„Ma ei usu, preili Queenie. Mina siia enam ei sobi. Olen liiga vana selleks, et vanemate juures elada.”
„Saan aru, kullake, kõik on korraga teistmoodi, kas pole? Olen ikka lootnud, et tuled ja hakkad elama selles majas siin. See on olnud mu unistus.”
Ja siit sai see alguse.
Kogu see meeletu idee osta ära suur maja rannakaljul. Kivihäärber, mille metsikus aias oli ta lapsena mänginud ja mida ta oli vaadanud merelt, kui nad käisid ujumas. Veel siis, kui Nuala töötas armsate Sheedy õdede juures.
Kõik võib ju juhtuda. Walter ütles ikka, et see, mis juhtub, sõltub kõigepealt meist endist.
Proua Cassidy kinnitab alati, et miks siis mitte meie, kui kõik teised teeksid nii.
Preili Queenie arvas, et see on parim idee peale praeleiva muidugi.
„Mul ei ole võimalik maksta selle paiga eest seda raha, mida teised võiksid pakkuda,” ütles Chicky.
„Milleks on mul praegu raha vaja?” oli preili Queenie küsinud.
„Olen liiga kaua ära olnud,” kaitses end Chicky.
„Aga sa tuled tagasi, sulle meeldib siin jalutada, see annab sulle jõudu, ja siin on nii palju valgust ning taevas on iga tunni järel erisugune. Sa oleksid väga üksildane seal New Yorgis ilma selle meheta, kes oli kõik need aastad su vastu nii hea sa ei taha ju jääda sinna, kus kõik sulle teda meenutab. Tule siia majja nagu oma koju, kui sa tahad, ja mina kolin alla hommikusöögiruumi. Niikuinii ei ole need vanad trepid enam minu jaoks.”
„Ärge olge naeruväärne, preili Queenie. See on teie maja. Mina ei saa seda niisama ära võtta. Ja mida ma teeksin üksinda sellise suure majaga?”
„Sa teeksid sellest hotelli, eks ole?” Preili Queeniele oli korraga kõik nii selge. „Nood O’Harad on juba aastaid tahtnud seda krunti minult ära osta. Nad lammutaksid maja. Seda ma ei tahaks. Mina ise aitan ta sul hotelliks teha.”
„Hotelliks? Tõesti? Peaksin pidama hotelli?”
„Sina teeksid sellest midagi erilist, teeksid temast meelispaiga sellistele inimestele, nagu sa ise oled.”
„Minusarnaseid teisi ei ole, pole ühtegi nii veidrat ja keerukat.”
„Sa imestaksid, Chicky, kui palju neid on. Ja mind ei ole siin enam niikuinii kuigi kauaks. Võin öelda, et lähen peagi oma õdede juurde kirikaeda. Nii et peaksid tõesti kohe ära otsustama, sest siis saame hakata plaani pidama, mida teha, et Kivihäärber saaks jälle ilusasti korda.”
Chicky oli sõnatu.
„Saad aru, et mulle oleks see väga meeldiv, kui sa tõepoolest tuleksid siia enne, kui mina ära lähen. Tahaksin nii väga osaleda plaanide tegemises,” palus Queenie. Nad võtsid istet Kivihäärberi köögis laua ääres ja rääkisid sellest kõigest põhjalikult.
Kui Chicky jõudis tagasi New Yorki, kuulis ka proua Cassidy nendest plaanidest ja noogutas heakskiitvalt.
„Kas arvate tõesti, et ma suudan seda teha?”
„Hakkan sinu järele igatsema, aga sa saad ju aru, et see aitab sind haljale oksale.”
„Kas tulete mind vaatama? Peatute mu hotellis?”
„Jah, tulen mõnel talvel ja jään terveks nädalaks. Mulle meeldib Iirimaa talvine loodus, aga mitte siis, kui igal pool on kisa-kära ja aetakse neid härjapõlvlaste asju.”
Proua Cassidy polnud veel kunagi puhkust võtnud. See oli midagi täiesti uut.
„Arvan, et peaksin vist minema nüüd kohe, kuni Queenie veel elab.”
„Peaksid peale hakkama nii ruttu kui võimalik.” Proua Cassidy ei tahtnud, et ta enam aega viidaks.
„Kuidas ma seda … kõigile seletan?”
„Tead, et kõike ei peagi nii väga seletama, nagu sina arvad. Ütled lihtsalt, et ostsid selle rahaga, mis Walter sulle jättis. Ja pealegi on see ju tõsi.”
