„Kas kahetsed seda, mida mulle tol õhtul katusel ütlesid, Will? Mäletad, pärast Thomase ja Agatha matuseid?” See oli esimene kord, kui kumbki neist seda juhtumit meenutas. „Kas võid öelda, et ei mõelnud seda tõsiselt?”
Will langetas pea; juuksed langesid ettepoole ning varjasid kardinana tema näo. Tessa pigistas sõrmed kõvasti rusikasse, võideldes sooviga sirutada käed välja ning lükata need noormehe silmilt kõrvale. „Ei,” vastas Will väga vaikselt. „Ingel andku mulle andeks, ei – ma ei saa seda öelda.”
Tessa põrkas tagasi, tõmbas põlved lõua alla ja pööras pea kõrvale. „Palun mine ära, Will.”
„Tessa…”
„Palun.”
Tuppa sugenes pikk vaikus. Siis ajas poiss end jalule. Voodi nagises tema liikumisest. Tessa kuulis Willi kergeid samme eemaldumas ja magamistoa ust tema järel sulgumas. Just nagu oleks see heli lõiganud katki mingi traadi, mis hoidis teda üleval, vajus tüdruk patjade najal kokku. Kaua vaatas ta lakke, püüdes asjatult peletada eemale peas tunglevaid mõtteid. Miks oli Will niiviisi tema tuppa tulnud? Mispärast oli poiss olnud Tessa vastu nii armas, kui tüdruk ometi teadis, et too põlgab teda? Ning lõpuks: miks tundus Willi ärasaatmine olevat nii vale, ehkki ta ju ometi teadis, et noormees võib teha talle üksnes halba?
Järgmine hommik oli üllatavalt kaunis. Sinine taevas mõjus Tessa valutavale peale ja väsinud kehale otsekui palsam. Ajanud end väevõimuga välja voodist, kus ta oli suurema osa ööst rahutult püherdanud, pani tüdruk end riidesse, tahtmata mõeldagi, et teda võiks seejuures aidata muldvana poolpime teenijanna. Jakki kinni nööpides heitis ta pilgu toas olevasse vanasse tuhmunud ja laigulisse peeglisse. Tema silme all olid poolkuutaolised, justkui tumeda kriidiga joonistatud varjud.
Will ja Jem olid juba hommikusöögitoas. Eine koosnes liiga tumedaks röstitud saiast, lahjast teest ja keedisest, võid ei olnud. Selleks ajaks kui Tessa kohale jõudis, oli Jem juba söönud. Will lõbustas end sellega, et lõikas oma röstsaia ribadeks ja moodustas neist riivatuid piktogramme. „Mida see peaks endast kujutama?” küsis Jem uudishimulikult. „See näeb välja peaaegu nagu…” Ta tõstis pilgu, nägi Tessat ja hakkas naerma. „Tere hommikust.”
„Tere hommikust.” Tessa istus Willi vastu; too vaatas talle korraks üle laua otsa, ent poisi pilgus ega ilmes ei reetnud miski, et ta mäletaks, mis nende vahel öösel oli juhtunud.
Jem silmitses teda murelikult. „Tessa, kuidas sa ennast tunned? Pärast eilset õhtut…” Noormees jättis lause pooleli. „Tere hommikust, härra Starkweather,” ütles ta valjema häälega ning müksas Willi nii kõvasti õlast, et sõber pillas kahvli käest ja röstsaiatükid libisesid taldrikul laiali.
Starkweather, mähitud samasse tumedasse keepi, mida oli kandnud eelmisel õhtul, tuhises tuppa ning silmitses Jemi mornilt. „Tõld ootab teid õues,” lausus ta lühidalt ja pahuralt, nagu tal kombeks näis olevat. „Peate hobustele piitsa andma, kui tahate enne õhtusöögi aega tagasi jõuda. Õhtul läheb mul tõlda juba endal vaja. Käskisin Gottshallil teid naastes otsejoones jaama viia. Pole mõtet kauemaks jääda. Oletatavasti olete saanud kõik, mida vajate.”
See polnud mõeldud küsimusena. Jem noogutas. „Jah, söör. Olete olnud äärmiselt lahke.”
Starkweatheri pilk libises veel ühe korra üle Tessa. Siis pööras vanamees selja ja marssis keebi laperdades toast välja. Tessa kujutlusse kerkis teda vaadates suur must lind, võib-olla raisakotkas. Tüdruk mõtles „sõjasaaki” täis trofeekappidele ning väristas õlgu.
„Söö kiiresti, Tessa, enne kui ta tõlla asjus ümber mõtleb,” soovitas Will, aga Tessa raputas pead.
„Mul ei ole kõht tühi.”
„Joo siis vähemalt teed.” Will valas talle välja ning segas hulka suhkrut ja piima. Tee sai palju magusam, kui Tessa oleks tahtnud, aga selline lahkus oli Willi poolt nii haruldane – olgu pealegi et eesmärk oli sundida teda üksnes kiirustama –, et tüdruk kulistas selle alla ning võttis isegi paar ampsu röstsaia. Poisid läksid tooma oma mantleid ja kohvreid; leiti ka Tessa reisikeep, kübar ja kindad ning õige pea seisid nad Yorgi Instituudi trepil ja pilgutasid veena sillerdavas päikesevalguses silmi.
