Perekond oli küsinud Walteri kohta ja näis, et neil oli heameel kuulda ta edust ja populaarsusest. Kui neil ka oli häbi, et olid temasse nii ebaõiglaselt suhtunud, siis sõnades nad seda ei väljendanud.
Aga siis muutus kõik.
Vanem õetütardest, Orla, oli nüüd teismeline. Järgmisel aastal lootis ta koos Brigidiga, ühega punapäiste O’Harade suguseltsist, minna Ameerikasse. Ta tundis huvi, kas nad saaksid natuke aega peatuda tädi Chicky ja onu Walteri juures. Nad ei teeks üldse tüli.
Chicky ei löönud kõhklema.
Muidugi võiksid Orla ja Brigid külla tulla, ta vaimustus kohemaid. Soovis isegi üliagaralt, et nad tuleksid. Ei mingit probleemi, kinnitas ta neile. Sisemuses läks tal aga kõik käärima, kuid seda ei märganud keegi. Ta peab olema rahulik. Küll ta pärast midagi välja mõtleb. Praegu on aeg seda mõtet tervitada ja külaskäiku põnevusega ootama hakata. Orla tundis huvi, mida nad New Yorki jõudes teevad.
„Onu Walter on teil Kennedy lennujaamas vastas, tulete meie poole ja värskendate end pisut ning ma viin teid kohe Circle Line’i laevareisile ümber Manhattani, nii et te saaksite aimu, kus olete. Siis ühel päeval läheme Ellis Islandile ja Chinatowni. Meil on seal hiiglama vahva.”
Kui Chicky käsi plaksutas ja vaimustust demonstreeris, kujutas ta ka tegelikult ette, et nii see juhtubki. Ta nägi vaimusilmas, kuidas lahke onuliku olemisega Walter naeratab nukralt ja mõtleb kahetsevalt tütardele, keda neil endal ei ole, ning hellitab nad kohutavalt ära. Seesama Walter, kes oli ta maha jätnud pärast nende lühikesi kuid New Yorgis ja lennanud üle hiigelsuure Ameerika kontinendi läände.
Šokk oli nüüd ammu möödas, tegelik mälestus elust Walteriga ähmastunud. Isegi mõtetes läks ta sinna tagasi väga harva. Ent ta fantaasiates väljamõeldud võltselu oli kristallselge ja teravapiiriline.
See oli tal aidanudki ellu jääda. Just teadmine, et Stoneybridge’is on nad kõik eksiteel, ja tema, kahekümnene Chicky, teab kõike paremini kui keegi teine. Et ta on õnnelikult abielus ja elab New Yorgis väga töörohket ja edukat elu. Pole vaja neil teada, et Walter on ta maha jätnud ning tema peab küürima põrandaid, koristama vannitube ja kandma proua Cassidy eest toite lauale, et ta on väga kokkuhoidlikult elanud ja raha kogunud ega ole võtnud üldse puhkust, välja arvatud kord aastas nädal aega Iirimaal.
See väljamõeldud elu oli talle tasu kõige eest.
Kuidas ta selle küll Orlale ja tema sõbrannale Brigidile ära seletab? Kas nüüd, pärast selle väljamõeldud elu aastaid kestnud hoolikat ülesehitamist rebitakse mask eest? Aga praegu ta veel ei muretse ega lase oma puhkust häirida. Ta mõtleb sellest hiljem.
Ühtegi rahuldavat mõtet ei tulnud talle pähe, kui ta sukeldus taas New Yorgi ellu. See oli selline elu, millest keegi Stoneybridge’is poleks osanud undki näha. Chicky ei näinud mingit lahendust Orla ja tolle sõbranna Brigid O’Hara Ameerikasse tuleku probleemile. See kõik oli liialt raske. Miks ei oleks tüdrukud võinud valida oma reisi sihiks Austraaliat nagu paljud teised Iiri noorukid? Miks pidi see olema just New York?
Kui ta jõudis tagasi proua Cassidy pansionaati, rikkus ta nii pikka aega nende vahel kehtinud kokkuleppelist tava.
„Mul on probleem,” ütles ta lihtsalt.
„Probleemidest räägime pärast õhtusööki,” kostis proua Cassidy.
Proua Cassidy valas neile mõlemale klaasi midagi, mida ta nimetas portveiniks, ja Chicky jutustas talle loo, mida ta polnud rääkinud seni veel mitte kellelegi. Ta rääkis kõik ära, algusest peale. Pettust kiht kihina kui sibulat lahti koorides selgitas ta, et mäng on läbi: ta perekond, kes usub onu Walteri olemasolusse, tahab tulla ja temaga siin kokku saada.
„Arvan, et Walter hukkus,” kostis proua Cassidy aeglaselt.
„Mis?”
