Chicky naeris. Inimesed ütlesid, et see on veidi imelik oligi kõik. Aga Chicky jättis selle tähele panemata ja nende kolme elu veeres ladusalt edasi: töötati pikki päevi ja püüti hakkama saada inimestega, kes õigel ajal kohale ei ilmunud või üldse nägu ei näidanud. Chicky õpetas Riggerile, kuidas valmistada sööke, mis maitsesid preili Queeniele: väikesed odrajahukoogid ja omlett. Ta õppis neid kiiresti tegema. Jälle üks asi sai selgeks.
Mõnikord küsis Rigger Chickylt nõu tüdrukute kohta: mis neile võiks meeldida. Ta tahtis Carmelit kuhugi kutsuda ja kostitada. Mida Chicky soovitaks.
Chicky arvas, et Carmelile võiks meeldida lõbustuspark, mis avati igal aastal ühes lähedal asuvas linnas. Seal on ilutulestik ja elektriautod, suur vaateratas ning palju muid lõbustusi.
Ja nähtavasti meeldiski see Carmelile väga.
Liigutav oli vaadata, kuidas Rigger ennast üles lõi, et tüdrukut vanas kaubikus välja viia. Chicky ohkas, kui ta vaatas, kuidas nad rannakaljude juurest teele asusid. Rigger ei joonud, nii et polnud vaja muretseda, et midagi võib juhtuda. Siis ei osanud ta veel ette näha vestlust, mis leidis aset mõni kuu hiljem.
Carmel ootas last.
Seitsmeteistkümneaastane Carmel Hickey, kes hakkas lõputunnistuse saamiseks eksameid tegema, pidi saama lapse Riggerilt, kes oli ka kõigest kaheksateistkümnene. Nad armastasid teineteist ning kavatsesid Inglismaale pageda ja abielluda. Riggeril oli väga kahju Chickyt niimoodi alt vedada ja sellises olukorras maha jätta, aga ta ütles, et see on ainus asi, mida ta saab teha. Abort ei tule kõne allagi ja Carmeli vanemad lööksid nad mõlemad maha. Hickey perekond ei suudaks sellega leppida.
Chicky oli kõige selle juures kuidagi ebaloomulikult rahulik.
Kõigepealt ütles ta neile, et nad ei tohi sellest kellelegi rääkida. Üldse mitte kellelegi.
Carmel tehku oma eksameid, nagu poleks midagi lahti. Siis, kolme nädala pärast, kui eksamid on läbi, võiksid nad siin Stoneybridge’is abielluda ning alles seejärel vaadata, mis edasi saab.
Rigger vaatas teda, nagu oleks ta peast segi.
„Chicky, sul pole aimugi, missugused nad on. Nad nülivad mu elusalt ära. Temast loodetakse nii palju: karjäär, elu, lõpuks hea partii. Nad ei taha, et ta abielluks sellise ummikusse jooksnud inimesega nagu mina. Seda ei kannataks nad välja, isegi mitte miljoni aasta pärast. Me peame ära jooksma.”
„Liiga palju on ärajooksmisi olnud,” tähendas Chicky. „Su ema jooksis siit ära. Mina jooksin ära. Sina tahad ära joosta. Kunagi peab see ometi lõppema. Lõpetame selle nüüd ära.”
„Aga mida ma suudan pakkuda Carmelile?”
„Sul on siin töökoht hea töö ja sul on juba postkontorisse raha kogutud. Annan sulle selle aiamüüri kõrval oleva majakese Kivitare. Sinna võid endale kodu rajada. Sa varustad Kivihäärberit aiakraamiga, ülejäägi võid müüa ükskõik kellele. Jumal tänatud, sa oled tõeline ärimees. Tänapäeval on neil väga raske leida kedagi, kes on nii valmis ja võimeline nende tütrele kodu ehitama.”
„Ei, Chicky. Sa ei tea, missugused nad on.”
„Tean küll, missugused nad on. Olen tundnud Hickeysid kogu oma elu. Ma ei ütle, et nad oleksid sellest just meelitatud, aga vähemalt ei hakka nad siis sind politseiga Inglismaal taga otsima ega lase Päästearmeel su jälgi ajada.”
„Abielluda? Siin Stoneybridge’is?”
„Kui see on see, mida sa teha tahad, siis jah. Arvan, et te mõlemad olete liiga noored. Te võiksite abielluda ka palju hiljem, aga kui tahate seda teha praegu, siis jätke isa Johnsoniga asjaajamine minu hooleks.”
„See ei lähe läbi.”
„Läheb, kui sa ei räägi kellelegi absoluutselt mitte midagi, teed ainult selle maja korda. Sa pead selle valmis tegema, et Hickeydele ette näidata sel päeval, kui teatad neile, et Carmel ootab last.”