Starkweather oli pidanud sõna. Tema tõld, mille uksele oli maalitud Klaavi neli C-d seisis õues ja ootas. Vana valgete juuste ja pika habemega kutsar istus pukis ning suitsetas sigarit. Nähes neid tulemas, viskas ta selle minema, vajus istmel sügavamale ja põrnitses neid süngelt oma rippuvate laugude alt.
„Susi mind söögu, kui see pole jälle muistne meresõitja,” sõnas Will, aga näost oli näha, et asi teeb talle nalja. Ta hüppas nõtkelt tõlda ja sirutas käe, et aidata ka Tessa sisse. Jem tuli viimasena, tõmbas ukse enda järel kinni ja küünitas end aknast välja, et anda kutsarile märku liikuma hakata. Tessa seadis end kitsal istmel Willi kõrval sisse. Nende õlad puutusid kokku, ta tundis poissi pingule tõmbuvat ning nihkus huulde hammustades eemale. Näis, otsekui poleks eelmist ööd olnudki: Will käitus jälle nõnda, nagu oleks Tessa mürk.
Tõld liikus kohalt niisuguse jõnksatusega, et Tessa oleks äärepealt uuesti vastu Willi paiskunud, aga ta surus end akna ligi ja säilitas tasakaalu. Kõik kolm vaatasid vaikides, kuidas tõld mööda pikka munakivisillutisega kaetud Stonegate Streeti edasi veereb ja Old Star Inni kõrtsi reklaamiva laia sildi alt läbi logistab. Ainult korra tegi Will suu lahti, andmaks Tessale õelavõitu rõõmuga teada, et linnavärava juures olevatel iidsetel müüridel, mille vahelt nad läbi sõidavad, aeti vanasti teibasse reeturite pead. Tessa tegi talle grimassi, aga ei lausunud sõnagi.
Kui nad müüride vahelt välja jõudsid, kadus linn varsti silmist ja nad veeresid edasi läbi maastiku, mis ei olnud nii leebe ja lauge kui lõuna pool, vaid karm ja vaenulik. Mäenõlvad, mille rohelust kirjasid hallide laikudena astelherned, läksid kõrgemal üle mustadeks kaljurahnudeks. Läbi rohumaade jooksid risti-rästi lammaste pidamiseks ehitatud kiviaedade pikad jooned; siin-seal torkas silma üksik hütike. Üle nende kummus ääretu sinine laotus, mida kirjasid justkui pintsliga tõmmatud pikad hallid pilved.
Tessa ei oleks osanud öelda, kui kaua nad niiviisi olid sõitnud, kui eemalt hakkasid paistma suure mõisahoone kivist korstnad. Jem pistis jälle pea aknast välja ning hõikas kutsarit; rakend nõksatas paigale.
„Aga me ei ole ju veel kohal,” protestis Tessa üllatunult. „Kui see seal on Ravenscari mõis…”
„Me ei saa sinna ometi tõllaga treppi sõita, Tessa. Ole mõistlik,” ütles Will.
Jem hüppas sõidukist välja ja sirutas käe, et aidata Tessa alla. Tüdruk plartsatas saabastega porri; Will maandus kergelt tema kõrval. „Me peame selle koha üle vaatama. Kasuta deemonienergia kindlakstegemiseks Henry seadeldist. Peame olema kindlad, et meile pole seatud lõksu.”
„Kas Henry leiutis siis tõepoolest töötab?” Tessa kergitas seelikuid, et need mudaseks ei saaks, ning nad hakkasid kolmekesi mööda teed edasi minema. Tagasi vaadates nägi ta, et kutsar on end pukis seljakile lasknud ja kübara silmile tõmmanud; tõenäoliselt ta juba magas. Neid ümbritsev maastik meenutas lapitekki. Hallid laigud vaheldusid rohelisega; üle nende kõrgusid sünged mäed, mille küljed olid kaetud halli kiviklibuga; siin olid madala, lammastest pügatud rohuga karjamaad, seal kummaliselt väändunud puude salgakesed. Sellest kõigest õhkus iseäralikku karmi ilu, aga Tessa hakkas värisema juba ainuüksi mõttest, et peaks elama niisuguses üksildases kohas.
Jem nägi Tessat õlgu võbistamas ja naeratas ühe suupoolega. „Linnaplika.”
Tessa hakkas naerma. „Tõtt-öelda mõtlesin jah, kui kummaline oleks kasvada üles paigas, mis asub kõikidest teistest inimestest nii kaugel.”
„Koht, kus mina kasvasin, oli sellega üsna sarnane,” lausus Will nii äkki, et mõlemad ehmusid. „See ei olegi nii üksildane, kui teile ehk tundub. Maal, kui teada tahate, käivad inimesed üksteisel sageli külas. Neil tuleb selleks lihtsalt kauem sõita kui Londonis ning kord juba