Ingli nimel,” lausus Will ja vedas kahvliga läbi taldrikul oleva pruuni olluse. „Milleks seda nimetatakse?”
Tessa pidi tunnistama, et sellele oli raske nime anda. Starkweatheri teenijad, enamasti köökus vanad mehed ning hapu näoga majapidajanna, olid täitnud peremehe käsu ja pannud lauda kolm lisakohta. Õhtueine moodustas tume klompe täis hautis, mida hõbetirinast taldrikutesse tõstev musta kleiti ja valget tanu kandev naine oli nii vana ja küürus, et Tessa suutis hädavaevu suruda endas maha tungi karata püsti ja minna talle appi. Kui eideke oli oma ülesande täitnud, pööras ta selja ja läks jalgu lohistades minema ning Jem, Tessa ja Will jäid söögitoas jahmunult üksteisele üle laua otsa vahtima.
Koht oli kaetud ka Starkweatherile, aga too polnud lauda tulnud. Tessa pidi tunnistama, et vanamehe asemel oleks temagi hautisest eemale hoidnud. Köögiviljad lödiks keedetud ja liha vintske, nägi see söögitoa ihmjas valguses välja eriti eemaletõukav. Kitsa ruumi hämarust püüdsid hajutada ainult paar nõiavalguslampi, tapeet oli tumepruun; kaminas polnud tuld ning selle kohal rippuv peegel oli must ja tuhmunud. Tessa tundis ennast kohutavalt halvasti Jessamine’ilt laenatud õhtukleidis, mille Sophie oli tema tarvis õmblustest veidi avaramaks lasknud. Kleit oli jäigast sinisest taftist, aga siinses valguses paistis see lillakas nagu värske verevalum.
Ometi tundus üpris iseäralik, et peremees, kes oli palunud neil endaga koos õhtust süüa, jätab lauda ilmumata. Toidujagajaga üheealine eideke oli ennist juhatanud Tessa temale määratud tuppa – suurde kõledasse, massiivset nikerdatud mööblit täis ruumi. Seegi oli kehvasti valgustatud, nagu hoiaks Starkweather kokku petrooli või lampide pealt, ehkki nõiavalgus, niipalju kui Tessa teadis, ei maksnud midagi. Võib-olla vanamehele lihtsalt meeldis hämarus.
Tuba oli Tessa meelest külm ja pime, koguni kurjakuulutav. Kaminas vinduv tuli polnud suutnud seda soojendada. Kahele poole kaminat olid uuristatud sakilised välgunooled. Seesama sümbol ehtis valget kannu, milles oleva jaheda veega ta oli pesnud käsi ja nägu ja kuivatanud end kiiruga, püüdes asjatult meenutada seda sümbolit „Koodeksist”. See pidi ju ometi esindama midagi tähtsat. Londoni Instituudis võis igal pool näha Klaavi sümboleid: järvest tõusvat Inglit ning nõukogu, Seadust, Klaavi ja konsulit esindavat nelja üksteisega põimunud C-d.7
Igal pool rippusid vanad portreed – neid oli Tessa magamistoas, koridoride seintel ja treppide ääres. Pannud selga õhtukleidi, oli tüdruk õhtusöögikella kõlades läinud James I aegsest nikerdatud trepimonstrumist alla ning peatunud mademel, et silmitseda üht portreed, millel oli kujutatud väga noort pikkade heledate juustega tüdrukut; too kandis vanamoelist lapselikku kleiti ning tema väikest pead kaunistas tohutu suur lehv. Lapse nägu oli kõhn ja kahvatu, nagu oleks ta haige, aga tema silmad särasid kirkalt – ainus särav asi selles sünges paigas, mõtles Tessa.
„Adele Starkweather,” oli keegi tema kõrval lausunud, lugedes maali raamil olevat silti. „1842.”
Tessa oli pöördunud ja näinud Willi, kes seisis, käed selja taga, ja silmitses portreed, kulm kortsus.
„Mis on? Sul on niisugune nägu, nagu ei meeldiks ta sulle. Mulle küll meeldib. Ta on vist Starkweatheri tütar – ei, pigem ikka pojatütar.”
Will oli raputanud pead ning pööranud pilgu maalilt Tessale. „Pole kahtlustki. See paik on sisustatud nagu ühe pere kodu. Kõigest on näha, et Starkweatherid on seisnud Yorgi Instituudi eesotsas juba ei tea mitme põlvkonna vältel. Oled kindlasti näinud igal pool välgunooli.”
Tessa oli noogutanud.
