Põdrasarvi leitud. Aga ka yksinda mindud ja unistatud. Palju-palju jälgi, mille seast otsida kooskõla. Ja kitsekarjad, metssead ja karud, suured põdrad, ylal kakulised ja pöialpoisid kuuskede varjus. Mõni tihnik on aina läbimatumaks kasvanud. Yha uued noored puud ryselevad ja kiduvad valguse puuduses. Metsas tööd tehes on mul vahel tunne, et endised, kes sealsamas lähedal rassinud ja käinud, vaatavad mind. Mõni ainult uurib, mõni muigab pilkavalt, mõni saadab kuidagi abi. Ja siis need eksimised. Neid oli ennegi, kui koolis essytajast kuulsin. Midagi uimastavat on selles ka, kui juhtud eksima päeval täiesti tuttavas kohas. Käid ja kõik on selge puha. Äkki, mõni samm hiljem enam ei saa aru, kus oled. Ootad, kunas see esimene tuttav puu või laanetee või sammaldund hobuse pealuu tuleb, aga ei tunne ära. Näed metsaveert paistmas, lähed vaatama, aga ei tule ette, mis koht see on. Käid veel yhe tiiru või mitu. Ja äkki kukub kate silmade eest ära ja näed, et see on ju oma talu tagune, väike põldudevaheline puuviirg ees. Astu essytaja käte vahelt välja ja mine koju. Hämaras ekselda on kõhedam. Keset selget suvist päeva on nagu vabadus ka ja siis unustad ära, et peaks kuhugi jõudma. Käid täiesti instinktiivselt ja jõuadki. Aga kui arvad, et metsa tunned ja omal mõistus peas, siis essytaja näitab Sulle, palju Su tarkus väärt on.
AGA KAUGETELT MINEVIKURINGIDELT …
Veidikene lähemale. Vanaisa, Vanaema ja hulk teisigi tegid Räestul oma tööd. Aeg oli ärev ja linahinnad kõikusid. Tuli teha seni, kuni hullemaks ei läinud, ja varu korjata. Kusagil enne Teist ilmasõda tehti talu kohta sissekanne yhte raamatusse, mis siin suuretoa riiulis seisab. See eksemplar on poolik, ilma tiitellehe, alguse ja lõputa. Ei tea, kas Vanaisa andis teise poole mõnele sõbrale, kellel oli talu kusagil teises vallas, et sõber ka ennast raamatust vaadata saaks? Kui Kangro Pärnit uskuda, siis on tegu talude nimistuga valdade kaupa. Selle nimi oli “Võrumaa talundid”, aga raamatukogudest pole ma seda leidnud. Väga huvitavad näod on seal. Paljude tuttavate võrokeste esivanemad vaatavad vastu. Majanduslikud näitajad kannavad sellist hakkama saamise ja maaelu yldise õitsemise paatost. Kylad elasid, seltside tegevus käis, näidendid ja raamatukogud, talukraamile oli hea turundusvõrk olemas ja ettevõtlikumad tyybid läksid oma töö viljadega rikkaks. See võimalus paistis siingi. Tulevane traktorist Paali ning spordimees, metsnik ja metsamajandi direktor Elmar olid peres juba kasvamas, aga mu Emast, hilisemast naistearst Leenist see raamat veel ei kõnele. Tema tuli segastel aegadel, Vene okupatsiooni rängal kevadel 1941, kui surm võis olla suu veeres ja elu jätkuvust taheti iga hinna eest hoida. Vanaisa on selle nimistu pildil Eesti sõjaväe vormis ja seal räägitakse, et talul on 28 hektarit põldu ja 8 hektarit heinamaad, uudismaad on haritud yhe hektari jagu, lehmi 6, mullikaid 2, hobuseid 2, varssu 1, sigu 10 ning töö tehakse ära omade jõududega. Hakkas juba joonde saama, aga siis tulid, teadagi, baasid. Ja esimene kyyditamine, mis pandi sigatsedes toime just enne taganemist ja paraku vist ka eelnimetatud raamatu andmete abil. Värdjalik plaan, mida kohalikud pidid täitma. Täitmisel tõusid esile vanad vaenud ja kadedus. Ala-Sännäst mõisa juurest autodele, Võrolt rongile. Talurahval polnud kohvreid, nad ei plaaninud kuhugi minna, pakkisid tekkide sisse asju, raha kaasa ei osanud võtta. Seetõttu surid paljud neist kylma ja nälga. Siis sakslased, kelle ornungil polnud esialgu ju vigagi. Ainult need pagana kymnised. Vanaisa võeti wehrmacht’i, meie tallu pandi elama fritsud ja sõjapõgenikud. Venelane tuli tagasi, läks Tehumardi ja Sõrve sääreni välja ning jäigi siia. Sõja lõpus oli Vanaisa Pärlijõe ääres sõbraga Vene mobilisatsiooni eest redus. Oli juba nii palju surmasaanuid