Aga ta kohtas ka häid ja lahkeid inimesi, kes suhtusid temasse ja ta väikesesse pojasse soojalt ning olid tänulikud, kui ta käis maha pikema maa ja küpsetas neile kartulikooke või hõõrus vanad tuhmid messingnõud läikima, nagu oleksid need uued.
Kui Richard sai kolmeseks, oli teda juba raskem inimeste kodudesse kaasa võtta. Ta tahtis kõike uurida ja ringi joosta. Üks Nuala lemmikdaamidest oli keegi, keda kõik kutsusid sinjooraks ja kes andis itaalia keele tunde. Ta oli igas suhtes ebamaine: kandis erilisi voogavaid rõivaid ja ta pikkades juustes oli halli ja punast ja tumepruuni ning see kõik oli paelaga taha kinni seotud.
Sinjooral endal ei olnud passijat, kuid ta maksis Nualale selle eest, et ta koristaks kahel pärastlõunal nädalas tema ema juures. Ema oli karmi iseloomuga inimene, kellele oli raske meele järele olla ja kellel polnud ka sinjoora kohta ühtegi head sõna öelda peale selle, et too olevat alati olnud rumal ja põikpäine ning mingit kasu sellest kõigest ei tulnud.
Kui sinjoora ka seda teadis, ei pööranud ta sellele tähelepanu. Ta rääkis Nualale suurepärasest väikesest mängurühmast. Seda juhtis üks ta sõpradest.
„Oh, minu jaoks oleks see liiga kallis,” lausus Nuala kurvalt.
„Arvan, et nad võtaksid poisi sinna suure rõõmuga, kui te vastutasuks mõne tunni seal koristaksite.”
„Aga võib-olla teistele vanematele see ei meeldi. Koristaja laps nende omadega koos.”
„Nii nad küll ei mõtle ja igatahes ei saagi nad seda teada.” Sinjoora oli oma otsustes väga kindel. „Sulle meeldib mängurühm, eks ju, Richard?” Sinjooral oli komme rääkida lastega, nagu oleksid nad täiskasvanud. Ta ei matkinud kunagi titahäält.
„Mina olen Rigger,” parandas poiss. Ja sellest ajast saadik hakatigi teda nii kutsuma.
Riggerile meeldis väga mängurühm, ja mitte keegi ei saanudki teada, et ta tuli sinna kaks tundi enne teisi lapsi, sest ta ema koristas ja poleeris ja seadis ruumid päevaks valmis.
Sinjoora kaudu sai Nuala sealsamas lähedal mitu teistki tööotsa. Ta koristas ühes juuksurisalongis, kus juuksurid ta hästi omaks võtsid ja tegid isegi täiesti tasuta ta juustesse väga kallid triibud. Mõni tund nädalas oli ta tööl ühes kaipealses restoranis, mille nimi oli Ennio’s. Ka sinna elas ta hästi sisse ning lõunaks anti talle alati kausitäis pastat. Seejärel läks ta Riggerile järele ja võttis ta endaga kaasa, kui läks valvama teisi lapsi, keda ta viis St. Stephen’s Greeni parte söötma.
Nuala perekond oli täielikus teadmatuses Riggeri olemasolust. Tundus, et niiviisi on kergem.
Paljudes suurtes peredes juhtub nii, et lapsed, kes lahkuvad, kaotavad oma vana koduga sidemed. Mõnikord jõulude ajal tundis Nuala igatsust Stoneybridge’i ja nende aegade järele, kui ta ehtis preilidele Sheedydele jõulupuud ning nad jutustasid talle iga ehte loo. Ta mõtles oma emale ja isale ja hanepraele, mida nad söövad jõulutoiduks, ning sellele, kuidas nad palvetavad iga väljarännanu eest: ta kahe Ameerikas elava õe eest, ta Birminghamis elava venna eest ning Dublinis elava Nasey ja tema enda eest. Aga ega ta ei tundnud ennast üksildasena. Kes sai Riggeriga üksindust tunda? Nad hoidsid nii väga teineteist.
Nuala ei suutnud ära arvata, mis sundis teda ühendust võtma oma venna Naseyga. Võimalik, et see oli järjekordne kiri preili Queenielt, kes lähenes asjaoludele alati väga optimistlikult. Preili Queenie kirjutas, et tõenäoliselt elab Nasey Dublinis väga üksildast elu ja võib-olla tunneks ta rõõmu, kui keegi omastest talle seltsi pakub.
Nuala mäletas vaevalt venda. Tema oli suure pere lastest vanim ja Nuala noorim. Venda ilmselt ei šokeeriks ega hirmutaks uudis, et õel on poeg, kes pidi õige varsti kooliteed alustama.
Tasus proovida.
Riggeril käest kinni hoides astus ta lihakauplusesse, kus Nasey töötas. Ta tundis otsekohe ära valges kitlis venna, kes tükeldas parajasti asjatundlikult lihunikukirvega lambaliha.
