Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

jagan Tessa arvamust. Ma pole kunagi elanud mujal kui linnas ega suuda kujutleda end uinuvat, teadmata, et mind ümbritseb veel tuhatkond magavat ja und nägevat hingelist.”

      „Ning igal pool on saast ja kõik hingavad üksteisele kuklasse,” andis Will vastu. „Kui mina Londonisse tulin, väsitas mind suure inimsumma keskel viibimine nii kiiresti, et pidin suruma väevõimuga maha soovi nabida järgmisel minu teele ette jääval õnnetukesel natist kinni ja anda talle kõva keretäis.”

      „Nii mõnigi ütleks ehk, et see soov pole sinus kuhugi kadunud,” torkas Tessa, aga Will ainult naeris vastuseks – lühidalt, pooleldi üllatunult. Siis jäi ta jälle vait ja vaatas ettepoole, kus kõrgus Ravenscari mõis.

      Jem vilistas vaikselt ning Tessa mõistis, miks ta oli varem näinud puude vahelt üksnes korstnaid. Mõisahoone oli ehitatud kolme mäe vahele jäävasse orgu; nende nõlvad ümbritsesid lossi igast küljest, hoides seda otsekui peopesal. Tessa, Jem ja Will seisid ühe mäe veerul ja vaatasid alla härrastemajale. Ehitis oli uhke – suur hall loss, mis näis olevat seisnud seal juba sajandeid. Tohutu peaukse ees kaardus ringikujuline sissesõidutee. Miski ei lubanud arvata, et mõis oleks hüljatud või unarusse jäetud – ei sissesõidutee ega kõrvalhoonete juurde viivad rajad olnud rohtunud ja ühtki aknaruutu polnud puudu.

      „Majas elatakse,” ütles Jem, otsekui oleks lugenud Tessa mõtteid. Ta hakkas mööda mäenõlva alla minema. Siin oli rohi kõrgem, ulatudes kohati lausa vööni. „Võib-olla prooviks…”

      Ta jäi vait, sest ühtäkki hakkas kostma rataste lõginat; korraks arvas Tessa, et kutsar on otsustanud neile järele sõita, aga ei, see oli hoopis teine sõiduk – toeka väljanägemisega tõld. Pööranud väravast sisse sõitis see härrastemaja poole. Jem kükitas kiiresti maha ja Tessa järgis tema eeskuju. Nad vaatasid, kuidas tõld lossi ees seisma jäi ning kutsar hüppas pukist, et avada uks.

      Sõidukist astus välja noor tüdruk, arvatavasti neljateistkümne- või viieteistkümneaastane, mitte veel nii vana, et juukseid üles panna. Need lendlesid tema ümber nagu mustast siidist kardin. Piiga kandis lihtsat, kuid moodsat sinist kleiti. Ta noogutas kutsarile ja hakkas trepist üles minema, kuid peatus siis – jäi seisma ning vaatas sinnapoole, kus kükitasid Jem, Will ja Tessa. Tundus, nagu näeks ta neid, ehkki neiu oli kindel, et nad ei paista kõrgest rohust silma.

      Vahemaa oli liiga suur, et Tessa oleks võinud eristada tüdruku näojooni – näha oli ainult kahvatu näoovaal tumedate juuste all. Ta tahtis just küsida, kas Jemil on teleskoop kaasas, kui Willi huultelt pääses häälitsus, milletaolist Tessa polnud varem kunagi kuulnud – valus, rebestav heli, otsekui oleks poiss saanud ränga hoobi, mis surus kogu õhu kopsudest välja.