Mõnedes saavutati siinse ilumeele täius. Nad olid piisavalt tähtsad, et viimsele teele kaasa pandud saada. Kellegi käsi kinnitas need kylmaks tõmbunud rinnale, köitis kallistusega kaela ja pistis kangunud sõrme. Et julgem ja uhkem minna oleks, et need seal ei laidaks omakseid selle eest, et ei ihnund minejale tema ehet kaasa panna. Nad võisid olla rikkamad ja vaesemad, hea ja kurjema sydamega, tuhmi või helge peaga, aga nende kokkupuude maailmaga polnud veel varjutatud jõudeolust ja aju vohavatest sekreetidest.
Nad tundsid surma teisiti ja oskasid teha asju omaenda kätega. Mõnes asjas on meil eeliseid. Laiem silmaring, parem arstiabi, rohkem tegevusalasid ja liikumisvõimalusi ja nii edasi. Kui me seda kõike kasutada oskame. Mõnes asjas polegi suurt vahet.
Käisid ringi, pesid ojas nägu, ronisid mäest yles, vaatasid sealt orgu ja taevast, juuksed kevade keskpäeva soojas tuules. Samamoodi, nagu meie ja tulevased. Ainult vaiksem neil oli. Me võiksime yksteisele meeldida, leida paar sõna või mõne väljendi, mida mõlemad mõistavad samuti ja mis toob nägudele äratundva naeratuse. Või tuleks see osadus sõnatultki, sest igayhel on isikuline vaste minevikus ja tulevikus. Meie näod krivitši kylades, vadjalaste tantsuplatsil, Virunuka rahva seas ja mujal. Ja needki, kes õnnetuse tõttu varakult surid ja kellele polnud peale riiete miskit kaasa panna ning nende aastaist on seal ainult mullatolm või pudedad luud, teadsid midagi lihtsat, mida mina ei tea, aga tahaksin.
Virunuka kalmele tuli lõpp nagu kõigele nähtavale. Võimalik, et elujärg läks kuuenda sajandi paiku kitsamaks ning tuli kas põgeneda vallutajate eest, saada orjaks tõmmatud või minna otsima paremaid toidualasid. Või muutus usk ja kivide vahele matmist hakati pidama rumalaks igandiks. Igatahes jäi yhe kalmeala ehitamine pooleli. Selle pere laste luud said mujale. Tollel ajal hakkas Rõugõ kanti tekkima muinasasula, kuhu kerkis hiljem linnusease ja selle ymber aolinn. Suurte ohtude ajal mäe peale läidetud hoiatuslõkete suitsu nähes mindi sinna varju. Mõned siinsed meistrimehed lahkusid ka päriseks ja võtsid pered kaasa. Keskuse tõmme. Hyvasti, Virunuka, tere, Rõugõ moodne elu. Alles tyki aja pärast, 12. -14. sajandil maeti jälle sinna kalmete juurde maaalusesse kalmistusse. Yks ajalukku armunud naine taastas hauapanuse säilinud fragmentide põhjal Virunuka vöö mustri, mille kudumise õppis ära veel mõni teinegi. Selline tagasitoomine on kingitus.
Muidu möödusid pikad ajad märkamatuna siin vaikses maanurgas. Mõned puud lykkasid kasvades paigalt kalmekivisid, nii et muster muutus. Aga sisu jäi. Kalmulised lamasid sadu aastaid rahus, kuni lähedale hakati tegema esimest päris teed. Varem, veeliikluse valitsusajal ei olnud yle jõgede ja ojade suuremaid sildu kui paar puutyve. Sildade tulekuga kaasnesid pikemad läbitallatud rajad ja maanisteed. Teetegijatele, kes oma lõbuks kalmeveeri kaevand, siit kivisid vankritega lauda seina viind, matuste sisu sõelund ja ehteid koju kandnud, tulid unedes hallukad. Enamik neist viis toodu kohe varavalges tagasi ja palus andeks. Paar kangekaelset aga seda ei teinud ning mõne päeva pärast tormasid nad metsa ja jäidki kadunuks. Aga iga kandi mehed puhastasid oma jupi, mis teistesse suubus ja valmis see tee sai, muistse Zooru poolt läbi iidse Sännä oru eel-Rõugõsse minna. Siis näinud see ja teine vankriga hilja peale jääja “kedagi”, kuulnud “midagi” ja piitsutanud hobõst, endal silmad suured peas. Maantee on tänini. Sealsamas kõrval elab omaette Vanaisa sõber Kylaotsa Ott. Ja kuigi asfaltkatte all tee hääl on vaiksem, ei salli suurima, “neljanda” kalme rahvas mööduvaist autodest tulevat tymakat ja loba. “Või meie kiviveerega sängi äärde prahti loopima … Ooda’-ooda’ kooni aŕ koolõt, siis näeme, mis laulu Sa, raip, yle koolmise silla tulles laulad! Kui leegid suu ymber tantsivad ja keel ära põleb. Või muld kurku variseb ja mardikad igemeid närivad!” Jah, teeveersed on rahutumad kui need, keda varjab mets ja kelle roideid ei ole kobanud kaevajate käed. Mõne hauda ei leita kunagi. Nemad ei tea midagi hiljem lubatud ihulikust ylestõusmisest, neile sobib ärapõlemine, esivanematega kokkusaamine, pido Tooni tarõh, ringkäik ning hingeosa jäävus selles. Omakseid pole käinud juba rohkem kui tuhat aastat, ainult mina tulin metsmaasikaid korjamast yhel suvisel lõunal ja teist korda sygise varjus, istusin nende veeres ja kõnelesin midagi oma kurbusest või sellest, mis neist siitpoolt paistab. Elage, andes surnutele nende rahu.