„Ma olen Nuala, sinu õde,” ütles ta lihtsalt, „ja see on Rigger.”
Rigger silmitses onu kartlikult ning Nuala uuris venna nägu pikalt ja tõsiselt. Siis korraga nägid nad Nasey näol laia naeratust. Tal oli tõesti hea meel, et nägi õde. Milline raiskamine olid need viis aastat olnud, sest Nuala oli kartnud, et vend ei taha teda tunda.
„Mul on kümne minuti pärast puhketund. Saame sinuga kokku üle tee kohvikus. Härra Malone, see on minu õde ja tema väike poiss Rigger.”
„Mine aga pealegi, Nasey. Teil on palju rääkida.” Härra Malone oli lahke. Ja tuli välja, et neil oligi palju rääkida.
Naseyga oli lahe. Ta ei küsinud midagi Riggeri isa kohta ega uurinud ka, miks Nuala ei olnud nii kaua temaga ühendust võtnud. Ta tundis huvi, missugustes kohtades Nuala töötab, ja tähendas, et Malone’id otsivad just kedagi, kes neid majas aitaks, ja et nad on tõega väga korralik perekond. Tal võiks seal minna paremini kui mujal. Vend puutub kokku ühe teise nende vennapojaga, Dingoga, kes on tubli poiss, aga ta pea on unistusi ja totrusi täis. Dingo viib oma kaubikuga ostusid tellijatele koju kätte. Elab üksi, aga ütleb alati, et inimesed, kellega ta koos töötab, teevad selle tasa talle meeldib kuulata lugusid nende elust. Dingol on hea meel, kui kuuleb, et tal on uus nõbu.
Nasey küsis kodu kohta ja Nuala rääkis ainult ähmaseid üksikasju.
„Tegelikult ei tea nad midagi Riggerist,” ütles ta. Tal poleks olnud vaja seda öelda. Nasey sai isegi aru.
„Pole mõtet koormata inimesi liigse informatsiooniga,” lausus ta usaldavalt noogutades.
Vend ütles, et ei ole endale leidnud kedagi sobivat, kuid loodab ikka, et ühel päeval ta kohtab teda. Talle ei meeldi tüdrukuid pubidest valida, aga ausalt, kuhu siis veel minna? Ta on liiga vana noorte inimeste tantsuõhtute ja klubide jaoks.
Sellest kohtumisest alates oli Naseyl Nuala ja Riggeri elus oma osa.
Ta oli unistuste onu, kes tundis isegi üht loomaaiatöötajat; ta õpetas poisi jalgrattaga sõitma ja viis ta esimesele jalgpallimatšile. Kui Rigger sai üheteistkümneaastaseks, oli Nasey see, kes ütles Nualale, et poiss suhtleb koolis väga halva kambaga ja neid on mitmest poest varguse pärast välja aetud.
Nuala oli kohkunud, aga Rigger kehitas õlgu. Kõik teevad ju seda; kauplused teavad, et seda tehakse. Selline on süsteem.
Seejärel oli Rigger segatud juhtumisse: nad ähvardasid vanu inimesi ja sundisid neid ära andma nädala pensioniraha. See viis juba alaealiste kohtusse ja tingimisi karistuseni.
Ja kui Rigger tabati kaubalaost televiisoreid varastamas, tähendas see talle ümberkasvamist erikoolis.
Nuala ei teadnud varem, et on võimalik nii palju nutta. Ta oli lõpmata ehmunud. Mis on tema väikese poisiga juhtunud? Ja millal? Polnud enam millegi poole püüelda. Ta töö on nüüd lihtsalt tööotsad ja kõik.
Ta suutis vaevalt kuulata jutte, mida aeti Katie juuksurisalongis, Ennio’se restoranis või St. Jarlath Crescentil kohtades, kus ta kord oli olnud nii õnnelik, nii kaasa kistud.
Ta otsustas, et kirjutab pojale iga nädal, aga tal polnud aimugi, mis võiks poissi huvitada.
Jalgpall tõenäoliselt. Ta otsis õhtulehest üles, kus meeskond järgmisena mängib, ja uuris ühtlasi välja, kas on ehk mõni film, mis Riggerile võiks meeldida. Ta kirjutas pojale nädalast nädalasse. Mõnikord Rigger vastas, mõnikord mitte, aga Nuala jätkas ikka iga nädal.
Ta kirjutas, et tema isa jäi haigeks ja suri ning et ta oli käinud Stoneybridge’is matustel. Ta mainis, et kõik paistis pärast paljusid aastaid, mil ta sealt eemal oli olnud, nii imelikult väike. Ta vaevalt tundis enam kedagi ning õed ja vennad olid talle võõraks jäänud. Ta ema nägi välja nii väike ja vana. Nii palju oli muutunud, et tundus, nagu oleks ta viibinud hoopis kusagil mujal.
Sellele kirjale kirjutas Rigger vastuse.
Mul on