Räestu raamat. Lauri Sommer

Mõned tulid yle oru ning minnes liitus lapsi veel mitmelt nyydseks rohtu kasvanud teeharult. Eks yhevanused käisid koos, nii kuidas kellelgi tunnid algasid ja lõppesid. Yhe talu maadel oli jalgpalliväljak, poiste lemmik peatuspaik. Tydrukud unistasid läbi laane minnes. Jätsid yksteisele teekäänule salakohta kirjakesi ja kommi. Et kui tuled kehva tujuga, said kahe või poisid narrisid, siis on selle kännu all metallkarbikeses midagi, mis Sind rõõmustada võiks. Yks sõna tolle aja kohta ongi “rahvarohkus”. Sinna põlise pärna all asunud rehielamusse tuli Vanaisa ju hulga inimestega. Õde Mari perega ja teine õde Oksõ, kellest hiljem. Vanim oli ta ema Darja Rehe, Suurõ-Rääptsyväl elanud, aga oblastist, Truba kyläst tulnud vanakooli setokõnõ. Tuli nyyd nii-öelda päris välismaale. Kolhoosi minema ei pidanud, sest kohe taa vana sõmmõŕ inäp sõudma lätt, oli kodune ja natuke tõre, nagu öeldud. Laulis vahel seltskonnas seto laule, elas suviti pesuköögi kõrval kambrikeses ja talviti magas köögi nurgas praeguse kylmkapi asemel. Suri mõni aasta pärast mu syndi. Vaatas otsa, aga kuhu jäi tema pilk? Temast on minuni jõudnud ainult mõned sõnad. Ta öelnud peegli kohta “vaŕokaehtus” vai “śergal”. Ja yks lause veel. Kui naabrinaine ta käest kysis, et mis te sinna peenrasse panete, et teil nii ilusad suured sibulad on, ytles ta umbes nii: “Hah, no midä õks … käämi’ esi tah pääl sitmah.” Vaat siis … Vanavanaema, teised esivanemad ja ka kõik meie kassid on kogu aeg tegelend “muinasviljelusega” – milline täiuslik kõssa-mõssa sõna. See on umbes sama nagu see, et siinse kandi memmedel ja taatidel polnud vaja osaleda “võro liikumises”. Aga Vanavanaema möödaminnes öeldud lause võtab maaläheduse hästi kokku kyll. Ega peldik siin päris kodunenud ei olegi. Pyksivett lased, kuhu juhtub. Või kui istud suveõhtul hoovis kollase hoone augul, uks irvakil ja ajaleht põlvedel, ning sealsamas teevad peenrale asja kassid, siis on see ikkagi natuke teine kogemus. Vanade jaoks majja ehitatud pisipeldikus läheb suurte kylmadega mulk umbe ja siis tambi seda jäätunud ehesitta sealt lahti, kalla kuuma vett, naudi odööre ja puhasta väljas nuia. Talvel on välipeldiku jaoks tihti liiga kylm ja rada sinna meetrise lumekorra all. Pole ka enam see aeg, kui lapsed pika särgi väel hanges kykitamas käisid – eriti vanematel naistel mitte. On keegi, kes tsihib talviti oma jääkproduktid esikus väikestesse kilekottidesse, seob sõlme peale ja viskab pärast mäekylge mööda alla. Suvel toimetati siin-seal lihtsalt mäeveerel, perse lepiku poole uurakil. Vaba langemine, loomulik õhutus ja puha. Ka laudas käiakse ikka asjal ja kuis siis teisiti, et inimese ja looma sõnnik seguneb ja pärast põldudele jõuab. Ah et haiseb? Muidugi. Sitt viisakusreegleid ei tunne. Temast aurab välja see, mida on söödud ja mis sest yle jääb. Parfyymist ei kasva väljal miskit, mõnest umbrohutõrjevahendist sureb põllu ymber rohigi. Aga väljaheide on läbitunnetatud ja maalähedane, et mitte öelda maagiline. Ma näen vingus ninasid? “Siro siro sitakõnõ”, ytleb sõnnikuveo laul. Põllurammust kasvab ilus kraam söögilauale ja seda te ometi ei häbene syya. Elajad teevad hunnikuid, virts soliseb, aga lauda juurest tulev naine käib mõsust läbi, paneb põlle varna, on ilus ja väsinud. Maainimestel pole komplekse loomulike asjade suhtes. Pole osatud neid linnarahvalt õppida. Ja ega selle pärast mustad olda. Suitsusaun puhastab ju vannitoast rohkemgi. Seal puhkab peale ihu ka vaim. Tõeline saast on hoopis see, mida inimesed yksteisele ja iseendale tegema kipuvad. Meeleplekid.

