võtta.”
Wallander noogutas mõtlikult.
„Võid sa öelda midagi selle kohta, kuidas ta siia sai?”
Helistasin politseikoera välja,” vastas Nyberg. „Aga see ei võta ta jälge üles. Bensiinilehk jääb mullale külge. Koer satub lihtsalt segadusse. Me ei leidnud mingit jalgratast. Ka põlluteed, mis viivad E65 poole, ei näidanud midagi. Niipalju kui mina aru saan, on ta maandunud siia põllule langevarjuga.”
Nyberg võttis ühest oma uurimispaunast tualettpaberirulli ja pühkis näolt higi.
„Mis arstid ütlevad?” küsis ta.
„Seni veel ei midagi,” kostis Wallander. „Oletan, et neil seisab ees raske töö.”
Nyberg muutus äkitselt tõsiseks.
„Miks inimene endaga niiviisi teeb?” küsis ta. „On’s tõesti olemas nii tungivaid põhjusi elust loobumiseks, et piinata ennast hüvastijätuks nii nagu see üldse võimalik?”
„Sedasama olen ma iseendalt küsinud,” ütles Wallander.
Nyberg raputas pead.
„Mis on ometi toimumas?” küsis ta.
Wallander ei vastanud. Tal polnud kõige vähematki öelda.
Auto juurde tagasi pöördunud, helistas ta politseisse. Telefoni võttis Ebba. Pääsemaks viimase emalikust hoolitsusest teeskles ta, et tal on kiire ja ta on kohutavalt ametis.
„Ma sõidan talumehe juurde, kelle põld maha põles,” teatas ta. „Tulen majja õhtupoolikul.”
Ta pöördus Ystadi tagasi. Jõi haigla kohvikus kohvi ja sõi ühe võileiva. Seejärel asus ta otsima osakonda, kuhu Salomonsson uuringuteks viidi. Ta pidas kinni ühe põetaja, esitles ennast ja teatas oma soovist. Too vaatas teda arusaamatuses.
„Edvin Salomonsson?”
„Kas ta nimi Edvin oli, seda ma ei mäleta,” ütles Wallander. „Kas ta toodi siia eile seoses tulekahjuga Marsvinsholmi juures?”
Põetaja noogutas.
„Tahaksin temaga meelsasti rääkida,” sõnas Wallander. „Ega ta liiga haige ei ole?”
„Ta ei ole üldse haige,” kostis põetaja. „Ta on surnud.”
Wallander vahtis talle mõistmatuses otsa. „Surnud?”
„Ta suri täna hommikul. Arvatavasti oli see südameatakk. Suri une pealt. Rääkige parem mõne arstiga.”
„Seda pole tarvis,” lausus Wallander. „Tulin ainult vaatama, kuidas tal läheb. Nüüd on mul vastus käes.”
Wallander lahkus haiglast ja astus otse eredasse päikesepaistesse.
Äkitselt ei teadnud ta enam üldse, mida teha.
5
Wallander sõitis koju tundega, et peab ennast välja magama, enne kui suudab jälle selgesti mõelda. Seda, et vana talupoeg Salomonsson oli ära surnud, ei saanud temale ega ka kellelegi teisele süüks panna. See, keda oleks võinud vastutusele võtta, kes oli rapsipõllu põlema pannud ja Salomonssoni nõnda vapustanud, et ta ära suri, oli juba ise surnud. Sündmused ise, see asjaolu, et need üldse toimunud olid, sisendasid talle muret ja olid halva enesetunde põhjustajaks. Ta tõmbas telefonipistiku välja ja viskas elutoas diivanile pikali, käterätik üle näo. Aga uni ei tahtnud tulla. Poole tunni pärast ta loobus. Pani pistiku sisse, võttis toru ja valis Linda Stockholmi numbri. Telefoni kõrval oli tal paberitükk terve rea telefoninumbritega, mis kõik olid maha tõmmatud. Linda kolis sageli, ta telefoninumbrid vahetusid pidevalt. Telefon kutsus, ilma et keegi oleks vastanud. Siis valis ta õe numbri. See vastas peaaegu silmapilkselt. Nad ei rääkinud teineteisega kuigi tihti ja peaaegu mitte kunagi millestki muust peale oma ühise isa. Wallander oli mõnikord mõelnud, et sel päeval, kui isa kaob, lakkavad nende kontaktid täielikult.
Nad vahetasid tavalisi viisakusväljendeid, ilma et kumbki oleks vastuste vastu erilist huvi tundnud.
„Sa helistasid,” ütles Wallander.
„Ma olen isa pärast mures,” kostis õde.
„Kas on midagi lahti? On ta haigeks jäänud?”
„Ma ei tea. Millal sa viimati tema juures käisid?”
Wallander mõtles järele.
„Sellest on umbes nädal,” vastas ta ning tundis samas süümetorget.
„Kas sul tõesti pole võimalik teda sagedamini külastada?”
Wallander tundis vajadust ennast kaitsta.
„Ma töötan peaaegu ööpäev läbi. Politseis on lootusetult vähe inimesi. Käin tema juures nii tihti, kui jõuan.”
Vaikus ütles talle, et õde ei jäänud öeldut hetkekski uskuma.
„Ma rääkisin eile Gertrudiga,” jätkas ta siis Wallanderi öeldut kommenteerimata. „Mulle tundus, et ta vastas kuidagi põiklevalt minu küsimusele, kuidas isa ennast tunneb.”
„Miks ta pidanuks seda tegema?” küsis Wallander imestunult.
„Ma ei tea. Sellepärast ma helistangi.”
„Nädal aega tagasi oli ta täpselt nagu alati,” lausus Wallander „Oli vihane, et mul oli kiire ja et ma olin seal lühikest aega. Aga kogu see aeg, mis ma seal istusin, maalis ta oma pilte ja tal polnud peaaegu üldse aega minuga rääkida. Gertrud oli rõõmus nagu alati. Aga ma pean tunnistama, mina ei saa aru, kuidas ta vastu peab.”
„Gertrud armastab teda,” ütles õde. „Küsimus on tegelikult armastuses. Siis kannatab mõndagi.”
Wallander tundis tarvet lõpetada kõne võimalikult kiiresti. Mida vanemaks õde sai, seda enam meenutas ta Wallanderile nende ema. Wallanderil polnud kunagi olnud emaga eriti õnnelikke suhteid. Tema kasvueas olid õde ja ema olnud omaette leeris tema ja isa vastu. Perekond oli jagunenud kaheks nähtamatuks leeriks. Toona olid Wallanderil olnud väga lähedased suhted isaga. Alles siis, kui ta teismeea lõpus otsustas politseinikuks hakata, tekkis nende vahele mõra. Isa ei olnud iial suutnud ta otsust aktsepteerida. Kuid niisamuti polnud tal õnnestunud pojale selgeks teha, mispärast ta nii ägedalt on selle elukutse vastu, mille kasuks too oli otsustanud, või mis oleks poeg selle asemel ette võtma pidanud. Pärast seda, kui Wallander oli väljaõppe läbi teinud ja alustanud teenistust välipolitseinikuna Malmös, laienes see lõhe lausa kuristiku sarnaseks. Mõni aasta hiljem haigestus ema vähki. See oli käinud väga kiiresti. Ta oli saanud diagnoosi uueks aastaks ja juba mais surnud. Ta õde Kristina oli samal suvel kodust lahkunud, oli kolinud Stockholmi ja leidnud