„Ei, ma arvan, et seda ta ei teinud,“ vastas Ida. „Sel juhul oleks nad mind vist juba Nobeli tseremoonial jälitanud?“
„Jaa, sul on õigus. Hmm. On sul midagi veel? Äkki kingad?“
Ida vaatas autos ringi.
Ja siis märkas ta midagi.
Peokott. Laeka ja kirjaga.
Aga oota, kas seal polnud mitte veel midagi?
Ta tegi koti lahti ja seal see oligi.
Pipratoos.
Siis on sul alati meeles, et kuskil maailmas on üks vene tädi Nobeli soolatoosiga.
Miranda andis ju selle mulle.
„Ma ilmselt tean,“ lausus Ida kiiresti telefoni. „Miranda andis eile õhtusöögi ajal mulle ühe asja. Saatja on kindlasti seal sees.“
Ida keeras toosilt kaane maha ja raputas selle ruttu tühjaks. Välja jooksis vaid hallikaspruun pulber. Ida vaatas kiiresti kaane alla.
Seal oli väike münditaoline juhtplaati meenutava mustriga plaat.
„Ma leidsin selle,“ ütles Ida hingetult Almale. „Saatja oli peidetud pipratoosi sisse, mille Miranda mulle andis.“
„Võta see kohe ära! Aga ära seda minema viska. Pane see näiteks teise autosse, et Miranda eksiteele juhtida.“
„Kes ta tegelikult on?“
„Ma ei jõua praegu selgitada. Hiljem! Nüüd peate sealt ära minema. Saatjast eemale.“
„Aga ma ei saa ikkagi aru,“ teatas Ida ja pani auto käima. „Miks nad mind juba varem üles ei leidnud?“
Taas hetkeline vaikus.
„Kus pipratoos eile õhtul oli?“ küsis Alma.
Ida mõtles järele.
See oli ju kogu õhtu peokotis? Jah, igal juhul.
Kuigi, oot-oot – jah, nii oligi – see oli ju laeka sees.
„See oli minuga kogu aeg kaasas. Aga ma olin toosi Lobovilt saadud laekasse pannud. Täna hommikul võtsin välja.“
„Mida? Kas ma saan õigesti aru? Kas sa oled siis laeka lahti teinud?“ küsis Alma ruttu.
„…Jaa.“
„Aga kuidas nii läks? Kas on juhtunud midagi erilist? Kas sa oled midagi tundnud?“
„Ei. Mida sa sellega öelda tahad?“
Alma jäi korraks vait.
„Hiljem… räägin sulle. Aga selgitus on igatahes nüüd olemas,“ teatas Alma ruttu. „Laegas on pliiga vooderdatud. Saatja signaal ei jõudnud kinnisest laekast kohale. Alles hommikul jõudis signaal nendeni ja nad sõitsid Enskedesse. Pane toos kohe laekasse tagasi ja sõitke sealt minema!“
Marina katkestas neid, osutades väriseva käega tagant lähenevale autole.
„Üks auto tuleb vist tagantpoolt.“
Paarisaja meetri kauguselt lumevalli tagant paistis tumesinine sõiduauto.
„Peame lõpetama,“ teatas Ida Almale. „Ära sina mulle helista, helistan ise uuesti!“ ütles Ida ja lõpetas kõne.
„See on BMW, Ida,“ sosistas Marina. „Ja see on umbtänav, me ei saa neist mööda.“
„Kiiresti.“
Nad tormasid autost välja, Marina kottidega ja Ida oma peokotiga. Ida pani ruttu autouksed lukku. Neil jäi joosta vaid ühes suunas – kuurist täisnurga all edasi. Just see kuur varjaski praegu Miranda auto.
„Nad näevad ju ikkagi meie jälgi lumel,“ sosistas Marina tükk maad eespool. Ida tundis, kuidas külm ta paljaid jalataldu kriipis ning peokleit lumel järel lohises, jäädes joostes jalgu.