      VAHTSÕHE TARRÕ

      Vana tarõ oli logusk ja kitsas niigi. Soemal ajal sai magada kyynis, aidas ja suvetoas, talvel olid peadjalad koos. Natuke oli vaeva ja seiklustega raha kogunenud, mõeldi uuele majale. Saadi teada, et Lepisty tee ääres, Vaestemaja mäe kandis Matul on yks maja myya. Kellegi võlavärk taas. Tollal võeti pangalt võlgu ja laostuti nagu tänagi. Mindi vaatama – kinä. Kaup koos. Võeti ta oma ilusal kohal palkideks lahti, numbrid peale, vangõrdõlõ, sõitu ja siin jupikaupa kokku. Oli 1953. Sinna asusid juba ainult minu vanavanemad. Vanaisa õe perel Sarapuudel oli mees surnud, talle teekäänaku kõivule rist lõigatud, naisel-lastel kuhugi minek. Vanatarõ tõmmati maha, kui uus kymne meetri kaugusele pysti sai. Aga uuski oli oma kahe toa, sahvri ja esikuga seitsmele ikka kitsas. Kööginurgas ka voodid, seal ei pääsend yksteisest möödagi. Hiljem tehti maja jätkuks pirakas kylmkammer. Vanaisa ehitas selle kylaliste jaoks koos kahe suure kaagiga. Yks, hyydnimega Peräty9, oli iseäranis hea puutöömees ja kurikuulus alkohoolik, kes viinaotsinguil ja selle hulluses võis teha kõiki sigadusi, mis maa peal olemas on. Sittuda keelduja akna taha, valada tee peal vastu juhtunud naabrinaisel karrast piim maha, visates talle irvitades viieruublise, joogise peaga ettejuhtujaid peksta ja nuga anda lausa muidu eest. Kes teda siin kandis mäletab, see laidab. Aga olgu rahu. Tema kuldsed käed said takkajärgi ta patukahetsuseks. Regesid tegi see mees ja need sõitsid ringi, kuni oli hobuseid. Maja, näe, pysib ja annab peavarju. Valgus ka sees.

