Kiirtoit: tänavatoit vs mäkrupskid
Viis, kuidas me end tasahilju nagu öösel liikuv udu ennast haigeks, väetiks ja surnuks sööme, on väärt doktorikraadi tasemel uurimusi. Samas, kui me vaatame maailmas ringi, siis on Eesti toidukultuur ikka puhas tervis. Me sööme koduseid toite ja burks pole meil nii kuum kaup kui suuremate lompide taga paiknevates kantsides.
Kui vaadata inimeste toitumisharjumusi ning kaalukategooriaid, jäävad tahestahtmata silma mõlemad Ameerikad. Ei Aasias ega Aafrikas saa esitada küsimust, miks te sööte nii palju.
Samal ajal on Ameerikad, nii ühendatud kui ladina tüüpi, äärmiselt piiripealses situatsioonis, kus nende suurenemine individuaalselt on võtnud mõõtmed, mida saaks nimetada üle riigipiiride levivaks katastroofiks.
Kõik videod Copacabana hirmtrimmis prouadest, heitmas seljale sensuaalse viskega ookeanimärgi juukseid, on täielik turundus ilma ühegi tõeterata. Enamik kohalikest emastest on suhteliselt ebahuvitava välimusega morsalaadsed olendid.
Miks on just need rahvad ülekaalulised? Mine võta kinni, on selle aluseks geneetiline ebatäiuslikkus ning vastuvõtlikkus liigsele rasvale, laiskus ja mugavus, kuid kõrvalise abita ei sattuta kaalusuurenduse kiirteele.
Põhjendus, miks heaoluühiskonnad täiesti rämedalt ülekaalulisuse all vaevlevad, on tegelikult vägagi lihtne.
Fast food on mujal maailmas võrreldes aeglase toiduga ligi poole võrra (kui mitte rohkem) odavam.
Kui ka meil läheb restoranis ja kõrtsus söömine nii kalliks, et tuntud kiirtoidutared on otstarbekamad, krutib ka meie kolesterool kõrgustesse nagu Gerd Kanteri ketas.
Long live the fast food
Yale’i ülikooli toidupoliitika ja ülekaalulisuse keskuse korraldatud küsitlus, millest võttis osa üle 4000 inimese, tõi ilmsiks täiesti haigeid eelistusi. Enam kui pooled küsitletutest olid pigem nõus loobuma ühest aastast oma elus kui olema rasvunud.
15 protsenti vastanutest olid nõus kõhnuse nimel loobuma võimalusest saada lapsi ning minema kõndima oma pere juurest. Kolmandik Yale’i intrigeerivale uuringule vastanuist oleksid pigem depressioonis või alkohoolikud kui suurema kõhuga kui kolmikuid ootav naine.
Eriti haiglane on aga see, et 5 protsenti online-vastuse postitanud homo sapiens’idest eelistaks pigem kaotada mõne jäseme või olla pime kui vahtida peeglis otsa Michelini mehe prototüübile.
Aga kiirtoit ja KIIRTOIT võivad olla erinevamad kui öö ja päev, erinevamad kui Shakespeare ja Kivisildnik. Kiirtoit tähistab meie ühiskonnas rasvahunnikuga mestis küpsetatud kolmanda sordi liha ning südamehaigust kultiveerivat elustiili. Sellele poolele maailmast, mis laiutab nullmeridiaanist Maarjamaaga samal suunal, tähendab kiirtoit aga võrdlemisi muud asja. Kõik, mis valmib kiiremini kui kümme minutit, on kiirtoit – riisivõi pastaroad, korralikult krõbestatud veidrad kalapalad, lihalõigud, pirukid või mõnus kohapeal valmiv kuiv supp.
Kui paksusekatastroofi uksest sisse astunud inimestele anda iga päev ühe mäkrupski asemel pauk porgandit ja lasta tal iga porgand tuua 100 meetri kauguselt, oleks ühiskond kahe aastaga päästetud.
Teine viis, kuidas ülekaalulisuse ja toitumishälvetega võidelda, on saata inimesed aastaks Bangkokki või Hanoisse.
Tänavaampsude öö ja päev
Aga … nüüd tõstan ma pihud taeva poole ning röögin täiest kõrist: tänavatoit on super, mõnusaim maitseelamus, mille on kokku lennutanud korralikud vana kooli kokad.
Olgugi et tänavatoidu kontseptsioon võib tunduda ohtlik, räpane ja ebatervislik, on reaalsus täpselt vastupidine.
Bangkoki tänaval vurab ringi keskmiselt 30 eri sorti ratastel või kaenlas rippuvat toidukäru, kus mätsitakse kokku kõige eriskummalisemaid roogasid. Reegel on lihtne – kus sööb kohalik, seal sööd ka sina.