„Tule siia puude varju!“
BMW andis muudkui gaasi ning Ida jooksis Marinaga üle lumise künka metsatuka poole. Kui BMW uksed kinni lajatati, jõudsid Ida ja Marina üles metsanõlvakule ühe suure rändrahnu varju. Ida vaatas oma külmast kangeid jalgu, mis veritsesid.
„Kas sul on,“ ähkis Ida, „mingid jalanõud kotis?“
Marina sobras ühes kotis, leides sealt trennisokid ja Adidase tennised. Ida tõmbas need ruttu jalga. Marina vaatas ettevaatlikult kivi tagant välja.
„Kas need on nemad?“
„Üks BMW on seal kindlasti. Keegi mees ja naine. Nad seisvad meie auto juures. Vaatavad akendest sisse. Naine hoiab telefoni käes. Ja mees… ta… pask!“
Marina peitus äkitselt kivi varju.
„Ta ilmselt nägi mind. Ta uuris lumel meie jälgi.“
Ida ja Marina püsisid valvel ning Marina vaatas korra uuesti välja.
„Naine kontrollib kogu aeg oma mobiili.“
„Ta jälitab sellega kindlasti saatjat,“ sosistas Ida. „Aga pipratoos on nüüd laeka sees. Nii kaua, kuni see on seal, ei leia ta meid.“
Nad olid veidi aega vait. Marina paistis kurb.
„Sellest ei tule midagi, Ida…“
Marina silmitses Idat, kes oli pilgu maha löönud.
„Ma saan täiesti aru. Mul on nii kahju, Marina, et ma sind sellesse segasin. Anna mulle andeks, see on nii ebaõiglane. Mõtle, mis siis saab, kui nad meid tulistavad, tulistavad sind!“
Nende pilgud kohtusid korraks. Kumbki ei nutnud, aga mõlemad surusid lõualuud tugevalt kokku, pilk üha selgem.
„Nüüd aitab,“ teatas Ida lõpuks. „Ma lähen nende juurde ja annan neile selle, mida nad tahavad. Nad on ju puhta hullumeelsed! Nad on valmis meid siin lumel tapma. Ma lähen nende juurde. Siis pole meil enam midagi karta.“
Ida piilus kivi tagant välja ning märkas kohe metsaservas Mirandat ja ihukaitsjat.
Neil kulub siia ronimiseks kõige rohkem minut.
Minutiline edumaa.
Miranda jälgis vahetpidamata murelikult telefoni, ihukaitsja aga osutas metsa poole ning mõlemad rääkisid ärritunult vene keeles.
Järsku tõstis Miranda telefoni enda ette ja hüüdis midagi innustunult.
Mis nüüd?
Kas signaal jõuab ikkagi kohale, kuigi saatja on laeka sees?
Ida pööras end ümber.
Marina oli püsti tõusnud. Ta seisis kaitsetult, pöidla ja nimetissõrme vahel pipratoos, ning andis peokoti ja laeka Idale tagasi.
Ta on saatja laekast välja võtnud!
„Mida sa ometi teed?“
„Mine peitu,“ sosistas Marina ruttu. „Nad ei tea, et me oleme kahekesi. Nad ei tea, milline ma välja näen. Mine peitu. Ma juhin nad kõrvale.“
„Aga ma ei saa lubada sul seda teha!“
„Mina saan. Pärast räägime! Jutul lõpp!“
Marina tormas kiiresti minema, üle mäeseljaku puude vahele ja sealt teisele poole mäge, rongikaja vastu kumamas.
Ida vajus kivi taha kössi ning surus silmad nii kõvasti kinni, et pea hakkas valutama.
16
Ida kuulis, kuidas Miranda ja ihukaitsja midagi teineteisele hüüdsid. Autouks lajatati kinni ja BMW sööstis tuldud teed mööda minema.
Märganud, et signaal tuleb teiselt poolt metsatukka, kavatsevad nad kindlasti signaali kätte saada, mõtles Ida. Kui vaid Marina saatjast ruttu lahti saaks. Ja kui ta helistaks hiljem kuskilt turvalisest kohast!
BMW oli kadunud. Kõik oli vaikne.
Ida vaatas