„Arvan, et ta sai surma Long Islandi kiirteel ahelavariis, surnukehad olid vaevalt tuvastatavad.”
„See ei lähe.”
„Seda juhtub iga päev, Chicky.”
Ja nagu tavaliselt, oli proua Cassidyl õigus.
See toimis hästi.
Kohutav tragöödia, kiirtee hullus – ja inimelu oligi hingusele läinud. Nad olid seal Stoneybridge’is tema pärast nii mures ja tahtsid New Yorki matusele tulla, aga Chicky veenis neid, et see toimub väga eraviisiliselt. Nii oleks Walter ise tahtnud.
Ta ema nuttis telefonis.
„Chicky, me olime ta vastu nii karmid. Andku Jumal meile andeks.”
„Ma arvan, et Jumal on juba ammu andestanud.” Chicky jäi rahulikuks.
„Püüdsime teha nii, et kõik oleks kõige paremini,” ütles isa. „Arvasime, et suudame teha õigeid otsuseid tema iseloomu kohta, ja nüüd on juba liiga hilja talle tunnistada, et eksisime.”
„Uskuge mind, ta mõistis teid.”
„Kas võiksime ta perekonnale kirjutada?”
„Saatsin neile juba teie kaastundeavaldused, isa.”
„Vaesed inimesed. Missugust südamevalu peavad nad kannatama.”
„Nad suudavad sellest üle saada. Tal oli ilus elu, nii nad ütlevad.”
Nad tahtsid teada, kas ei peaks panema lehte surmakuulutuse. Aga ei. Chicky ütles, et kurbusest ülesaamiseks on tal vaja teha lõpp senisele elule. Kõige südamlikum asi, mida nad tema heaks teha saaksid, oleks meenutada Walterit armastusega ja lasta temal elada oma elu, kuni haavad paranevad. Järgmisel suvel tuleb ta koju nagu tavaliselt.
Ta peab oma eluga edasi minema.
Neile, kes lugesid kodus tema kirju, tundus see väga mõistatuslik. Võib-olla oli kurvastus Chicky tasakaalust välja viinud. Ja üldse olid nad ju olnud nii valel arvamusel Walter Starrist, kui ta veel elas. Vahest ehk peaksid nad teda austama nüüd, kui ta on surnud. Chicky sõbrad mõistsid, et ta vajab üksindust. Ta ise lootis, et ka perekond saab lõpuks sellest aru.
Orla ja Brigid, kellel oli olnud plaanis tulla tema Seitsmendal avenüül olevasse korterisse külla, olid ülimalt õnnetud.
Mitte ainult sellepärast, et neil ei olnud enam sõbralikult tervitavat onu Walterit lennujaamas vastas, vaid neil jäi ära kogu puhkus. Tädi Chickyl ei olnud enam võimalik viia neid Circle Line’i laevasõidule ümber Manhattani saare. Ta ilmselt kolib hoopis ära.
Igatahes kadus üldse ära võimalus, et neil lubatakse New Yorki sõita. Kas võis miski olla veel õnnetumalt ajastatud, oleksid nad teada tahtnud.
Nad pidasid sidet ja kirjutasid Chickyle kõigist kohalikest uudistest. O’Harad olid hulluks läinud ja ostsid Stoneybridge’i ümbruses kokku kinnisvara, et välja ehitada puhkepaiku. Kaks vanadest Sheedy-preilidest olid sel talvel siit ilmast kopsupõletikuga lahkunud. Seda haigust nimetati vanainimese sõbraks, sest see lõpetas rahulikult nende elu, kes omal jõul viimse hingetõmbeni ei jõudnud.
Preili Queenie3 Sheedy oli veel olemas; muidugi oli ta pisut imelik ja elas omaenda väikeses maailmas. Kivihäärber hakkas ta ümbert ära lagunema. Räägiti, et tal jätkub vaevalt raha arvete maksmiseks. Kõigi arvates peaks ta selle kaljupealse suure maja ära müüma.
Chicky luges seda kõike nagu uudiseid mingilt teiselt planeedilt. Järgmisel suvel broneeris ta siiski lennupileti Iirimaale. Seekord olid ta riided tumedamad. Ei olnud küll mingit ametlikku leinamist, mida ta perekond ootas, aga tema seelikutes ja toppides oli vähem lustlikku kollast ja punast ning rohkem halle ja tumesiniseid toone. Ning need samad mõistlikud tänavakingad.
Ta kõndis vist küll oma kakskümmend kilomeetrit päevas piki mereranda ja kaljusid Stoneybridge’i ümbruses, käis metsades ja jalutas mööda ehitusplatsidest, kus O’Harad olid tegevuses Hispaania stiilis elamutega, millele olid iseloomulikud must sepisraud ja avatud päikeseterrassid. Need oleksid palju kohasemad