Jõudnud sildini Midsommarkransen – Aspudden, mõtles Ida järele ja mõistis, et Marinal on õigus.
„Pakin sulle kaks kotti riiete ja asjadega, mida sul vaja võib minna,“ teatas Marina. „Võid autos oodata. Paari minuti pärast näeme.“
„Kas sa arvad, et ma olen peast segi, mis?“ suutis Ida küsida, enne kui ta kõne lõpetas, ja tundis, kuidas rinnus midagi rõhub.
„Ida, ma olen su parim sõbranna,“ vastas Marina.
Kui Ida mobiili käest pani, hakkasid pisarad uuesti põskedel voolama. Kuid samas tundis ta midagi muud: viha, šokki, häbi, hirmu.
Dagens Nyheteri teadustoimetaja Karin Bojs jäädvustas ainulaadse intervjuu Vene teadusikooni Anatoli Loboviga, kellele määrati selle aasta Nobeli füüsikapreemia. Kuu aega enne preemia kätteandmist Stockholmi kontserdisaalis kohtus Bojs sõnaahtra, kuid taibuka 89-aastasega, kes selgitab pigem elu teket, kui räägib oma eraelust.
Nobeli preemia laureaatide kodus on telefon tavaliselt punane. Kord tundmatu teadlane, järgmine päev aga nimi kõigi inimeste huulil. Ent Anatoli Lobovi kodus valitseb haudvaikus. Portselantasside vaikne klirin. Troll Moskva kesklinna suunduval tänaval. Ei ühtki sekretäri, ühtki ülikoolibürokraati.
Istume teadlase kodusalongis Bardina tänaval, kiviviske kaugusel tuntud Lebedevi instituudist. Nobeli preemiast sai ta teada õhtustest teleuudistest. Kuninglikul Teaduste Akadeemial ei õnnestunud mehega päeval ühendust saada.
– Ei, telefoni pole ma juba 1972. aastast kasutanud. KGB kuulas seda pealt. Pealegi ei meeldi mulle rääkida, kui ma asjaga päris kaasas pole. Kui midagi on, kirjutan kirja. Ja oma töötoa ukse hoian kinni.
Kuigi see 89-aastane mees paistab kahvatu, on ta kõigest hoolimata siiski jutukas. Raske on mõista, et kogu elu on teda peetud teadusmaailma üheks kõige salapärasemaks täheks. Ei ühtki intervjuud ega abistavaid kolleege, kõigest üks uks, üks labor ja kiire läbilöök selles, mida tänapäeval kutsutakse nanotehnikaks. Kanada füüsikaprofessor Sally Chang oli esimene, kes kutsus Lobovi pilkamisi „maailma suurimaks teadusmüsteeriumiks“. Levinud on ka mitmeid kuulujutte, et Lobov on surnud, ta identiteet varastatud, et ta on oma avastused võltsinud, et teda abistab tulemuste saavutamisel terve tuumik inimesi ning et kõike juhib propagandistlik Vene riigiaparaat, mis on üritanud ihust ja hingest kaasmaalasest Nobeli preemia laureaati saada. Viimasel juhul on see eesmärk igatahes täitunud. Lobov on 25 aasta vältel ainus laureaat, kes ei jaga füüsikapreemiat kellegagi, vaid maiustab 8 miljoni Rootsi krooniga üksi. Üks fakt on siiski selge – Lobov on tihti kasutanud mitut varjunime, et kaitsta oma teadust, nagu tema seda väljendab. Näiteks nooruspõlves oli ta nimi Ilja Kovalenko.
– Aga kas kuulujutud mu surmast pole mitte natuke liialdatud? Ja kas te näete siin mingit salajast tuumikut?
Mingisugune kuiv sarm on tal siiski. Sugugi mitte nii tõrges ja puine, nagu vähesed temaga kokkupuutunud teadlased on teda kirjeldanud. Küsides Lobovilt nanotehnika, või täpsemini viisiksümmeetria kovalentsete sidemete kohta, mille eest talle määrati Nobeli preemia, väheneb ta agarus veidi.
– Nanotehnika on muutunud liiga suureks alaks, mida koos hoida. Nano on tänapäeval lahjendatud nagu veega segatud mahl. Seda leidub ju praegu kõikjal, nii nagu ma oletasin. Meditsiinis kasutatakse nanoosakesi ravimite valmistamiseks, tööstuses kasutatakse nanot materjaliteaduses ja hiljuti nägin telekast, et arheoloogid kasutasid Firenzes nanokliistrit murenenud Rooma freskodel. Kliister reageeris nähtamatute säilinud värvipigmentidega, taastades paekivi algse värvi. Kõigest paari päeva pärast oli kogu laemaaling taastunud – nii nagu algselt, täpselt sama värvipigmendiga nagu kahe tuhande aastane originaalmaaling. Teisisõnu on nano see tase, kus suudame luua ja ehitada tegelikkust ennast. Astume selles valdkonnas alles esimesi samme. Üksnes fantaasia võib seada piirid, kuhu välja jõuame. Fantaasia – ja õudusunenäod.
