Nagu tavaliselt tunnen tohutut lõhestatust – kas ma üldse hakkan seda kirja kirjutama ja kuidas ma seda teen? Olen varem ka sulle kirjutanud, mitu korda aastas, aga need seisavad siin puukorvi juures saatmata. Seda muidugi sellepärast, et ma kardan, mida sa mõelda võid, aga olen ka kohutavalt hirmul, et nad võivad mind siis kuidagi leida. Kas templite või analüüside põhjal või lihtsalt sellepärast, et julgen liiga palju kirjutada, asugu ma siis kus tahes. Võib-olla paljastan oma peidukoha ainuüksi sedasi, kui kirjutan, missuguseid õunasorte siin leidub. Igatahes pole ma enam nii paranoiline, kui siia esimest korda jõudes.
Muude asjade kohta tahan olla võimalikult informatiivne. Loogiline ja selge. Sellele on meil suguvõsas annet ja seda külge olen ma kõik need aastad kasvatanud. Suvel vee kandmine ja aia kõpitsemine, sügisel kurkide ja porgandite sissetegemine, kartuli- ja õunasaagi koristamine. Talvel generaatoriga jändamine ja puude tuppa tassimine. Külvamine kevadel. Kõige selle praktilisega säilitangi meelerahu, käed askeldamas ja jalad sammumas. See igipõline ellujäämise kunst ongi andnud mulle ande oma päevad mööda saata. Õhtud olen pühendanud sellele, mida nimetan irooniliselt universumi õpinguteks, mis on aga tegelikult muutunud katseks sinust nii kaugele saada kui võimalik. Mõelda muule. See mõttetöö on kasvanud niisama suureks kui katedraali ehitamine.
Loodan, et oled õnnelik ega mõtle minule rohkem kui mingile hägusele unenäole. Sa olid kahe ja poole aastane, kui sind maha jätsin. Täna on sinu kaheksateistkümnes sünnipäev ja sa oled täisealine tegema, mida soovid, olenemata sellest, mida Alma arvab. Vaata, et pärast gümnaasiumi lõpetamist Jämtlandist minema saad, pole tähtsust, kuhu. Õpi või mine tööle. Häh! Kes olen mina, et tulen sulle nõu andma? Sinule mitte mõtlemine on kunst, mille olen täiuseni saavutanud. Kõigest paar aastat tagasi ma seda kunsti veel ei vallanud. Kogu mu olemasolu kulus sellele. Vahel lebasin terved päevad voodis, sest üritasin kõigest väest sinust mitte mõelda. Siis aitas see, kui istusin kuhugi toolile või heitsin pikali laua alla ja vaatasin üles. See oli peaaegu sama, nagu siin majakeses kurbusega peitust mängida. Kurbus hiilis toas ringi, otsis mind kangekaelselt ja läks tükk aega enne, kui see mind leidis ning oma pisikese lapsekäe mu südamesse kruvis.
Praegu tabab kurbus mind harva. See on siin soisel maal ära eksinud. Kõik kadus kord päeval, mil taipasin, kui mitu aastat sellest kõigest möödunud on. Et on liiga hilja ja ma pole suutnud sellest aru saada. Kurbus seisnes suuresti selles, et enda arvates tuli mul üks otsus langetada. Kas pöörduda tagasi või mitte? Siis läks kõik lihtsamaks, kui mõistsin, et tagasi pöörduda on juba hilja.
Nii irooniline kui see ka pole, päästis mind esimesel aastal mu haigus. Mõtlesin, et kõigepealt peab mu olukord stabiliseeruma, siis võin hulluks minna. Tasakaalu saavutamiseks läksin tavaliselt kepi najal oma mängukohtadesse, nagu ma neid kutsusin. Kõigepealt istusin tund aega ühel kivil mägra-uru juures. Siis järgnes kraav, kuhu laskusin põlvili ja seisin seal paksus lumes nii pool tundi kuni tund aega. Ja viimaks kolm tiiru ümber ühe mahajäetud veoauto ja siis tund aega rooli taga, selg toetatud vastu niisket katkise kummiriidega kaetud istet nii kaua, kuni jakk märjaks läks. Ja iga korraga tundsin end natuke paremini, kõigepealt reiest, siis jalgadest kuni põlvedeni ja viimaks seljast. Kõigepealt eestpoolt, siis tagant. Ja iga kord meenus mulle, et ma pole meelehaige ja et ma ei oska hulluks minna. Tulin ju siia selleks, et ellu jääda. Praegu ma enam kepi abita toime ei tule.
Loomulikult on see tõde omajagu kibe, et püsin elus tänu sellele samale sihikindlusele ja uhkusele, mis on iseloomulik Almale. Ma vihkan seda uhkust. Just see Alma mõistuse täielikult segi ajaski. Esimesed aastad arvasin, et mind ajas põgenema mu enda nõrkus. Et ma ei jaksanud olla ema, ei jaksanud elada Alma ega sinu läheduses, ega tahtnud üleüldse elada. Aga nüüd, jõudnud keskikka, ei küsi ma enam, kes ma olen, vaid kes ma olen olnud. Ma pole olnud kübetki nõrk, kui välja arvata muidugi füüsiline nõrkus. Siia juhtis mind sihikindlus.
