Ida vaatas sõnatult autoaknast välja.
Misasja – mõrv?
Kas ma olen mõrvas kahtlustatavana tagaotsitavaks kuulutatud?
Järgmisena intervjueeriti üht ärritunud kriminoloogi, kes nimetas juhtunut kõigi aegade suurimaks skandaaliks – kuidas sai võimalik mõrvar ühelt maailma kõige paremini turvatud peolt „lihtsalt välja lipsata“. Rootsi politsei tegi end taas rahvusvaheliseks naerualuseks.
Mootor nõksatas, paak oli kohe-kohe tühjaks saamas. Paarisaja meetri kaugusel oli Jet bensiinijaam. Ida sõitis tankuri juurde, sobras riidekotis ja võttis sealt viiesajakrooniste pundi. Ta pani raha automaati ja lasi paaki pliivaba 95 oktaani, piieldes pidevalt kassat. Üks noor neiu luges seal läikivat ajakirja.
Kiiruskaamerad, mõtles Ida, ja kõik muud valvekaamerad, need on ju tänapäeval igal pool? Auto registreerimine on ilmselt aja küsimus. Arvatavasti on Paul ka juba ärganud. Või kuidas? Aga tegelikult, nad uinutasid ta. Äkki polegi ta veel näinud, et auto on kadunud?
Ida istus tagasi autosse ja sõitis edasi. Ta vaatas mitu korda oma peokotti ja laegast. Viimaks lõi ta käega.
Pärast pikka sirget teelõiku läbi metsapiirkonna märkas Ida, et suudab vaevu silmi lahti hoida.
Pean veel sööma ja jooma.
Vastu helkivatelt teesiltidelt võis lugeda, et ta jõuab peagi Brunflosse. Kui ta viimaks väiksesse asulasse sisse sõitis, jättis ta auto Hår-i-santi-nimelise juuksurisalongi ette seisma. Teisel pool teed asus Shelli bensiinijaam, mille kollakasroheline silt lume paistel helkis.
Ida astus autost välja ja ronis üle piirde bensiinijaama juurde.
Midagi süüa, mida iganes.
Ta kõndis kössi hoides tankurite vahelt läbi, silmitsedes limonaadi, vorsti ja võileibade reklaame. Ukseni jõudnud, andis kõht end juba korinal tunda.
Taas vaatasid vastu ajalehereklaamid. Homme on seal ilmselt veel hullemad pealkirjad. Ida vahtis maha ja üritas millelegi muule mõelda. Ta oli just uksest sisse astumas, kui keegi teda hüüdis.
„Hei!“
Noore naise hääl. Ida ei teinud sellest välja.
„Hei, sina seal, oota! Ole nii hea!“
Kasepuude virna juures seina ääres seisis kaks teismelist tüdrukut. Mõlemad olid meigitud, sulejoped seljas ja kapuuts silmini tõmmatud.
„Mõtlesime, kas sa teeksid meile ühe tohutu suure teene?“
„Nii, ja mis see oleks?“
„Hangi üks pakk suitsu.“
Tüdruk sirutas välja kokkukägardatud viiekümnelise. Ida raputas pead.
Ei, ei, ma ei hakka riskima.
„Mul on kahju.“
Ta läks poodi, suundudes otseteed toiduriiuli juurde.
Pilk põrandale suunatud ladus ta kassas letile kaks pikka lihapallidega võileiba, pooleliitrise Pucko, neli banaani ja kaks kotti soolaseid Gott och Blandati näkse.
Mees leti taga oli ümarapoolne ja keskealine.
Kas ta vaatab mind?
Ida ei julgenud talle otsa vaadata, aga tundis, et mees viivitab. Müüja hoidis natuke letist eemale.
Kas ta tundis mu ära ja plaanib alarmnupule vajutada?
Ida vaatas vilksamisi aknast välja, tüdrukud olid ikka seal.
Järsku käis tal üks mõte peast läbi ning ta hakkas taskust midagi otsima.
Ida teatas kiiresti:
„Üks pakk Marlboro Lighti ka.“
Ida võttis taskust Marina rahakoti ja pani ID-kaardi letile.
