Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

ei vastanud esialgu midagi.

      „Kuidas sa seda teadsid?“

      „Nagu ütlesin, siis Manfredi kirjast. Leidsime jahimajakesest sinu kausta.“

      Alma noogutas.

      „Vabandust, olen natuke väsinud. Vaatan need kotid läbi, mis te kaasa võtsite, et me ilma asjata midagi kaasas ei peaks tassima. Aga igatahes, Tšeljabinsk 47, selles on sul õigus. Sel juhul tead sa palju rohkem, kui ma arvasin. Igatahes on need neli Solanderi kivi seotud solve ja coagulaga. Nad kuuluvad kokku. Nad on kõik mõistatuslikud ning peidavad endas kummalist jõudu. Minule teadaolevalt avastas solve-nimelise aine tsaar Nikolai II oma ekspeditsiooni ajal Tunguska provintsi. Tundub, et solve on kuidagi seotud berülliumiga ja solve avastati lihtsalt juhuse läbi. Säilinud on tsaari ja tema nõo Willy kiri, ja suuresti sellest me lähtuma peamegi. Ülejäänu – juhul kui see on alles – peitub Vene arhiivides. Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni leidsid Nõukogude Liidu teadlased Peterburist Talvepalee keldrist anumad solvet sisaldava veega. Paar aastat hiljem jõudsid need anumad Moskvasse ning Stalin hakkas neid kasutama teaduseesmärgil, muuhulgas Tšeljabinsk 47-s. Seal oli õnnestunud luua coagula tänu Ilja juhuslikele katsetele Neitsikiviga mineraloogia osakonnas. Kivi kuumutati, nii et see eraldas essentsi, mille sai seejärel veega reageerima panna. Lihtsustatult on coagula teatud sorti lahjendatud Neitsikivi. Mõlemat ainet katsetati elusorganismidel.“ Alma jätkas monotoonselt: „Aga see ei kestnud niimoodi igavesti. Pärast… suurt… õnnetust Tšeljabinsk 47-s… hmm… läksid mõlemad ained põlema ja Neitsikivi kadus. Ilja oli kivi endaga kaasa võtnud, aga seda sain teada alles aastaid hiljem. Ja keegi ei teadnud, et tegelikult oli mujal veel üks väiksem reservvaru, mis oli unustatud. Kuna Vene kosmoseprogramm võttis nii palju raha, siis ilmselt sellepärast polnud ka võimalust uuesti uuringuid alustada. Õnneks. Selline oli olukord ka võidurelvastumise ajal 1970ndatel ja 80ndatel. Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, müüdi hulga riiklikke teadusasutusi eraoligarhidele, muuhulgas puudutas see Grišini instituuti Murmanski lähistel. Sellele instituudile kuulus mäejalamil mitu ladustusruumi. Ühes neist oligi järel üks suurem anum solve ja coagulaga. Hiljem ostis selle varu omale Kovalevski-nimeline oligarh. Tegelikult oli see aga ainult varjunimi, kuna tegelik ostja oli Miranda. Tema korraldas selle instituudi rahaasju ja kogu organisatsiooni. Ta on kõrgeltharitud keemik ja biotehnoloog, kes on ilmselt raha pärinud ja kes on meditsiiniliselt erakordselt andekas. Rohkem me aga tema kohta ei tea. Kuigi ta on meie peamine vaenlane, on ta meie jaoks suuresti mõistatus.“