ja kadunuid kuulda olnud, ka oma sõprade hulgast, ei tahtnud peret orbudeks jätta. Punaarmees oli muidugi ka väga inimlikke sõdureid. Vanemaid talumehi ja haritlasi, kes majja kysimata sisse ei tulnud ja kui neile syya leidus ja toas pyhäst polnud, siis keerasid ennast valguse poole, lõid risti ette ja alles siis istusid lauda. Yks selle kandi latśkõnõ, kes nende keelt ei mõistnud, kutsus neid iga kord sööma “idi suda siin om muda”. Sõdurid tulid ja naeratasid. Raudkäega juhit suur systeem muidugi nii inimnäoline ei olnud. Sõja lõpp oli kergendus, aga sellega algas sotsiaalse rumaluse võidukäik, vana talumaailma sihikindel hävitamine. Ja tuligi siia see CCCP, mida Vanaisa mulle tõlgendas “Staalin sittõ suurõ rua” (kui keegi ei tea, siis ruga on ymmargune heinakuhi, mille keskele pandi teivas). Kahjuks ei kõlvanud see Stalini toode kolhooside kiduvatele maadele põllurammuks (kes teab, mida ta söönud oli). Kotipoisid käisid ringi ja vaatasid, kas on kusagilt varastada midagi. Kuigi sõjategevus oli nimeliselt otsas, elati ikkagi veel kahes leeris. Naabertallu tuli kaks peret uusmaasaajaid. Yks pere, Venskid, olid venelased ja umbõ kommunistid, mees rääkis seal, et tuleb kommuuna, kõigile pantakse magama jäädes yks tekk peale ja kõik söövad suppi yhe lusikaga. Mitmele poole tekkisid muidugi metsavennad. Korra nägid Ema ja onu Elmar põgenevat metsavenda, kes ytles, et “teie mind näind ei ole!” ja nii ka varsti tulnud jälitajatele öeldi. See kant oma suurte soode ja metsadega oli yks Eesti metsavendluse keskusi.
Oli neid päris rahulikke ja kättemaksjamaid. Talus oli endalgi vähe syya ja yhed käisid siin nõudmas ja ähvardamas. Vanaisa ytles, et jätke rahule, mul pole midagi anda, mul on pere. Mõne päeva pärast oli meie vanatare aknast visatud sisse granaat, mis maandus Paali voodis, aga ei lõhkenud. Ma ei tea, kes viskas ja kas sel on seost järgnevaga. Kolm meest olid siinsamas yle oru Bleivede aida all varjus. Talu pererahvas ära. Kah Venemaa eestlased asemel. Keegi andis nad yles, tuldi tapma. Oli veidike pärast sõja lõppu, kell kaks päeval. Poiskesed just Lepistyst koolist tulnud, kui Vanaema laske kuulis. Laibad viidi Korgõpalo mõisa manu. Tapjad said rajooni täitevkomiteest preemiat, vereraha. Yhe mehe naine läks pärast vererada pidi järele, et saaks siis ausalt mattagi. Tol samal ajal Põdra kyläh tapetud noore metsavenna keha oli jäetud pärast hukkamist nädaliks kuuri alla vedelema, siis tyditud teda seal nägemast, riided riisutud, jääaugust Mustjõkke heidet, aga seal yhes käänus kinni jäänd. Laiba kangestund ja voolu jõul pysti käändund jalgu oli yks sõjapõgenikest vanapaar ajupuidust sulõngu taga näind ja ta välja toond. Kylanõukogu esimees, see roisk, ytles, et teda surnuaeda matta ikka ei või. “Timä om ju rahva vaindlanõ!” Omaksed ja head inimesed toimetasid ta kähku ära ja matsid tekki mässituna parajaks saetud redeli peale auku, mis oli väljaspool Ritsike surnuaia myyri. Ja yks matja, selle kandi naine sealt kalmistu juurest (olgu õnnistatud tema nimi ja nägu) hoiab ta haua siiani korras, kuigi elus nad yksteist ei tundnud. “Tore sõbrakõnõ, puhka rahus!”
Kolhoosi peaaegu keegi minna ei tahtnud, selle jama läbisurumiseks tehtigi teine kyyditamine. Õhtul enne seda oli Sännä rahvamajas kino. Välja tulles nägid vaatajad, et suurte paakidega autode kolonn läks
Mõnistõ poole. Yks must koerake jooksis silla juurde vette ja uppus otsekohe. Inimesed vaatasid seda. Yks ja teine ytles, et see head ei tähenda. Meiegi rahvas oli mitmeid kordi metsas peidus. Sellest õudusest on niigi kyllalt räägitud. Proovin ainult ära öelda, mis selle juures on kõige raskem. Sõjast kurnatud inimese otsene alandamine, võttes temalt kodu, sobiva töö ja inimväärikuse. Sundides teda elama igas mõttes allpool oma taset.
Praegu toimib siinsamas