      TULEKUD

      Nii. On vist aeg saada yheks oma raamatu tegelaseks. Eelnevast jutust võib jääda mulje, nagu oleks mu kodu alati siin olnudki. Räestu on yks maailma telg kyll, mis siit eemal viibides unedesse ilmub, aga ma elasin ju Viljandi linnas kunagi, Paalalinnas. Selge, et paneelmaja pole talu, vanemad pole vanavanemad, aga erinevus ei ole nii yhene. Kummalgi pool õppisid eri asju ja miski sidus. Maalgi sai ju raadiost uuemat musa taga aetud ja linna võlu oli samamoodi seotud loodusega, sest meie maja oli seal viimane ja akna alt algas Pärsti vald. Lapsepõlve tähtsaim objekt oli soolamm, kus ekskavaatorid kunagi turvast kaevasid, peeti vist plaani järvegi teha, aga aeg muutus ja paik jäi poisikeste rõõmuks just selliseks kuumaastikuks, kus igal pool ise avastada sai. Mängitud sai mitmetega, olin parim väravavaht oma õuel, aga enne sisuliste sõprade tekkimist pungiajal ja keskkoolis tundsin end õigemini ikka maal. See oli paljude linnalaste muster, need kaks tegelikkust, mis aastaaegade kaupa vaheldusid. Yle Puka tuli linnakodust maale mingi 120 kilomeetrit. Täielik “tunne kodumaad”. See algas juba mu esimesel kevadel. Käidigi rohkem aasta soemal poolel või hiljem koolivaheajal. Põgusalt suvitama, heinaks, kartulikoristuseks ja jõuludeks, nagu mõned maajuurtega perekonnad seda tänini teevad. Ja oli meil õde Triinuga seal auto tagaistmel kogu aeg ikka huvitav. Laulud ja oma mängud ja möödasõitvate masinate margi ja värvi äraarvamised (praegu oleks neid sorte nii palju, et äramõistatamise jaoks peaks olema selgeltnägija, siis piisas lapsepeast kyll) ja ka nende kujuteldavad tulistamised pisikese musta taskupystoliga. Pif-paf-oioioi-filmide (nagu Papi neid kutsus) mõju. Ja pikad-pikad aknast välja vaatamised, kuidas maastik muutus. Enamik autost möödunud suurematest asjadest jäi kuidagi silma ja meelde. Siis veerisid seda teed nagu tuttavat juttu, sõna-sõnalt, käänakute, sirgete, tõusude, huvitavate hoonete, teeveersete loomade-lindude ja vastutulevate inimeste kaupa. Vahel oli maa lapse jaoks liiga pikk. Rappumine ja bensuhais ajasid iiveldama. Eriti ykskord, kui olime kodus remonti teinud. Siis lasi isa mul suveõhtusel heledal kruusateel lihtsalt ees kõndida ja sõitis tasapisi järele. Paari Moskvitšiga. Kodukandi tunne tuli juba kusagil Antsla järel.

      MIDA NÄGIN SILMAGA

      Kui ma umbes neljakymne aasta eest siia jõudsin, oli vähemalt kaks tuhat aastat asustust juba ees ootamas. Aga tulija sellest ei kysi. Eraldi see paik oli, kyla ikkagi metsa taga. Ja metsas valitsesid võimsad palgipuud kuused ja heinamaade äärtel kased, millelt kevadeti mahla võeti ja puust renni kaudu pudenes mannergusse vahel ka tyvel uidanud punasipelgaid – kyllap just nemad lisasid seda hapukat maitset. Jook seisis sahvris kylmas ja andis juues täiesti teise kogemuse kui mistahes muu vedelik. Mingi maast tõusnud jahe kargus ja jõud oli selles. Heinamaade veerel kasvas haabasid ja leppi. Neilt kooris Vanaisa kevadel mähka, maiustas sellega ja pakkus mullegi. Metsa kasvab seal õnneks siiani hulganisti, 10 aasta eest tegime suguvõsa ja abivägedega hooldusraiet. Vahepeal tungis aasadel peale tihe kaskede ja leppade rinne, nagu seda neil sööti jäävatel maa-aladel praegu tihti näeb. Aga põlde välja rentides sai need mitmelt poolt siiski minema ja raiutud puudega tuli alles mässata. Oli hea õppetund. Nyyd jätkan tasapisi ise ning väga meeldib, et see või teine koht metsas, mäekyljel või põldudevahelisel saarel on mingi aja mu “kontor”, kus saega suristada, oksi raiuda, pakke tirida ja higi pyhkida. Selliseid konkreetseid asju on liiga kaua ideede vallas hõljunud inimesele vägagi vaja. Varem oli mu suhe puudesse panteistlikult ja masinglikult idoliseeriv. Puu oli juba yliolendi poole, teda ei tohtinud vigastada ega maha võtta, vaid ainult vaadelda ja hardalt puudutada. Aegamööda, maal elamisega käsikäes, tuli kerge pragmatism – kytet on vaja, mõnest linnu puistatud seemnest