„Pruudi ja peigmehe õnne terviseks,” ütles ta.
„Tõepoolest.” Nuala tõstis mehaaniliselt klaasi.
„Riskin nüüd kõvasti, aga ma kavatsen sulle just praegu midagi öelda. Ma armastan Riggerit kõigest südamest. Ta on suurepärane abikaasa ja suurepärane isa. Sina seda ei tea, sest sa ei ole näinud teda selles rollis. Ta kasutab töötegemiseks kogu aja, mis Jumal meile on andnud. On aga üks asi, mida ta ei ole ta ei ole poeg. Ta ei ole kellegi poeg. Nüüd ise isana tahaks ta teada midagi oma isast, aga ta ise ei küsiks sinult tema kohta ühtegi küsimust, mitte eluilmaski. Kuid palju tähtsam kui miski muu on see, et ta tahab oma ema tagasi. Ta sooviks nii väga jagada sinuga oma praegust head elu.”
Nuala vaatas teda hämmastunult.
„Ma ei ole ju kuhugi ära läinud,” lausus ta.
„Palun luba mul lõpetada, siis ma tõotan, et ma ei räägi sellest enam mitte kunagi. Ta ei ole nagu täielik. Sina oled mosaiigimängus see üks osa, mis tal puudub. Ta pole kunagi arvanud, et oled halb ema. Kõik, mida ta sinu kohta ütleb, on ülimalt kiitev. Ma sureksin küll õnnelikuna, kui teaksin, et mu poeg Macken räägib minust nii hästi. Sa ei pea üldse midagi tegema, Nuala. Võid unustada, mida ma siin rääkisin. Ma ei ütle temale. Ta tahtis tuua lapsed sinuga kohtuma, aga ma palusin tal seda mitte teha. Ütlesin, et ühel päeval saavad nad kokku ka oma vanaema Nualaga, aga mitte enne, kui ta on selleks valmis. Sa ütled, et tunned end süüdlasena, sest lasksid tal ülekäte minna. Hoopis tema tunneb ennast süüdi olevat, et lõi sind tasakaalust välja ja rikkus su elu.”
„Tasakaalust välja?”
„Noh, kas see pole siis nii? Sa ei ole päris tasakaalus. Sul oleks vaja, et keegi su jälle tasakaalu viiks. Nagu siis, kui murrad jalaluu. See ei parane, ilma et keegi selle paika paneks.”
„Mul ei ole vaja arsti.”
„Meil kõigil on vaja mingil ajal meie elus ka arsti. Miks sa ei võiks proovida? Kui ei ole kasu, siis pole kasu, aga vähemalt oled sa proovinud.”
Nuala ei öelnud midagi.
Niisiis otsustas Carmel lõpetada. „Me oleme alati valmis. Ja ta tahab jälle poeg olla. See ongi kõik, mida ma tahtsin öelda.” Ta söandas vaevalt Nualale silma vaadata. Ta oli läinud liiga kaugele.
Naine ei tundnud ennast hästi. Ta elas omaenda maailmas. Carmel suutis tal ainult meeleolu rikkuda ja ta üles ärritada.
Aga ta arvas, et see kortsus ja pinges nägu oli siiski pisut muutunud. Nuala ei rääkinud endiselt midagi, aga ilmselgelt oli ta vähem pingul, käed ei pigistanud enam lauaserva nii kõvasti.
Kas ta kujutas seda ette või oli see päriselt nii?
Carmel sai aru, et ta oli öelnud rohkem kui küllalt. Enam ta midagi ei räägi. Talle tundus, et ta istus väga pika aja vaikselt, kuid tõenäoliselt siiski vaid minuti või paar. Ümberringi laulis piduliste seltskond pulmalaulu „Seisa oma mehe kõrval”.
Rigger tuli nende poole.
„Nad hakkavad mõne minuti pärast minema, kas tahad ka konfette visata?” küsis ta.
Nüüd sai Carmel aru, et Nuala ilme oli muutunud. Ilmselgelt vaatas ta oma poja innukalt õnnelikku nägu teistmoodi pilguga. Otsekui näeks ta, et see ei ole keegi, kelle elu ta on hävitanud, vaid uhke, õnnelik mees, kes on endas kindel kui kalju.
„Võta korraks istet, Rigger. Naseyt hästi tundes tead sa ju küll, et läheb veel tunde, enne kui nad minema saavad.”
„Kindel see.” Rigger oli üllatunud ja meelitatud.
„Mõtlesin just, kes pidid täna õhtul Rosie ja Mackeni järele vaatama?” küsis Carmel.
„Chicky ja preili Queenie. Neil on meie mobiilinumber. Chicky helistas tund aega tagasi, et nad kõik peale tema magavad preili Queenie, kaksikud, Gloria …”
„Gloria?”