Kindlasti vähemalt viis aastat vana foto.
Aga väga hea. Nüüd ta näeb. Et mina pole see naistudeng neil reklaamidel.
Mees uuris dokumenti – kuidas ta seda vaatas? – ja andis selle siis tagasi.
„Aitäh.“
Mehe näoilme jäi samaks.
Ida võttis koti oma asjadega ning suundus välja tüdrukute juurde, heites kiiresti pilgu üle õla. Mees silmitses Idat endiselt, paistes ebakindel ja mõtlik. Peagi võttis ta mobiili välja.
Mis ta teeb? Kas ta helistab politseisse?
Ida astus paar sammu tagasi, nii et automaatuksed läksid uuesti lahti, ja läks siis otsejoones pikemakasvulise tüdruku juurde, naerdes kuuldavalt.
„Küll meil saab alles lõbus olema!“ teatas Ida. „Võtke!“
Tüdrukud vahtisid Idale otsa, kui see neile suitsupaki andis.
„Õhtul siis Andersi juures näeme,“ teatas Ida kõval häälel, nii kõvasti, et mees leti taga seda kindlasti kuulis.
„Tule, Sara, lähme nüüd,“ ütles üks tüdrukutest ja nad kõndisid minema. Jõudnud nurga taha, pistsid nad elumajade poole jooksu. Ida tõstis käe ja lehvitas neile ning tõmbas tankuri juurest hoidikust paberit, teeseldes, et pühib käed korralikult puhtaks.
Siis läks ta auto juurde tagasi. Mees leti taga oli mobiili käest pannud.
Ida istus rahulikult autosse, sõitis tagasi teele ja oli peagi asulast väljas. Nüüd oli ainsaks valguseks autotuled, mis tungisid läbi õhtupimeduse.
Niipea kui ümberringi oli vaid mets, keeras Ida esimesele ettejuhtuvale metsateele.
Reklaamid mälupiltidena silme ees, hakkas ta kiiresti võileibu sööma, lonksates suutäite vahele Puckot.
Ta tundis, kuidas kaenlaalused higistavad ja süda taob.
19
Kui Ida juba mõningast küllastumust tundis, hakkasid ka mõtted uuesti kohale jõudma – veel selgemini.
Mõrvas kahtlustatav?
Kas mu elu hakkabki selline olema alates tänasest päevast? Täiesti absurdne!
Millega nad hakkama on saanud, Lobov ja vanaema?
Ida nõjatus istmel tahapoole ja mõtles, kui lihtne kõik tegelikult oleks. Minna lihtsalt Östersundi politseijaoskonda. Rääkida kõik ära. Lihtsalt kuskil kongis lebada ja magada, üksnes magada.
Ja siis see Paul, kes mind – vägistas?
Pisarad hakkasid taas jooksma ja hirm puges põue.
Ida võttis kotist laeka ja uuris selle kaant. Ta kuivatas käeseljaga nina ja lihtsalt istus natuke aega, laegas käes.
See asi siin? Mis seos võib sel emaga olla?
Ida tundis, et peab hoolega järele mõtlema. Peab sundima end rahulikult hingama. Ja käima kõik juhtunu rahulikult läbi.
Järsku aga kostis midagi.
Mis see oli?
Uuesti mingi hääl.
Täiesti võimatu, aga kuskilt kostis mingi hääl. Keegi rääkis. Mingi kragisev hääl kuskil autos.
„SM2WOR SM6NHP-lt, kuuldel! Sigurd Martin kaks Wilhelm Olof Rudolf Sigurd Martin kuus Niklas Helge Petterilt, kuuldel!“
Mis asi see veel on?
Ida vaatas autos ringi ja hakkas kotis sobrama.
Siis sai ta aru.
Karp.
See hääl tuli raadiosaatjast. Ta tõstis selle karbist välja ja keeras häält tugevamaks. Kutsungit korrati ja see oli tõesti tema hääl – Marina! Jaa!
Ida uuris ruttu kõiki nuppe, kuni leidis lõpuks nupu, millele oli kirjutatud SEND.
„Marina, kas see oled sina?“
„Siin SM6NHP. Kes on sõitnud terve päeva metrooliinil