Bridget ajas end lõkendavi põsi jalule ja jäi Willile otsa vahtima, suu kergelt ammuli nagu ikka tüdrukutel, kes ei suutnud teda nähes oma silmi uskuda. Tessa oleks tahtnud öelda, et kui poiss vaevuks end pisut korrastama, näeks ta veel parem välja ning et lasta end temast lummata on sama ohtlik ja rumal kui haarata kinni habemenoast. Aga sel poleks olnud mõtet – küllap mõistab tüdruk seda õige pea isegi. „Ma olen hea kokk,” vastas Bridget laulva iiri aktsendiga. „Minu endistel härradel ei olnud mingeid kaebusi.”
„Helde taevas, sa oled iirlane,” lausus Will. „Kas oskad valmistada ka midagi muud kui kartuliroogi? Kui olin alles poisike, oli meil üks iirlasest kokk. Ta tegi kartulipirukat, kartulivormi, kartuleid kartulikastmes…”
Bridget vaatas teda juhmi näoga. Vahepeal oli Jem kõndinud saali ühest otsast teise ja astunud Willi juurde. „Charlotte tahab Cyrili ja Bridgetiga salongis vestelda. Kas juhatame nad sinna?”
Will kõhkles viivu. Tema silmad peatusid Tessal. Tüdruku kurk kuivas ning ta neelatas kramplikult. Tundus, nagu tahaks poiss talle midagi öelda. Gabrieli pilk libises Willilt Tessale ja tema näole ilmus mõistaandev irve. Willi silmad süngestusid. Ta pöördus, läks Jemist tagant lükatuna ukse juurde ja astus välja. Hetke pärast vabanesid Cyril ja Bridget tardumusest ning järgnesid neile.
Kui Tessa tagasi ruumi keskele läks, nägi ta, et Gabriel on võtnud ühe mõõga ja ulatanud vennale. „Nüüd,” lausus ta, „on ehk aeg alustada treeninguid. Mida teie arvate, daamid?”
Gideon võttis mõõga. „Esta es la idea más estúpida que nuestro padre ha tenido,” ütles ta. „Nunca.”2
Sophie ja Tessa vahetasid pilke. „Tessa ei tednud küll päris täpselt, mida Gideon oli öelnud, aga estúpida kõlas siiski äratuntavalt.3 Õhtupoolik tõotas kujuneda pikaks ja väsitavaks.
Järgmised tunnid kulusid tasakaalu- ja blokkimisharjutustele. Gabriel võttis endale kohustuse juhendada Tessat ning Gideoni ülesandeks jäi Sophie treenimine. Tessa pidi tahes-tahtmata mõtlema, et Gabriel oli valinud tema selleks, et ärritada Willi – kas Will oli sellest teadlik või mitte, ei osanud tüdruk öelda. Õigupoolest polnud Gabriel halb õpetaja. Noormees oli üsna kannatlik, valmis tõstma ikka ja jälle üles mõõga, mille neiu oli käest pillanud, kuni tal lõpuks õnnestus Tessale selgeks teha, kuidas tuleb relva hoida; ta isegi kiitis tüdrukut, kui tollel õnnestus midagi õigesti teha. Gideon tegi Sophiega sama tublit tööd, kuigi aegajalt kuulis Tessa teda midagi hispaania keeles oma nina alla pomisemas.
Kui Tessa oli treeningu lõppedes vannis käinud ja end õhtusöögiks riietanud, tundis ta ennast lausa ebadaamilikult näljasena. Willi kartuste kiuste Bridget õnneks ikkagi oskas süüa teha ning pealegi veel väga hästi. Ta pakkus Henryle, Willile, Tessale ja Jemile õhtusöögiks röstitud liha ja köögivilju ning magusa kastmega keedisekorvikesi. Jessamine oli kurtnud peavalu ja jäänud oma tuppa ning Charlotte oli läinud Luude linna, et tuhnida ise reparatsioonide arhiivis.
Imelik oli näha Sophiet ja Cyrilit toidukandikuid sisse ja välja kandmas. Cyril lõikas liha lahti, täpselt nagu seda oleks teinud Thomaski, ning Sophie aitas teda vaikides. Tessa mõte läks ikka ja jälle sellele, kui raske peab olema praegu tüdrukul, kelle lähimad kaaslased Instituudis olid olnud Agatha ja Thomas, aga iga kord, kui ta püüdis tabada Sophie pilku, pööras too pea kõrvale.
Tessale meenus, mis nägu oli Sophie olnud Jemi haiguse ajal – kuidas ta tanu käes muserdades oli pärinud temalt noormehe kohta uudiseid. Ta oleks kangesti tahtnud sellest hiljem Sophiega vestelda, aga teadis, et ei saa seda iial teha. Maapealsete ja varjuküttide armusuhted olid keelatud; Willi ema oli olnud maapealne ning isa oli tema pärast sunnitud varjuküttide ridadest lahkuma. Mehe armastus pidi olema mõõtmatult suur, kui ta oli nõus seda tegema, ja Tessa polnud märganud, et Jem oleks Sophiest sel moel hoolinud. Peale kõige muu tuli arvestada ka tema haigust…
„Tessa,” lausus Jem vaikselt. „Kas sinuga on kõik korras? Tundub, nagu viibiksid mõttes miljonite miilide kaugusel.”