„Kuidas saab see tõsi olla?”
„Sest sa ju tulid siia New Yorki Walteri pärast. Ja sellepärast, et Walter jättis su maha, pidid sa hakkama raha teenima ning sa panid sellest kõrvale. Teataval viisil ta tõepoolest jättis selle sulle. Siin pole midagi valesti.” Proua Cassidy tegi näo, mis tähendas, et sellest ei räägi nad enam kunagi.
Järgmistel nädalatel kandis Chicky oma hoiused üle ühte Iiri panka. Peeti lõputuid läbirääkimisi pankade ja juristidega. Tuli tegelda planeerimistaotlusega, võtta ühendust pinnasekujundajatega, pidada nõu hotelli eeskirjade asjus, teha maksuarvestusi. Ta poleks ealeski uskunud, et tuleb tegelda nii paljude probleemidega, enne kui saab ettevõtmisest ametlikult teada anda. Ei tema ega preili Queenie rääkinud kellelegi oma asjaajamistest.
Lõpuks näis kõik valmis olevat.
„Ma ei saa seda enam palju kauemaks edasi lükata,” ütles Chicky proua Cassidyle, kui nad pärast õhtusööki lauda kraamisid.
„See teeb mulle küll südamevalu, kuid homme tuleb sul minna.”
„Homme?”
„Preili Queenie ei saa kauem oodata ja sa pead oma perekonnale millalgi selle ära rääkima. Tee seda enne, kui neile midagi lekib. Nii oleks parem.”
„Aga ühe päevaga siin valmis saada? Tähendab, et pean ju pakkima ja hüvasti jätma …”
„Pakkimiseks läheb sul kakskümmend minutit. Sul on nii vähe asju. Selle maja meestel pole just kombeks lahkumise puhul ülespuhutud ilukõnesid pidada, ja ka minul mitte.”
„Olen küll vist peast päris segi, et ma sellist asja teen, proua Cassidy.”
„Ei, Chicky, peast oleksid segi siis, kui sa seda ei teeks. Oled ju alati osanud võimalusi suurepäraselt ära kasutada.”
„Võib-olla oleks mul läinud paremini, kui ma poleks järgnenud Walter Starrile.” Chicky muutus nukraks.
„Kas tõesti? Sind oleks kudumisvabrikus edutatud. Oleksid abiellunud mõne hullu farmeriga, saanud kuus last, kellele hakkaksid peagi töökohti jahtima. Ei, minu arvates teed sa suurepäraseid otsuseid. Sa otsustasid minuga töökoha pärast ühendust võtta ja kakskümmend aastat on see ju kenasti toiminud, kas pole? Sa tegid täiesti õigesti, et tulid siia New Yorki, ja nüüd lähed tagasi koju, et saada enda valdusse naabruskonna kõige suurem maja. Ma ei näe, et midagi oleks sellisel karjääriteel väga valesti.”
„Ma armastan teid, proua Cassidy,” lausus Chicky.
„Kui sa juba nii räägid, siis tähendab, et ongi õige minna tagasi keldi ududesse ja hämarustesse,” tähendas proua Cassidy, ent ta nägu oli palju leebem kui tavaliselt.
Ryani pere istus suu ammuli, kui ta neile oma plaanidest rääkis.
Chicky tuleb jäädavalt tagasi? Ostab ära Sheedy maja? Teeb selle hotelliks, mis on avatud nii suvel kui ka talvel? Esimene reaktsioon oli: täiesti uskumatu!
Ainus, kes ilmutas sellest ideest kuuldes ehtsat rõõmu, oli tema vend Brian.
„See teeb O’Harad vagasemaks,” ütles ta, nägu laia naeru täis. „Nad on ju aastaid seda paika salamahti hiilinud. Nemad tahavad suure maja lammutada ja ehitada sinna kuus ülikallist eramut.”
„Ja see oleks täpselt see, mida preili Queenie ei tahaks!” nõustus Chicky.
„Sooviksin kohal olla, kui see uudis nendeni jõuab,” ütles Brian. Ta ei saanud kuidagi unustada tõsiasja, et O’Harad ei pidanud teda oma tütre vääriliseks. Tütar oli hiljem abiellunud mehega, kellel oli õnnestunud hobuste võiduajamistel kaotada suur osa O’Harade rahast, nagu Brian tihti rahuloluga märkis.
Ema ei suutnud uskuda, et Chicky kolib preili Queenie juurde kohe järgmisel päeval.
„Noh,