„Kass. Ta on tubli magaja.”
„Ega kass ometi lapsevankris ei maga?” Nuala näis olevat murelik.
„Ei, Gloria on liiga laisk, et sellisele kõrgusele ronida. Igal juhul hoitakse neil kogu aeg silm peal.”
„Tubli, tubli.”
„Chicky tahtis teada, kuidas siin kõik läheb,” ütles Rigger.
„Ja mida sa talle ütlesid?” Selle küsimuse esitas ta ema ja ootas ilmselt ka vastust.
„Ütlesin, et väga vahvad pulmad,” kandis Rigger ette.
„Kas sa temaga veel täna õhtul räägid?” tundis Nuala huvi.
„Oh, võid kindel olla, et räägime. See on ju esimene õhtu, mil me nende juurest ära tulime,” seletas Carmel.
„Kas ütleksite Chickyle, et tal tuleb neid hoolega valvata. Ja öelge neile, et tulen ise neid õige pea vaatama. Pean mõne asja arstidega selgeks rääkima, aga siis olen seal.”
Rigger ei leidnud kuidagi sõnu, mida öelda. Ta oli otsustanud meeleolu mitte muuta. See aeg siin ei sobi pisarateks ega kallistusteks.
„Ja küll neil võib olla hea meel, kui nad seda kuulevad, mammi,” lausus ta. „Nii väga hea meel.”
Just siis hakati kiirustama ukse poole. Pruut ja peigmees valmistusid tõesti lahkuma.
Carmel vaatas Nuala poole. Ta tahtis talle öelda, et nende sõnadega tegi ta oma pojast tervikliku mehe.
Aga selleks polnud enam vajadust. Nuala teadis.
Orla
Kui Orla oli kümneaastane, said nad Püha Antoniuse kloostrikoolis endale uue õpetaja. See oli preili Daly. Tal olid pikad punased juuksed ja ta ei kartnud mitte vähimalgi määral ei nunnasid, ei isa Johnsonit ega ka lapsevanemaid, kes nõudsid, et tüdrukud lõpetaksid kõik kiituse ja esiletõstmisega ning saaksid stipendiumi ülikooli. Ta õpetas neile inglise keelt ja ajalugu ning tegi kõik selle huvitavaks. Tüdrukud olid hullud ta järele ja tahtsid täiskasvanuks saades just temasarnased olla.
Preili Dalyl oli võidusõiduratas ning teda võis tihti näha rannakaljude radadel pedaale sõtkumas ja ringi lendlemas. Nad peavad kõik ennast liigutama, ütles ta neile, muidu lõpetavad nad ükskord väikeste närtsinud vanade daamidena, kes ainult aeglaselt ringi komberdavad. Kui nad oleksid paremas vormis, oleks ka elu lõbusam. Kohe hakkasidki Püha Antoniuse kooli tüdrukud pühendunud spordifriikideks. Preili Daly kuulutas välja varahommikuse tantsu- ja liikumistunni ning kõik tulid kohale, olles innustunud uutest tavadest.
Preili Daly ütles neile, et nad on väga rumalad, kui protestivad arvutitundide vastu, sest see on nende tulevik; ükskord on see neile passiks, et pääseda üksluisest elust. Ning isegi sellised käratsevad ja tülikad õpilased nagu Orla ja tema sõbranna Brigid O’Hara kuulasid ja arvasid, et sellel jutul on mõte sees. Nemadki osalesid rahakogumise aktsioonis, et saada koolile arvuteid juurde.
Lastevanemates oli preili Daly tekitanud mitmesuguseid tundeid. Nad olid rõõmsad ja tõepoolest ka hämmastunud, et tal on lastele selline mõju ning et ta on võimeline neid juhtima nii, nagu ükski teine õpetaja polnud siiani üritanudki. Teiselt poolt võttes aga kandis preili Daly oma võistlusrattaga ringi sõites väga lühikesi pükse; ta oli vaat et peaaegu liiga terve, juuksed olid tal märjad igal aastaajal, nagu oleks ta just merest tulnud. Ta kummutas kohalikus pubis terveid pinte õlut, mida naised tavaliselt ei teinud.
Räägiti, et üks eakas baariomanik oli kõhelnud, enne kui ta talle klaasi täitis, tähendades, et daame sellisel viisil tavaliselt ei teenindata. Preili Daly olevat viisakalt öelnud, et ta kas laseb talle pindi või tuleb tal tegelda kaebusega soovõrdsuse komisjonis, eelistagu kumba tahes, ning mees täitis klaasi.
Preili Dalyt ei nähtud just alati pühapäevasel missal, aga koolis veetis ta rohkem tunde, kui keegi teine õpetajaskonnast seda kunagi oli teinud. Ta oli kohal juba pool tundi enne koolipäeva algust ja alustas