Ei, ma pole niisiis peast haige (kuigi kasside hulk hakkab juba kriitilise piirini jõudma). Aga arusaadavalt olen ma oma isoleeritud üleskasvamise ja üsna eraldatud elu tulemus (jaa, siin Paradiisis on tegelikult mehi küll, aga iludusi on vähe). See on oluline. Seda pead sa teadma. Ma pean end igati normaalseks. Kui välja arvata see, et mu keha pole kunagi mu suurem sõber olnud, kui seda nüüd nii väljendada.
Aga jätame nüüd mu keha. Las see jääb mõneks teiseks korraks. Ja sa pead andestama, et räägin endast, aga ma ei tea ju midagi, missugune on sinu elu. Milline see on praegu, mida sa mõtled ja tunned. Ja ma tean ju, et ma ei saada seda kirja ära. Kõik läheb nii nagu varasematel kordadelgi, kui olen kirjutama asunud – kiri jääb kuhugi seisma või lendab katkikärtsutatult puupliidi alla või saab hoolikalt kõrvale pandud. Mõtlemine sellele, mida ma olen sulle teinud, on nagu kukkumine mingisse pimedasse auku, kus kogu igatsus, puudusetunne ja armastus pressitakse kokku vihaks iseenda vastu, raevuks ja ängiks. Et seda vältida ja mitte langeda sellesse pimedasse auku enda sees, avastasin üsna ruttu ühe nipi: hakkasin mõtlema päris mustadele aukudele. Me oleme ju sinu vanaemaga päris tublid praktilise mõtlemise koha pealt. Asusin elama ühte endise õpetaja vanasse majja – üks mu targimaid otsuseid – ja numbreid oli raamatutest palju lihtsam õppida kui keelt. Ja numbrid on just see, mida Alma vihkab. Seal peitub tema alaväärsuskompleks. Võib-olla oli see lapsik ajend, aga matemaatika ja astronoomia on ka puhas teadus. Mittekehalised. Karastus sellele, keda vaevab omaenda keha.
Kas sa teadsid, mu armas tütar, et peame tänama just neid kosmose musti auke selle eest, et oleme elus? Kas see teeb sulle midagi, kui ma neist jutustan? Tahan rõhutada, et teen seda sellepärast, et pean.
Ilma nende mustade aukudeta poleks universumis tasakaalu. Just need plahvatusega kokku tõmbunud tähed on uute päikesesüsteemide eeldus. Keset Vintergatanit on ilmatuma suur must auk. Selle tohutu massiivse augu ümber keerleb meie päikesesüsteem. Kord ammustel aegadel tõmbas see ühest neebulast enda ümber aineid ja osakesi ning puistas need lastetuppa, kus läideti uued tähed. Neebulad on plahvatanud tähe jäänused. Sellistes plahvatustes tekivad kõik keemilised elemendid ja ainult kõige suuremates plahvatustes, supernoovaplahvatustes, on kuumus ja surve nii tugev, et tekivad ebatavalised elemendid: kuld, euroopium, neptuunium, plaatina, uraan, elavhõbe, radoon – väga ilusad ja vahel ka väga ohtlikud. Minu lemmik on liblikneebula: kogu pimeduse taustal oma topelttiibadega, kust sätendab vastu roosa, kollane, roheline ja sinine värv.
Kui see must auk tõmbas neebulatest gaasi lastetuppa, sündisid galaktikas miljonid tähed. Vintergatan. Ja viimaks, 4,5 miljardit aastat tagasi, sündis üsna tähesüsteemi serval Päike ja ümber Päikse sündis Maa.
Ja Maa peal sünnitasin ma sinu ühel jahedal päeval palju aastaid tagasi. Sinu su sätendavate silmadega, mis mul kunagi ei unune ja kus ma näen kõiki liblikneebula värve ja elementide sätendavat valgust, kui vaid silmad sulgen.
Võib-olla ei tunne sa üldse samamoodi looduse vastu huvi nagu mina. Hästi! Hoia siis midagi muud, mis sulle meeldib! Humanitaaria, korvpall, arvutimängud, poisid, ei mina või teada. Üritan vaid asjale lähemale jõuda. Pead aru saama, et sinu vanaisa Manfred jumaldas Almat, sest tema silmis oli ta geenius. Ja Alma vaatas minule ülalt alla, kohtles mind nagu… Ei, sellest räägime teine kord.
Ja kõik taandub lihtsalt sellele, et olen elanud kogu oma täiskasvanu elu jääkvalgusest puutumata, maailma kauneim tähistaevas pea kohal. Saavutasin siis teatud austuse universumi vastu. Päeval näen õhus jõulisi hiireviusid lendlemas, suviti üha kirkamat rohelust, rebase pesakondi ja lookas õunapuid, eriti palju on üht pahklikku koledat ererohelist sorti. Öösiti aga helgivad kobarates juveelid. Sellepärast mõtlengi sellest kohast kui Paradiisist. Et olen naasnud peaaegu hüljatud Eedeni aeda. Keegi Aadam pole ju siia tulnud… Hilissügisestel pärastlõunatel laotub kogu Vintergatan juba kella viie paiku laiali. Seesugune taevas avanes inimestele vanasti, kui nad nägid öösel pilte ja saagasid, enne kui elekter kõik ära rikkus. Kuhu kadusid need suured imelised lood? Oled sa kunagi mõelnud sellele, et kõik need miljardid inimesed, kes elavad vaesuses tohututes hiidlinnades, ei näe kunagi täiesti selget tähistaevast? Nad ei näe kunagi taevas Kassiopeia viie sakiga W-d – seda sama tähepilti, mis on sünnimärkidest tekkinud