Ida ei jaksanud seda jälgida ja nõjatus seljatoele. Kell oli alles kaheksa läbi, kuigi tundus, nagu oleks öö.
„Mida sa teed?“ küsis Lasse.
„Peame ju raha saama,“ vastas Alma. „Ja juba varsti.“
„Jaa, muidugi. Ning?“
Ida nägi poolunes, et Alma laadis pildid mingisugusele venekeelsele saidile.
„See on eBay,“ selgitas Alma. „Seal saab asju ruttu kas otse või oksjoni teel müüa.“
„Kas Vene eBay?“ küsis Lasse.
„Ei, aga venekeelne on see küll. Sa näed ju ikka, mis suunas me sõidame?“
Lasse ei paistnud aru saavat.
„Ise sa ju ütlesid, et lõunasse.“
„Jah, lõunasse,“ vastas Alma ja trükkis klaviatuuril edasi. Kui ta oli krutsifiksiga ühele poole saanud, tegi ta sama ka teiste ehetega, kuni tundus rahul.
„Kas sa ei mäleta, Lasse, mis Venemaast lõunas asub?“ küsis Alma.
„Mul on kahju,“ vastas mees. „Ma pole geograafias eriti tugev.“
„Meil seisab ees pikk sõit,“ vastas Alma, „aga viimaks jõuame piiri äärde.“
Lasse ei paistnud endiselt midagi aru saavat. Alma patsutas teda õlale, näol veidi üleolev ilme. Ida sulges silmad ja peagi kostis vaid uinutav põrin.
Täpselt enne unne suikumist kuulis ta uuesti Alma häält.
„See pole Vene eBay, vaid Ukraina oma.“
9
Ida ärkas selle peale, et auto seisis paigal. Ta märkas punast bensiinijaama silti, millele oli kirjutatud valgete tähtedega LUK. Eesuksest tungis sisse tuuleiil.
Siis tehti tagumine uks lahti ja Alma ronis Ida kõrvale.
Auto pandi uuesti käima, kostis tuttav põrin ja Ida jäi magama.
Kui ta uuesti silmad lahti tegi, vaatas ta mõnda aega mööda vihisevat tänavavalgustust. Idale meenus selline tulede jälgimine Jämtlandis, kui nad vanaisa punase Saabiga skautide või jäähoki treeningult koju naasid. Tunne, et sõidetakse… koju. Et kõik on hästi.
Aga nüüd sõidame ju üha edasi.
Kohutav, oleme keset Venemaad!
Alma lebas selili, hoides käes raamatut, mille tagant ta oli äsja ärganud. Solanderi päevik, märkas Ida.
Muidugi, ta hakkas juba lugema, nii palju, kui jõudis.
„Vanaema? Oled sa üleval?“
Ida teadis, et vanaema ei maga tavaliselt sügavalt kuigi kaua. Alma pööras pea sinnapoole. Hämaruses polnud kortsud ja turses silmaümbrus nii selgelt näha, samuti mitte kahvatus, mis vanematel inimestel tekib.
Kui palju aastaid tal jäänud on? Kuidas ta küll nii ergas suudab olla?
„Tere, pisike sõber,“ lausus Alma. „Kuidas sa end tunned?“
Ida ei teadnud, mida vastata, nii et nad olid mõnda aega vait.
„Mul on kahju, Ida,“ teatas Alma. „Ma ei kavatsenud sind kunagi sellisesse asja mässida. Ma tean, et mu elu on olnud korrapäratu, aga oma mineviku tõttu poleks ma saanud muud valida. Ja kõik need aastad olen ma tahtnud lihtsalt sind kõige eest kaitsta. Nüüd aga jõudis elu minust ette.“
Ida vajus mõttesse.
„Ma ei tea selle kohta just palju, millesse mind on mässitud.“
Alma tõstis päeviku üles.
„See on uskumatult huvitav. Ma pole veel jõudnud kõike lugeda, aga missugune raamat! Juba reis Uus-Meremaale pakub tohutult detaile. Tead sa, kui palju teadlasi on viimased kakssada aastat küsinud, kuhu see päevik kadus? Ja nüüd on see meie käes! Ja nii paljud detailid on meile tähenduslikud. Olen Anahau koopas juhtunust juba palju selgema pildi saanud. Solander on teinud ka väikse märke „sakslase JWG“ kohta. See peab olema Goethe. Spöring joonistas koopas toimunu üles ja Solander omakorda joonistas need pildid siia. Ühtegi Solanderi originaalpilti pole kahjuks säilinud, aga Inglise teadlased vaimustuksid kindlasti Cooki ja Banksi puudutavate tähelepanekute üle. Ja siis kirjutab ta ülima kibedustundega sellest, kuidas nad neid kaht kivi pardalt otsisid, aga ei leidnud. Ja loomulikult hulga muudki lindudest, kaladest, Endeavouri alusest, ilmast ja haigustest… Kuigi see on kolonialistlik kirjeldus, kus Solander näeb pärismaalasi kui väärastunud monstrumeid, oli ta ikkagi oma ajast mõjutatud. Sellegipoolest, missugune dokument! Ükski raamat pole mind varem nii sügavalt vaimustanud! Kuidas see mees Rovaniemis selle omale saigi?“
Alma oli istuli tõusnud ja auto laetule põlema pannud. Ida rääkis Mikaelist nii palju, kui teadis.
