„Charlotte.” Henry oli silmapilk kohal, tema hääl kõlas murelikult. „Kallis…”
Ette hoiatamata tõmbas Charlotte jala tagasi ja virutas sellega siis nii kõvasti kui suutis vastu seina. Sein oli muidugi kivist ja sellele midagi halba ei sündinud, aga naine ise karjatas vaikselt.
„Heldene aeg,” ütles Jessamine päevavarju keerutades.
„Mul on üks ettepanek,” lausus Will. „Paarikümne sammu kaugusel nõukogu saalis on Benedict. Kui tahaksid ehk minna tagasi ja virutada talle, soovitan sihtida ülespoole ja natuke vasakule…”
„Charlotte.” Seda sügavat karedat häält polnud võimalik kellegi teise omaga segi ajada. Naine pöördus ägedalt, tema pruunid silmad läksid suureks.
See oli konsul. Hõbeniidiga rüüserva ja varrukatesse kootud ruunide helkides lähenes ta Instituudi väikesele salkkonnale, pilk Charlotte’il. Too seisis liikumatult, toetudes ühe käega vastu seina.
„Charlotte,” ütles konsul Wayland uuesti. „Tead ju küll, mida su isa ütles enesevalitsuse kaotamise kohta.”
„Isa rääkis sellest tõesti. Ta ütles sedagi, et tal oleks pidanud olema poeg,” vastas Charlotte kibedalt. „Kui tal oleks olnud poeg… Kui oleksin mees, kas oleksid ka siis kohelnud mind nõnda, nagu tegid praegu?”
Henry lausus midagi vaikselt ja asetas käe Charlotte’i õlale, aga naine raputas selle maha. Tema suurte pruunide silmade haavunud pilk püsis konsulil.
„Ja kuidas ma sind siis praegu kohtlesin?” küsis too.
„Nii, nagu oleksin laps – plikatirts, keda on tarvis noomida.”
„Charlotte, kas polnud mina see, kes nimetas sind Instituudi ja kogu
Enklaavi juhiks?” Konsuli häälest aimus kärsitust. „Ma ei teinud seda ainuüksi põhjusel, et Granville Fairchild oli mu sõber ning teadsin, et ta tahab mantlipärijana näha oma tütart. Ei – põhjus oli selles, et arvasin sind sellesse ametisse hästi sobivat.”
„Sina nimetasid ametisse ka Henry,” ütles Charlotte. „Seejuures tunnistasid meile, et Enklaav on nõus nägema oma juhina abielupaari, aga mitte üksikut naist.”
„Sellisel juhul pean sind õnnitlema, Charlotte. Ühelgi Londoni Enklaavi liikmel pole vist tunnet, nagu juhiks teda üheski asjas Henry.”
„See on tõsi,” tunnistas Henry. „Nad kõik teavad, et minust pole suurt kasu. Kõiges, mis juhtus, olen süüdi mina, konsul…”
„Ei ole,” vastas konsul Wayland. „Juhtunus on oma osa Klaavi üleüldises mugandumises, ebasoodsate asjaolude kokkulangemises, halvas ajastuses ja mõnes vaieldavas otsuses, Charlotte. Jah, seda viimast ei saa salata…”
„Sa oled siis Benedictiga nõus!” hüüatas Charlotte.
„Benedict Lightwood on kaabakas ja silmakirjateener,” vastas konsul väsinult. „See pole kellelegi saladus, aga tal on poliitilist võimu ning on parem korraldada tema rahustamiseks see näitemäng kui teda veelgi rohkem enda vastu üles keerata, ignoreerides tema ettepanekuid.”
„Näitemäng! Kas sa nimetad seda nõnda?” nõudis Charlotte. „Sa andsid mulle ülesande, mida on võimatu täita.”
„Andsin sulle ülesande uurida välja, kus asub Magister,” vastas konsul Wayland. „See mees tungis Instituuti, tappis teie teenijad, röövis pyxis’e ning kavatseb luua mehaaniliste koletiste armee, et hävitada meid kõiki. On ilmselge, et ta tuleb tabada. See ülesanne lasub sinul kui Enklaavi juhil. Kui pead seda võimatuks, Charlotte, tuleks sul ehk endalt küsida, miks sa seda ametit üldse pidada soovid.”
2
REPARATSIOONID
Kurb kergendus on valu jagada. Tee enamat – kõik mulle anna ta.