Lobov joob väikeste lonksudega pärnaõieteed ja võtab tüki ambroosiat meenutavat kooki, kuid kirtsutab peagi nina. Ta pomiseb midagi omaette, tõuseb püsti ja võtab puhvetkapist viinapudeli. Mul ei jää üle muud, kui seda temaga koos proovida.
– Nanotasemel toimub kõik teisiti. Näiteks kuld. See on sinine. Kas te teadsite seda?
Lobovi nägu lööb särama. Joome teineteise terviseks viina. Mulle jääb silma, et tal on vaid üks pits, see, mille ta mulle andis. Ise joob ta tinakruusist. Tasapisi taipan, miks ta nii õpetajaliku suhtumisega on. Mitte Nobeli preemia, vaid selle intervjuu pärast. Ta kinnitab, et külalisi tal tihti ei käi.
Kui küsin temalt saadava rahasumma, au ja kuulsuse ning Stock-holmi Nobeli tseremooniale sõidu kohta, raputab ta kõigest pead ja naeratab tasakesi nagu väike Buda kuju. Aga eraelu, on tal perekond? Otsemaid jääb Lobov sõnaahtraks. Pilgus märgatav kurbus, ja seal see ongi. See vari. Maailma suurim teadusmüsteerium. Küsin talt viimaks, mida ta sellest kujundist arvab.
– Mõttetus. Mina pole maailma suurim saladus. Elu ise on ju see saladus.
– Mis on sel juhul elu? küsin, taibates kohe, kui juhm see küsimus on.
– Väga hea küsimus. Kuna see on lihtsameelne. Hoolimata pikaaegsest teadusest ja mõttetööst, pole meil teaduslikku definitsiooni sõnale „elu“. Teadus suudab vaid loetleda need tunnused, mis on elule iseloomulikud. Näiteks, et elu on muust maailmast naha, kooriku või rakuseintega eraldatud keemiline süsteem. Või et elu võib saada ainevahetuse kaudu kasu energiast. Et elu võib taastoota või kohandada ja nii edasi. Aga täpset definitsiooni pole. Ja kas teate miks?
Raputan pead. Lobov valab mulle ilma küsimata viina juurde ning ma võtan veel ühe tüki pehmet kooki.
– Sest sõna „elu“ on vigane sõna, õnnetusi toov sõna, ebateaduslik sõna. Sel pole mingit pistmist loodusega. Elu on miski, mille inimesed on leiutanud looduse kirjeldamiseks.
Palun Lobovil oma väidet täpsustada.
– Vaadake Põhja-Aafrikat ning Egiptuse, Sudaani ja Tuneesia vahelisi selgeid piire, vastab Lobov. Kuidas tekkisid nii ranged piirid? Jah, koloniaalvõimud tõmbasid need joonlauaga, pööramata mingit tähelepanu eri rahvustele, geograafilistele piirkondadele ega muule. Kuid siiski saame väita, et need piirid toimivad. Meil on igasugu piirded ja piirikontrollid ning öeldakse nii, et siin lõpeb minu maa ja siit algab sinu. Just sellised väljamõeldud piirid on inimene tõmmanud loodusesse: siin on taimeriik, siin on loomariik, siin on mineraalide riik. See on elu ja see seal surnud materjal, see lind elab, too on surnud. Piirid on praktilised. Aga nad ei anna meile mingit teavet looduse kohta. Kivide, loomade ja taimede piirid on üksnes miski, mille oleme välja mõelnud korra loomiseks. Loodus ei tee sinul, mardikal ja sel viinapitsil mingisugust vahet. Kõik olendid koosnevad 94-st looduslikult tekkinud elemendist, enamasti süsinikust. Praegu joote te süsinikuühendit ja sööte üht teist ühendit. Ja lisaks süsinikule tarbite ka natuke rauda, mangaani, kaltsiumi ja muud.
– Aga ma olen elus, segan ma vahele. Kook ju mitte.
Lobov köhib rahulolevalt hääle puhtaks ja seab end valmis, et loengut jätkata. Teda paistavad vastuväited rõõmustavat. Võib-olla on see Nobeli preemia laureaadile kohane.
– On väga raske öelda, mis elab ja mis on surnud. Artemia salina on teatud liiki krevetid, mis meenutavad pipratera. Kui see tera puutub kokku kolmeprotsendilise soolveega, muutub see krabiks. Ja värske peedi leht, kas see on eluleht? Mida sügavamale mateeriasse tungida, seda hägusemaks piirid muutuvad. Võtke näiteks viirus. Sel on DNA, aga ei ole ainevahetust. See on nagu kõikuv pea, mis otsib oma keha. Kas need kõikuvad pead on eluvormid?
Lobov hakkab rääkima geenidest. Et inimene sarnaneb kindlasti 93 protsendi ulatuses šimpansiga. Aga 65 protsendi ulatuses oleme me ka männid ja kuused. Geneetiliselt erinevad omavahel rohkem kaks bakterit kui Nobeli preemia laureaat ja punapeet.
– Aga teie suurel teadlasel Carolus Linnaeusel (nii kutsutakse Linnéd välismaal) neid eelarvamusi polnud. Nii nagu ta üritas looma- ja taimeriiki süsteemi jagada, üritas