„Chicky, ole nüüd mõistlik. Kui see ka toimiks, ei jõua ma seda kõike ära teha kolme nädalaga ega isegi mitte kuuga.”
„Kui ma räägin ehitajatele, et Kivitare tuleb valmis teha eelisjärjekorras, siis jõuame küll. Ja sa võid võtta siit mööblit, mida meil on varutud.”
Rigger vaatas teda lootusega silmis. „Kas sa tõesti mõtled…?”
„Meil pole minutitki raisata, ja ära ka emale sellest räägi. Mitte veel.”
„Oh jumal, tema läheb vist ka hulluks. Veel halbu uudiseid.”
„Mitte siis, kui ta sellest kõigest korraga kuuleb. Siis mitte, kui ta näeb, et sul on maja, on korralik töö ja pruut. Kus on siin need halvad uudised? Kas pole ta just neid asju sinu jaoks lootnud?”
Carmel Hickey osutus hämmastavalt praktiliseks. Ta väitis kindlalt, et suudab täielikult keskenduda eksamitele, ja lisas, et ta tahaks õppida raamatupidamist ja teha karjääri kaubanduse alal. Ta käis peale, et Rigger veedaks iga ärkvel tunni Kivitare korrastamisel ja sisustamisel. Carmel näis tundvat tohutut kergendust, et nad ei pea pagema väljarändajate laevale või elama mittemillestki Inglismaal.
Carmel usaldas igati Chickyt, isegi selleni, et tuleb saada isa Johnsoni toetus.
Ja Carmel tegi õigesti, et ta Chickyt usaldas. Selleks ajaks, kui lõpueksamid läbi said, oli ka isa Johnson veendunud, et kahe väidetavalt väga noore ja ka juba last ootava inimese korraliku kristliku abielu õnnistamine on pigem hea kui halb.
Ja kui Hickeyd hakkasid virisema ja protesteerima, noomis isa Johnson neid ja tuletas neile meelde, et nad ei seisaks Jumala teel ees.
Hickeyd olid mõnevõrra leebunud pärast esimest käiku Kivitarre ja pärast seal ilmnenud tõsiasja, et Rigger on pigem ise boss ja mitte ainult Chicky käealune. Nad pidid tunnistama, et koht on väga mugav ja ka „hästi varustatud”, nagu nad väljendusid.
Gloria oli otsustanud tulla ja olla dekoratsiooniks. Ta istus ennast lakkudes väikese pliidi kõrval, muutes õhkkonna kodusemaks. Vanad lambid, mis preilidele Sheedydele olid kunagi väga meeldinud, olid välja otsitud ja läikima löödud, vaipadeks oli lõigatud paremini säilinud tükke põlistest põrandakatetest ja kõik see oli erksaks värvitud.
Pulmad pidid tulema tagasihoidlikud ja vaiksed. Nad ei tahtnud mingit etendust.
Nuala kirjutas ainult ühe napisõnalise kirja ja võttis ka lühikese telefonikõne, et soovida neile kõike head, kuid ühtlasi öelda, et tal ei ole võimalik pulma tulla.
„Ah, mammi, tahaksin nii väga, et sa oleksid siin ja kohtuksid Carmeliga ning näeksid meie kodu. Rigger ei uskunud, et ema ikkagi keeldub tulemast.
„Mul ei ole võimalik, Rigger. Kuidagi ei sobi. Saadan teile mõlemale oma head soovid ja loodan, et tulevikus läheb kõik hästi. Ühel päeval, mingil teisel ajal tulen kindlasti ja külastan teid.”
„Aga mul on ju ainult üks pulmapäev, mammi.”
„See tähendab, et üks rohkem kui minul,” lausus Nuala.
„Aga miks sa ikka veel minu vastu oled, mammi? Ma tegin, mida sina ja Nasey käskisite mul teha. Seadsin oma elu siin sisse. Töötasin kõvasti. Loobusin kõigist rumalustest. Miks sa ei tule vaatama meie laulatust?”
„Ma jätsin su hooletusse, Rigger. Ma ei kasvatanud sind korralikuks. Ma ei vaadanud su järele ega olnud sulle teejuhiks. Lasksin sul elu ära vusserdada. Mul ei ole mingit osa selles, mis sinust on saanud. Oled kõik selle saavutanud ilma minuta.”
„Ära räägi nii. Ma ei oleks mitte midagi, kui poleks sind. Olin idioot, kes ei võtnud midagi kuulda. Palun tule, mammi.”
„Seekord mitte, Rigger. Aga võib-olla ühel päeval küll.”
„Ja kui lapsest rääkida… kui see on tüdruk, siis kavatseme talle nimeks panna Nuala.”
„Ärge pange! Palun ärge tehke seda.