Will nõjatus toolileenile ning lausus laisalt: „Ma olen hull ainult põhja-loode tuulega; kui tuul on lõunast, siis oskan vahet teha hauka ja haigru vahel.”1
„Jessamine, Tessa on lahkesti pakkunud oma abi ning praegu on meile iga silmapaar teretulnud,” ütles Jem rangelt. „Will, ei maksa siin „Hamletit” tsiteerida. Henry…” Ta köhatas kurgu puhtaks. „HENRY.”
Henry vaatas raamatult üles ja pilgutas silmi. „Jah, kallis.” Uuesti silmi pilgutades vaatas ta jahmunult ringi. „Kus Charlotte on?”
„Ta läks rääkima Vaikivate Vendadega,” vastas Jem, keda ei paistnud häirivat, et Henry oli teda eksikombel oma naiseks pidanud. „Üldiselt, kahju küll, hakkab mulle tunduma, et Jessamine’il on õigus.”
„Siis tõuseb päike igatahes läänest,” kostis Will, kes oli ilmselt kuulnud Jemi varasemat repliiki.
„Aga miks?” nõudis Tessa. „Me ei saa otsinguid nüüd pooleli jätta. See tähendaks sama mis mängida Instituut kätte tollele hirmsale Benedict Lightwoodile.”
„Ma ei tahagi öelda, nagu peaksime istuma, käed rüpes, mõistate? Asi on selles, et praegu katsume ära arvata, mis on Mortmaini järgmine samm. Me proovime ennustada tulevikku, selle asemel et süüvida tema minevikku.”
„Me ju teame nii Mortmaini minevikku kui tema tulevikuplaane.” Will viipas käega ajalehtede poole. „Sündinud Devonis, teeninud laevaarstina, saanud jõukaks kaupmeheks, hakanud tegelema musta maagiaga ning haub nüüd plaani allutada mehaaniliste sõdalaste armee toel endale kogu maailm. Üsna tavaline tahtejõulise noore mehe edulugu…”
„Ma ei mäleta, et ta oleks rääkinud maailmavalitsemisest,” katkestas Tessa teda. „Juttu oli ainult Briti impeeriumist.”
„Imetlusväärne pedantsus,” ütles Will. „Tahtsin öelda seda, et Mortmaini minevik on meile tuttav ning – meie ei saa sinna küll midagi parata – liiga igav, et…” Ta jättis lause lõpetamata. „Aa.”
„Mida tähendab „aa”?” nõudis Jessamine tülpinult, vaadates kord Willi, kord Jemi poole. „Ausõna, mõnikord ajab mulle lausa judinad ihule, kuidas teie kaks teineteise mõtteid loete.”
„Aa,” kordas Will. „Jem tahtis öelda lihtsalt seda – ja mina kipun temaga nõustuma –, et kogu Mortmaini elulugu on puhas jama. Valede seas võib leiduda ka tõeraasukesi, aga vaevalt leiame sealt midagi, millest meil võiks abi olla. Need lood mõtles ta ise välja, et ajalehtedel oleks tema kohta midagi kirjutada. Pealegi ei lähe meile kõige vähematki korda, mitu laeva tal on. Meid huvitab, kus ja kellelt ta õppis musta maagiat.”
„Ja miks ta vihkab varjukütte,” lisas Tessa.
Willi sinised silmad pöördusid laisalt tema poole. „Kas seda ikka saab nimetada vihkamiseks?” küsis ta. „Ütleksin, et see on lihtsalt allutamiskihk. Olles meid jalust koristanud, saaks ta oma mehaanilise sõjaväe abil takistamatult võimu haarata.”
Tessa raputas pead. „Ei seal peitub midagi enamat. Mul on seda raske seletada, aga olen kindel, et ta vihkab nefilime. Selles on midagi väga isiklikku ning mingil moel on see seotud kellaga, millest ma rääkisin. Tundus… Tundus, nagu ihkaks ta varjuküttidele kätte maksta kunagise ülekohtu või solvangu eest.”
„Reparatsioonid,” lausus Jem äkki ja pani sulepea käest lauale.
Will vaatas teda jahmunult. „Kas see on mingi mäng? Igaüks pahvatab välja esimese sõna, mis talle pähe tuleb? Mina ütlen sellisel juhul genufoobia – see tähendab seletamatut hirmu põlvede ees.”
„Kuidas nimetatakse täiesti põhjendatud hirmu tüütute lollpeade ees?” küsis Jessamine.
„Pidasin silmas arhiivi reparatsioonide osakonda,” jätkas Jem, ilma et oleks kummastki välja teinud. „Konsul mainis seda eile ning see on mul millegipärast kogu aeg meeles mõlkunud. Sealt ei ole me veel otsinud.”
„Mida tähendavad reparatsioonid?” küsis Tessa.