Bangkoki tänavatoidu algmaterjali amplituud ning lõpp-produkti maitse ja hõrkuse kirevus löövad silmad ette pea kõikide Tallinna söömamajade kraamile.
Mõnusaks reeglivabaks kogemuseks on ka Sri Lanka kodurestoranid. Äärmiselt võluva kodukootusega valmistatud road maitsevad jumalikult. Võib vaielda, kas tegemist on kiirtoiduga. Mina leian, et võimalus siseneda pooleks tunniks kellegi koju ja asuda pereliikme staatusesse ning maitsta toitu, mida mekutab kogu ülejäänud famiilia, on väärt kiirtoidu hellitavat nime.
Nii Tseiloni kui ka Tai road on üllatavalt kerged, dieetilised ning samas uskumatult toitvad. Kas mängis kaasa 35kraadine ilmastik, igavuse eemalseis või kurat teab mis – nädal Tai kuningriigis, ja kaal langes kui natsisõdur halvas Vene sõjafilmis.
Tai tänavatoit: kiirtoidu Michelini tärnid
Taid peetakse tänavatoitude ristiisaks, paigaks, kus mitte ühelgi ajahetkel ega kuupäeval ei ole mingit tarvidust söömiseks maha istuda või näha vaeva söömiskoha valikuga. Kogu Tai kuningriiki katab ühtlase kihina kõiksuguste kaubitsejate katkematu vaip.
Tehes väikese ringvaate inglise keeles hawker’iteks kutsutavate ratastel köökide variatsioonide hulgas, saame kokku lugeda umbes kümme erinevat. Olgu siis tegemist tänavanurkade statsionaarsete köökidega, mis on aastaid rahvale tõelisi koduseid meistriteoseid pakkunud, või ratastega metallkastidega, millel kas gaasil või sütel kuumavad pajad ja pannid. Eriliik kaubitsejaid kannab kuumavat vaagnat kas nööriga õlal või lausa peaga toetades ja libiseb läbi rahvasumma.
Söömapaigad on omapärased ja üllatavad: näiteks pisikene võbelev lauake kahtlaste toolidega, mis on surutud kõige tihedama liiklusega kõrvaltänaval seina veerde. Või nõjatud vastu seina, kõnnid paigast paika, vedeled pargis või mõne suurhoone trepil. Ühesõnaga – kogu maailm on sinu restoran ehk nagu kohalikud armastavad öelda: mai pen rai, tunne ennast vabalt, tunne ennast kui kodus, naudi elu ja naudi tänavatoite.
Kõik kaubitsejad on koondatud kuskil poolde tosinasse või pisut enamasse kategooriasse. Loomulikult võime me kööke liigitada kas selle järgi, mismoodi toitu valmistatakse – suurel vokkpannil, sügavas pajas, savipotis, söegrillil või gaasileegis praksuval pannil, kas toitu keedetakse või praetakse, kuumutatakse või suitsetatakse. Liiga keeruline.
Lähtume siis toiduvormist. Esimene kategooria on söögid niinimetatud klaasvitriinist. Suured ratastel klaasist kapid, milles ripuvad suitsukalkunid ja – pardid, ning toitu hoitakse pidevalt soojana. Enamik suppe ja liharoogasid tuleb siit.
Järgmine kategooria haldab toite, mis on valmistatud sütel ehk enamikku kergeid toki otsa aetud ampse ning saialisi küpsetisi. Edasi tulevad söögid, mille valmistamisel on olulisel kohal aurutustehnika. Pannkoogid, millesse on keerutatud sealiha, või haiuimesupp kuuluvad samuti siia kategooriasse.
Nüüd jõuame praadimise juurde. Kergelt praetud toidud, nagu Tai praetud nuudlid ja võis kergelt hautatud rannakarbid, on kindlasti must-eat-kategooriast. Samuti leiab tõelisi pärleid frititud roogade segmendist (kalakoogid, banaanid, pähklid).
Kuuendaks tulevad tõelised pearoad ehk küpsetatud toidud, hautised riisi või nuudlitega. Ning seejärel külmutatud kraam, nagu jäätised, smuutid või äärmiselt popid Hiina terviseveed, mis mekivad nagu Harku järve vedelik.
No nii, saigi ring kiirelt peale. Uskuge – kohapeal ei saa te aga mütsigi aru, mis, kus ja kuidas. Polegi vaja. Ajage vaid näpp püsti, pritsige pappi ja uurige, mida sööte.
Oluline osa igasuguse Tai söögi juures on maitsestamine. Kuna tailane on iseloomult viisakas ning uskumatult sõbralik inimene, ei taha ta tekitada sulle ebamugavust ning oma eelistuste järgi sinu toidumoona vürtsitada.
Iga