„See on Starkweatherite perekonna sümbol. Starkweatherid on siinses sisustuses sama tugevalt esindatud kui Klaav. Käituda, nagu oleks Instituut isiklik omand, peetakse halvaks tooniks. Seda ei saa pärandada isalt pojale. Instituudi juhataja määrab nõukogu ning see paik ise kuulub Klaavile.”
„Charlotte’i vanemad seisid samuti enne teda Instituudi eesotsas.”
„See ongi üks põhjus, mis vana Lightwoodi nii pahuraks muudab,” oli
Will vastanud. „Instituudid ei lähe tavaliselt vanematelt lastele üle, aga konsul ei oleks andnud juhatajakohta Charlotte’ile, kui poleks arvanud, et ta sobib sellesse ametisse. Pealegi on sel puhul tegu ainult ühe põlvkonnaga. Seevastu siin, nagu näed…” Poiss tegi käega viipe, mis pidi hõlmama nii portreesid kui veidrat üksildast Aloysius Starkweatherit. „Pole ime, et vana arvab endal olevat õiguse meid siit omatahtsi välja visata.”
„Püsti sõge, oleks selle kohta öelnud minu tädi. Kas läheme nüüd õhtust sööma?”
Will oli pakkunud talle oma käsivart. Erakordsest galantsusest rabatud, võttis Tessa selle vastu, julgemata seejuures poisile pilkugi heita. Will oli end samuti õhtusöögiks pidulikult riietanud ning Tessa kartis pikemalt vaatama jäädes kaotada kaine mõistuse, mida arvas endal õhtusöögil vaja minevat.
Kui nad kohale jõudsid, oli Jem juba oodanud neid söögitoas ning Tessa seadis end tema kõrvale istuma, et oodata peremeest. Talle oli koht kaetud; isegi hautis tõsteti talle taldrikule ja klaasi valati tumepunast veini, aga Aloysiusest polnud märkigi. Lõpuks oli Will õlgu kehitanud ja sööma hakanud, ehkki tema näost võis näha, et ta seda otsust kohe kahetses.
„Mis see on?” küsis ta nüüd, olles tõstnud kahvli otsa torgatud õnnetu köögivilja silmade kõrgusele. „See… see… asjandus?”
„Äkki moorputk,” pakkus Jem.
„Moorputk, mis on kasvanud saatana enda aias,” lausus Will. Ta vaatas ringi. „Oleks siin vähemalt koergi, et saaksin selle temale sisse sööta.”
„Nad ei pea siin vist ühtki looma,” tähendas Jem, kes armastas kõiki loomi – isegi äkilise loomu poolest kurikuulsat Churchi.
„Ilmselt on nad kõik moorputkega ära mürgitatud,” oletas Will.
„Taevas hoidku,” lausus Tessa kurvalt ja pani kahvli käest. „Ja mul oli ometi kõht nii tühi.”
„Siis on meie ainuke lootus kuklitel,” ütles Will ja osutas kaetud korvikesele. „Aga hoiatan teid: need on arvatavasti kivikõvad ja kõlbavad lutikate tapmiseks – juhul kui nood peaksid teid öösel kimbutama.”
Tessa tegi vastikust väljendava grimassi ja võttis sõõmu veini. See oli hapu nagu äädikas.
Will asetas kahvli lauale ja hakkas rõõmsameelselt deklameerima, otsekui loeks värsse Edward Leari limerikiraamatust.
„Kord oli üks neiu New Yorgist,
kes kõhtu ei saanud täis Yorgis.
Leib seal kõva kui koks,
moorputk paistis kui…”
„Sa ei tohi riimida „Yorgist” ja „Yorgis”,” katkestas Tessa teda. „See on sohk.”
„Tuleb tunnistada, et Tessal on õigus,” sekkus Jem, näpitsedes oma saledate sõrmedega veiniklaasi jalga. „Selle asemel võinuks juttu teha hoopis veinikarahvini korgist…”
„Tere õhtust.” Ukseavasse oli ühtäkki ilmunud Aloysius Starkweatheri suur tume kogu; Tessa arutles piinlikkust tundes, kui kaua ta seal juba seisnud võis olla. „Härra Herondale, härra Carstairs, preili… ee…”
„Gray,” ütles Tessa. „Theresa Gray.”
„Muidugi.” Vaevumata vabandust paluma, võttis Starkweather raskelt laua otsas istet. Tal oli kaasas raske lame kast, milletaolises pankurid enamasti pabereid hoidsid, ning ta asetas selle oma taldriku kõrvale. Tessa luges