„Tahaksin temaga rääkida,“ ütles Alma. „Mõelda vaid, kui tal veel materjali leidub?“
Ida ohkas.
„Sellest ei tea ma midagi.“
Alma heitis taas pikali ja vaatas Idale sügavalt silma. Siis tõstis ta oma kortsulise käe ja silitas kohmakalt tüdruku põske. Nad lamasid nii lähestikku, et Ida tundis Alma hingeõhku. Kohv. Ja siis vanaema silmad, pruunid nagu kohvioad, peaaegu nagu metsloomal. Ida näole ilmus kogu sellele absurdsusele mõeldes naeratus.
Nagu kaks väikest hernekauna surnuautos, teel läbi Vene maapiirkonna.
„Ma ei saa kõike rääkida,“ lausus Alma. „Ma lihtsalt ei jaksa, aga ma luban. Luban, et saad kõigele, mida soovid, vastuse. Ees on pikk tee, nii et aega meil on. Aga pea meeles, et mul on tohutult valus teatud asjadele mõelda. Ja veelgi valusam on neist rääkida.“
„Kõige rohkem tahan ma kuulda kividest,“ vastas Ida.
Alma hingas sügavalt sisse.
„Lugu on selline: Solander ja too Spöringu-nimeline meesterahvas leidsid suure fossiilkivi 1769. aastal ühest Uus-Meremaa koopast, Anahau Bay rannast. Rannal pärismaalaste eest põgenedes purunes kivi neljaks tükiks. Kivid varastasid James Cooki kuulsal alusel Endeavour sõitnud meremehed. Londonisse naastes oli Solanderil alles vaid kaks kivi. Ühe saatis ta koju Linnéle, keda kivi ilmselt hirmutas ja kes selle seetõttu oma kogude hulka peitis. Pärast seda jäi kivi hulgaks ajaks kadunuks, kui Rootsi diplomaat Per Skiöld kivi ilmselt 1902. aastal mitteametlikult tsaar Nikolai II-le kinkis. Pärast Vene revolutsiooni sattus kivi Stalini omandusse ja tema peitis selle arhiivi – sellesse Kremli arhiivi, kus me täna käisime.“
Alma vaikis hetkeks.
„Aga see oli alles esimese kivi lugu,“ lisas ta ja võttis lonksu Fantat meenutavat limonaadi.
„Kivi number kaks said sa Iljalt,“ teatas Alma. „Neitsikivi.“
„Ilja?“
„Jah. See tähendab Lobov. Tema nimi oli tegelikult Ilja Borissovitš Kovalenko. Ma teadsin ammu, et kivi on tema käes, aga ma ei teadnud, kuidas see nii oli juhtunud. Ta oli ju mineraloogiaosakonna juhataja, aga ta ei tahtnud isegi mulle kunagi rääkida, kuidas ta selle oma kätte sai. Ilmselt kuulus see talle aastakümneid. Igatahes kivi puudutava uurimistöö eest ta Nobeli preemia saigi. Avalikult ta sellest aga rääkida ei saanud. Tal õnnestus oma avastused kõik need aastad saladuses hoida, samuti ei julgenud ta kivi päritolu paljastada. Seda seetõttu, et ta teadis, et ka teised otsivad sama kivi. Miranda meeskond sai teada, et kivi on tema käes, nagu ka seda, et Lobov oli töötanud mõnda aega Tšeljabinsk 47-s.“
Viimaks sai ka Ida kõik lahtised otsad omavahel ühendatud.
„See oli kivi number kaks,“ lisas Alma. „Praegu on meil siis kivi number üks ja kaks. Kivi number kolm seevastu…“ jätkas Alma ja hingas välja.
„Kivi number kolm müüs ilmselt keegi Endeavouri laevameestest 1770. aastal maha, kui laev Thamesil randus. See on küll üksnes oletus, aga tõenäoliselt see nii toimus. Seegi kivi oli umbes