Tüdruk naeratas talle. „Olen lihtsalt väsinud. See treening – ma pole sellega harjunud.” Tessa rääkis tõtt. Tema käsivarred valutasid raske mõõga hoidmisest ning ehkki tema ja Sophie olid teinud põhiliselt üksnes tasakaalu- ja blokkimisharjutusi, olid ka jalad valu täis.
„Vaikivad Vennad valmistavad salvi, mis leevendab lihasevalu. Koputa enne magamaminekut minu uksele ja ma annan sulle.”
Tessa punastas kergelt ja imestas kohe, miks. Varjuküttidel olid iseäralikud kombed. Ta oli varemgi käinud Jemi toas ning viibinud seal koguni poisiga kahekesi – veelgi enam, kahekesi, kui poiss oli olnud öörõivais –, ilma et keegi oleks teinud sellest mingit numbrit. Nüüd oli Jem pakkunud talle üksnes arstirohtu, ent ometi tundis ta nägu kuumaks muutuvat; paistis, et noormees märkas seda, sest temagi punastas. Kahvatu, nagu ta muidu oli, torkas õhetus tema põsil teravalt silma. Tessa pööras pilgu kiiresti kõrvale ning nägi, et Will vaatab neid mõlemaid, siniste silmade pilk loetamatu ja tume. Ainult Henry ajas kahvliga mööda taldrikut taga pudruseid herneid ega paistnud midagi märkavat.
„Suur tänu,” vastas Tessa. „Ma…”
Tuppa tormas Charlotte, nõelte vahelt vallandunud juuksed metsiku pöörisena ümber pea laiali ja pikk paberirull kõvasti pihku surutud. „Leidsin!” hüüdis ta. Väsinult vajus naine Henry kõrval olevale toolile; tema tavaliselt kahvatu nägu õhetas pingutusest. Ta naeratas Jemile. „Sul oli õigus, kui mõtlesid reparatsioonide arhiivile. Ainult mõni tund otsimist ning see oligi mul käes.”
„Näita siia,” lausus Will ja pani kahvli käest. Tessa pani tähele, et suurem osa toitu on poisil söömata. Linnugraveeringuga sõrmus välgatas, kui noormees sirutas käe, et võtta Charlotte’ilt rullikeeratud dokument.
Naine andis Willile mänglevalt vastu sõrmi. „Ei. Me vaaatame seda kõik koos. Kas polnud see pealegi Jemi idee?”
Will kortsutas kulmu, aga ei vastanud midagi. Lükanud teetassid ja tühjad taldrikud kõrvale, et teha laual ruumi, laotas Charlotte paberi laiali. Õigupoolest oli see pigem paks pärgament, millele oli kirjutatud tumepunase, Vaikivate Vendade rüüd ehtivate ruunide karva tindiga. Tekst oli küll inglise keeles, aga väga tihe ja täis lühendeid, seepärast ei saanud Tessa, nii hoolega kui ta ka poleks silmitsenud, sellest mõhkugi aru. Jem kummardus samuti dokumendi kohale. Noormees oli Tessa kõrval, tema käsivars riivas tüdruku oma. Nägu mõtlik, luges ta kirjapandut üle Tessa õla.
Tüdruk pööras pea Jemi poole; poisi hõbedane juuksesalk riivas tema nägu. „Mis seal kirjas on?” küsis ta sosinal.
„See on kompensatsiooninõue,” vastas Will, ehkki küsimus oli esitatud Jemile. „Selle on 1825. aastal esitanud Yorgi Instituudile Axel Hollingworth Mortmain, nõudes kahjutasu oma vanemate John Taddeus ja Anne Evelyn Shade’i kümme aastat tagasi asetleidnud õigustamatu tapmise eest.”
„John Taddeus Shade,” kordas Tessa. „JTS, need initsiaalid olid Mortmaini kellal. Aga kui ta oli nende poeg, miks ei kanna ta sedasama perekonnanime?”
„Shade’id olid sortsid,” vastas Jem, kes oli lugemist jätkanud. „Nii mees kui naine. Ta ei saanud olla nende lihane laps, küllap olid nad poisi lapsendanud ning jätnud talle maapealse nime. Niisuguseid asju juhtub aeg-ajalt.” Jem vaatas vilksamisi Tessa poole ning juhtis siis pilgu kõrvale; tüdruk arutles endamisi, kas noormehele meenus nagu temalegi, kuidas nad rääkisid ühel õhtul muusikatoas sellest, et sortsid ei saa lapsi.
„Ta ütles, et hakkas õppima nõiakunste oma reisidel. Aga kui tema vanemad olid sortsid…”
„Kasuvanemad,” parandas Will. „Jah, olen kindel, et