Suures raamatukogus näis nõiavalgus hädiselt võbelevat nagu küünal, mis oma alusel enne kustumist veel viimaseid hetki hingitseb. Tessa teadis, et loob endale üksnes kujutluspilte: erinevalt leegist ja gaasilambist ei olnud ta märganud, et nõiavalgus lõpuni põleks ja enne kustumist tuhmuks.
Teine lugu oli silmadega. Need hakkasid väsima ja kaaslaste nägudelt luges ta välja samasugust kurnatust. Nad olid kõik kogunenud ühe pika laua ümber. Selle otsas oli end sisse seadnud Charlotte, Henry istus Tessa paremal käel. Siis tulid Will ja Jem külg külje kõrval, ainult Jessamine oli võtnud istet teistest eraldi, laua kaugemas otsas. Nende ees seisis virnades kõikvõimalikke pabereid, sealhulgas vanu ajaleheartikleid, raamatuid ning peente keerukate tähtedega kaetud pärgamendilehti. Vaikivad Vennad olid oma arhiivist välja tuhninud kogu kirjanduse, mis puudutas Mortmaini suguvõsa ajalugu ja seni loodud automaate; lõpututes teostes leidus loitse ja energia sidumise õpetusi; ei puudunud ükski dokument, milles oli käsitletud Pandemoniumi klubi.
Tessale oli antud ülesanne lugeda läbi viimne kui ajaleheartikkel, milles oli juttu Mortmainist ja tolle laevakompaniist. Tekst oli hakanud tema silme ees ühte sulama ja tähed näisid lehekülgedel hüplevat, seepärast tundis ta kergendust, kui Jessamine viimaks vaikuse katkestas. Lükanud eemale raamatu „Nõiakunsti abil töötavad masinad”, mida ta oli uurinud, lausus neiu: „Charlotte, mul on tunne, et me raiskame lihtsalt aega.”
Näol valulik ilme, vaatas Charlotte tema poole. „Jessamine, sa ei pea end vaevama, kui ei viitsi. Tõenäoliselt ei oodanudki keegi, et sa meid selles asjas aitaksid, ning olles märganud, kui pealiskaudselt sa seda raamatut uurisid, pean paratamatult kahtlema, kas sa üldse tead, millest seal juttu on. Kui paneksin sinu ette esilemanamis- ja sidumisloitsu, kas oskaksid nende vahel vahet teha?”
Tessa oli sunnitud tahes-tahtmata imestama. Üksnes haruharva ütles Charlotte kellelegi nii teravalt. „Ma tahan aidata,” vastas Jessamine pahuralt. „Nood Mortmaini masinolendid oleksid mu äärepealt tapnud. Soovin, et ta tabataks ja saaks karistuse.”
„See pole tõsi,” lausus Will, pöörates enda ees lahti vanadusest krabiseva pärgamendirulli ja heites pilgu seda katvatele mustadele sümbolitele. „Sa tahad, et kinni nabitud ja karistatud saaks Tessa vend, kes pani su arvama, et armastab sind, ehkki see polnud tõsi.”
Jessamine lahvatas näost punaseks. „Ei taha. See tähendab, et ma ei arvanud… Ah! Charlotte, Will õiendab jälle minu kallal.”
„Ja päike tõuseb idast,” ütles Jem otsekui iseendale.
„Ma ei taha, et mind Instituudist minema aetakse, kui meil ei õnnestu Magistrit leida,” jätkas Jessamine. „Kas seda on siis tõesti nii raske mõista?”
„Sind ei aja keegi Instituudist minema. Välja visatakse üksnes Charlotte. Olen kindel, et Lightwoodid lubavad sul siia jääda. Pealegi on Benedictil kaks naisevõtuealist poega – peaksid olema lausa seitsmendas taevas,” lausus Will.
Jessamine manas näole grimassi. „Nad on varjukütid. Just nagu tahaksin ma kummagagi abielluda.”
„Jessamine, sinagi kuulud varjuküttide hulka.”
Enne kui neiu oleks jõudnud vastata, avanes raamatukogu uks ja sisse astus Sophie, valget tanu kandev pea langetatud. Ta ütles midagi vaikselt Charlotte’ile ning too tõusis. „Vend Enoch on siin,” lausus ta laua taga istujatele. „Pean temaga rääkima. Will ja Jessamine, võtke ennast kokku ja ärge teineteist vahepeal ära tapke. Henry, kas oled nii kena…”
Tema hääl vaibus. Henry oli ninapidi Al-Jazari teoses „Teadmisi nutikatest mehaanilistest seadmetest” ega pööranud vähimatki tähelepanu sellele, mis toimub tema ümber. Charlotte heitis korraks käed taeva poole ja lahkus Sophie saatel toast.
Samal