VAHEPEALSEL AJAL …
Võis see kant olla ka metsa kasvanud või hõreda asustusega. Palju tundmatuid sajandeid nagu tyhje laasi, kuhu vaid mõni kytt astus. Siis tuldi ja hakati elama tihedamalt. Edasi sõjakäigud ja näljad. Põhjasõjast, kus nendel maadel mõnda aega taples väga kirju rahvasumm – kasakad, rootslased ja ehk isegi tyrklased, on siia naabertalude maadele jäänud Poola tii, mida mööda Poola-Leedu sõjavägi olla läinud. See pidi olema kusagil septembris 1701, Rõugõ lahingu paiku. Nad tulid suuri teid vältides salamisi vooriga Korgõpalo poolt yle Verioja. Ratsamehed sumasid hobustel läbi, sest sygis juhtus olema kuiv ja vesi madal, jalamehed tulid sealsamas lähedal yle oja vana murdunud kuuse tyve mööda, esimene tulija raius oksad eest ära. Läksid yle nyydsete Mõttussõ või ka meie maade, Kameniku nina alt läbi ja astusid alla Sännä. Kas kirikutorn paistis neile? All orus Kaska veski kohal oli kunagi õigeusu kirik. Rajatud ajal, kui see maa kuulus Petseri kloostrile. Puust kuplis olnud mesilaste pesa, papid (või olid need sõdurid) roninud vist suitsulõõtsadega sinna yles, kuiv ja vahane hoone läinud sellest põlema. Mesi ja viiruk leekides keemas ja suitsemas nagu viimane ohver. Teine, Poola-aegne katoliku kirik olnud Kurvitsa Kumisõjamäe otsas ja vajunud maa alla, kui siin kandis usk nõrgaks jäi. Kyynlad põlevad seal tänini, ainult uks on kinni kiilunud. Akendest paistab muld, liiv ja juurte rägu. Trepist saab siiski yles minna ja vana kellamees käib neid astmeid truult igal neljapäeval. Ta kellakaja kaigub vihmavetest uuristatud väikeses looduslikus õõnsuses, mis torni ymbritseb. Maa peal see heli on tuhm, pead panema kõrva vastu mulda. Kerikuaig sisse löödud, tuleb ta tagasi alla, kus papp istub oma kahe heledais kleitides tytrekesega naistepoole esimeses pingis. Papp leelutab ja kaaditab, nad lausuvad pomisedes andestuspalveid selle kolga rahva eest, laulavad midagi, mis yles ei kosta, käivad kord-korralt aldõrih armulauda saamas ja andmas, see on neil ainuke söök ja jook, mida kylglöövis on toasuurune vaat ja laeni lasu. Nende peopesad on umbes nelisada aastat pesemata, nad ei muutu ning teavad, et yks noor kaevaja oma vennaga paotab kord neile ust ja tulijad kosivad tytred. Mägi kukub kiriku ymbert ära ja kogu selle kandi rahvas saab laulatusele kutsutud. Venite missa est. Kunagi kostsid väikse kirikukella järsud löögid siia ära. Praegu tuleb lyya kella oma sydames (aga tasa).
Yhes loos räägib Luhamõtsa kyla peal Laulujäneseks hyytud taat (Jaan Jänes Ala-Kurgja talust) 20. sajandi alguses siinse kandi kohta: “Ma olen seda ajalugu uurinud ja kirikukirjadest järele vaadanud ja tean, et alles paarsada aastat tagasi selle metsa asemel olid kylad ja talud. Rahvasuu räägib veel, et siin olevat nii rikkalt elatud, et pulmi peetud kolm nädalat. Mine nyyd tea, kas see õige on, aga talud siin olid ja kirikukirjas on praegu veel nende kylade nimed yleval. Aga siis tuli see suur Põhjasõda venelaste ja rootslaste vahel ja kust venelased yle käisid, sinna ei jäänud muud midagi järele kui tuhk ja ahervaremed. Rahvast tapeti ka palju maha, katk suretas ja paljud viidi Venemaale vangi …8” Vangi viidute arhailine võro kiil venestus ja sulas tasapisi mõnda sealsesse murdesse või pysisid nad seal kaugel väikse jonnaka keelesaarena, millistest oli teateid veel kahekymnenda sajandi algusest ja praegugi. Paljud hääbusid leidmata. Need pilla-palla väikerahvaste killud Moskva possaadides, mägede jalamil ja kõnnumaade pärapõrguis on kymnete kyyditamiste, usurännete ja maajagamiste märgid. Eksootiline asustus on sealt enamasti ammu kustunud ja selle ainus jälg on veel ehk mõni teistmoodi arhitektuuriga ehitis ja kodune reliikvia või praeguseks tundmatuseni kirillitsasse väänatud soome-ugri algupäraga kyla- ja perekonnanimi. Suur laiutav tõug neelas nad alla. Siia jäid katkuhauad ja murenevad ahervaremed, mille juurde vahel ikka juhtud.