„Kui mõnel allilmlasel või maapealsel on alust arvata, et üks või teine varjukütt on rikkunud temaga asju ajades Seadust, siis esitab ta kahjutasunõude. Korraldatakse juurdlus ja kui reparatsiooni soovija suudab oma nõude põhjendatust tõendada, makstakse talle mingit hüvitist.”
„Sealt otsida tundub natuke tobe,” ütles Will. „Pole just eriti tõenäoline, et Mortmain hakkaks esitama varjuküttidele pretensioone ametlikke kanaleid kasutades. „Olen väga nördinud: varjukütid keeldusid massiliselt suremast, kui käskisin neil seda teha. Nõuan kompensatsiooni. Palun saatke tšekk A. Mortmainile aadressil Kensington Road 18…”
„Aitab pilast,” lausus Jem. „Mortmain ei pruugi alati olla varjukütte vihanud. Oli ehk aeg, kui ta püüdis saada kompensatsiooni ametliku süsteemi kaudu, aga tema taotlust ei rahuldatud. Küsida tasub ju ikka. Halvimal juhul ei saa me lihtsalt midagi uut teada ja oleme samas seisus kui praegu.” Jem tõusis ja lükkas hõbedased juuksed silmilt. „Püüan jõuda Charlotte’i juurde, enne kui Vend Enoch lahkub, ja ütlen, et ta paluks Vaikivatel Vendadel arhiivist järele vaadata.”
Tessa ajas end samuti jalule. Talle ei meeldinud väljavaade jääda raamatukokku koos Willi ja Jessamine’iga ning kuulata nende nääklemist. Henry oli muidugi samuti seal, aga too näis raamatuvirna najal vaikselt tukastavat ning õigupoolest ei oleks ta erilist tuge pakkunud ka ärkvel olles. Willi läheduses viibimine valmistas Tessale enamasti ebamugavust ning oli talutav üksnes siis, kui kohal oli ka Jem. Tema oli suuteline sõbra teravaid nurki siluma ja muutma tolle vaat et inimlikuks. „Ma tulen sinuga kaasa, Jem,” lausus tüdruk. „Tahtsin… temaga niikuinii üht asja arutada.”
Jem paistis olevat meeldivalt üllatunud; Willi pilk libises ühelt teisele ning temagi lükkas oma tooli lauast eemale. „Oleme istunud nende vanade hallitanud raamatute keskel terve igaviku,” teatas ta. „Minu ilusad silmad on väsinud ja mu kätel on paberiservadest haavad. Vaadake ise.” Ta ajas sõrmed laiali. „Lähen välja kõndima.”
Tessa ei suutnud end tagasi hoida. „Võib-olla peaksid tegema iratze, et su ohtlikud haavad paraneksid.”
Will naelutas pilgu temale. Poisi silmad olid tõepoolest ilusad. „Sa oled ikka ja alati nii abivalmis, Tessa.”
Tüdruk ei pööranud pilku kõrvale. „Minu ainus soov on olla kasulik.”
Jem asetas käe neiu õlale. Tema hääl oli murelik. „Tessa, Will. Ei maksa…”
Aga Will oli juba läinud. Haaranud kuue, tuhises ta raamatukogust välja ja lõi ukse enda järel nii kõvasti kinni, et piidad värisesid.
Jessamine oli naaldunud toolileenile ja jälgis seda stseeni, pruunid silmad pilukil. „Kui huvitav.”
Värisevi käsi lükkas Tessa lahtise juuksekihara kõrva taha. Ta oli enda peale vihane, et laskis Willil ennast niiviisi rööpast välja lüüa. See oli nörritav. Ta pidanuks jääma rahulikuks. Eks teadnud Tessa ju väga hästi, mida Will temast arvab: ta oli poisi silmis tühine, väärtusetu olend, ent ometi suutis tolle ainus pilk panna ta vihast ja igatsusest värisema. Will istus tal veres nagu mürk, mille ainus vastumürk oli Jem. Üksnes tema kõrval viibides tundis Tessa jalge all kindlat pinda.
„Tule.” Jem võttis tal õrnalt käsivarrest kinni. Tavaliselt polnud härrasmeestel kombeks daami avalikus kohas puudutada, aga siin Instituudis käitusid varjukütid üksteisega vabamalt kui maapealsed väljaspool seda. Kui Tessa poisi poole pöördus, naeratas Jem talle. Naeratus näis alati hõlmavat kogu tema olemust – tema silmi ja südant. „Lähme otsime Charlotte’i üles.”
„Ja mida mina pean tegema, kui teie ära lähete?” küsis Jessamine tõredalt, kui nad sammud ukse poole seadsid.
Jem vaatas üle õla tagasi. „Võiksid Henry üles ajada. Tundub, nagu sööks ta magades jälle paberit ja sa ju tead, et Charlotte ei salli seda silmaotsaski.”
„No