„Miks siis?“
Alma mõtiskles ning vaatas korra Lassele otsa.
„Sest,“ alustas Alma. „Ma arvan, et see hirmutaks sind liialt.“
Tunguusi plahvatus toimus 30. juunil 1908. aastal kell 7.15 (vana kalendri järgi 17. juunil) Siberi taigas Tunguska jõe lähistel. Koordinaatide järgi toimus see täpsemalt laiuskraadil N 60° 5’ 55” ja pikkuskraadil E 101° 5’ 57”.
Tunguusi plahvatust peetakse viimase 100 000 aasta jooksul maakeral toimunud kõige tuntumaks plahvatuseks. Katastroofi tagajärjel jäi lagedaks ligi 2000 km2 metsamaad. Plahvatuse võimsuseks on hinnatud 40 megatonni trotüülekvivalenti. See on võrreldav umbes 50 000 aastat tagasi Arizonas toimunud asteroidi langemisega, mille võimsuseks arvatakse olevat 3,5 megatonni trotüülekvivalenti. Näiteks Hiroshima aatomipommi plahvatus 1945. aastal vastas 0,0125 megatonnile.
Seni ei ole selgunud, mis Tunguusi plahvatuse põhjustas või mis üleüldse täpsemalt toimus. Siiski on aastatega tekkinud mitmeid oletusi. Olemasolevad faktid tuginevad 20. sajandil plahvatuskohast kogutud materjalile ja 900 pealtnägija tunnistusele. Üks sündmust näinu on seda näiteks niimoodi kirjeldanud:
Seda kuumust ei olnud võimalik välja kannatada. Plahvatus oli kõrvulukustav [ja minu sõber] S. Semenov lendas kolme sazjeeni [kuue meetri] kõrgusele õhku. Kui soe õhk meist mööda puhus, värisesid nii maa kui meie hütid. Turvas tuli katuselt lahti ja klaas paiskus aknaraamide küljest.
Esimesena uuris plahvatusepiirkonda 1927. aastal Leonid Kulik. Teise maailmasõja ajal peatus uurimistöö täielikult, kuna Nõukogude Liit takistas välisriikide uurimistööd. Ekspertidel lubati taas uurimist alustada 1989. aastal, Gorbatšovi valitsemisajal, ning raskesti ligipääsetavuse tõttu tuli selleks kasutada helikoptereid.
Piirkonda uurisid muuhulgas Nõukogude Liidu teadlased, kuid väiksema varustusega. Hilisemal ajal hakati piirkonda uurima digitaalse tehnika abil. Põhjalikumaks uuringuks puudub praegu raha ning töö muudab kallimaks ka piirkonna raskesti ligipääsetavus. Selge on see, et Tunguusi plahvatuse järel hakkas biomass märkimisväärselt kasvama. Geneetilised proovid on samuti näidanud mutatsioonide järsku tõusu, seda nii plahvatuse keskmes kui ka selle liikumistrajektooril.
Juhtumi selgituseks on esile kerkinud mitu teooriat. Esialgu arvati, et plahvatus tekkis siis, kui asteroid maaga kokku põrkas. Selle teooria vastased on aga väitnud, et kiviasteroidi korral peaks olema näha ka killud, sest sellise kokkupõrke korral peaks mitme kilomeetri raadiuses asteroidikilde leiduma. Siiski pole selliseid jäänuseid kunagi leitud.
Teise arvamuse kohaselt oli tegu komeediga. Sellisel juhul vajab aga selgitust kohapealt võetud isotoopide ja elementide erinevus. Samuti puudub selgitus 1908. aasta suvel Euroopas toimunud õhurõhu muutusele ja vastavale ilmastikule. Selgitused puuduvad tänapäevani.
Teine teooria lähtub sellest, et plahvatus tekkis mitme väiksema plahvatuse koosmõjul, mis üheskoos andsidki sellise efekti. Selgitusi on pakutud veelgi: et plahvatas gaasipilv, Vene sõjavägi proovis uut pommi, katsetati Nikola Tesla loodud kaugelt juhitavat elektrirelva või põhjustas selle must auk, mis aga liiga suure kiiruse tõttu Maad endasse ei neelanud, vaid liikus otse läbi planeedi ja väljus kuskil Atlandi ookeanis.
Siiski pole ükski mainekas teadlane neid teooriaid kinnitanud.
Tunguusi õnnetus levis kohe ka meediasse. Plahvatust ennast Euroopas näha ei olnud, küll aga oli märgata atmosfääri kerkinud tolmu. Tolm kandus õhus edasi ning päikesekiirtelt vastu peegeldudes paistis taevas omapärane optiline fenomen. See tekitas Euroopa ekspertide seas hulga hüpoteese. Muuhulgas arvati, et tolm pärineb 1883. aastal Krakatau saarel tänapäeva Indoneesias toimunud vulkaanipurskest. 1908. aastal siiski ühtki üle maailma tuntud vulkaanipurset ei toimunud.
Rootsis kirjutati nähtusest 2., 3. ja 6. juuli 1908. aasta Aftonbladetis pealkirja all „Valged ööd“:
1. juuli õhtul kell 23 ja 24 oli taevas nii hele, et linna parkides võis keset ööd ajalehte lugeda. Omaenese varju oli võimalik pildistada ja isegi näha. See öövalgus tekitas kõigis suurt imestust ja isegi nii suurt, et mitmel pool pöördus see hirmuks.
Allikas: Gunilla Lindgren „Asteroider, kometer, meteorer“ [Asteroidid, komeedid, meteoorid], 2003.
Dear Nicky!
Kindral von Jacob edastas mulle sinu kirja, Ararati ja Siberi ekspeditsioonide fotod ja sinu õnnesoovid – suur tänu! Tal oli väga hea meel nii sinu kui ka kogu ühiskonnapoolse vastuvõtu eest. Mul on hea meel kuulda, et sinul, Alixil ja lastel läheb hästi.
Arvestades sinu teadmishimu meie mereväe vastu, arvasin, et sulle pakub huvi fakt, et soomusristleja Prints Heinrich läheneb valmimisele. Ilmselt ühineb alus keiserliku Saksa mereväega pärast proovisõite sügise lõppedes. Saadan isiklikult muidugi ülima saladuskatte all ja suurima usaldustundega need joonistused ja arvutused, mida soovisid Wittelsbachi viie sõjalaeva kohta. Need on kahtlemata abiks maailmarahu säilitamisel. See pole mitte üksnes kinnitus meie monarhiate vastastikusest armastusest või sugulussidemetest, vaid vastus sinu usaldusele ja südamlikkusele, mida oled osutanud teadusekspeditsioonide imeliste leidude näitamisel.
Palusid oma leidude kohta minu arvamust ja seda siin nüüd siiralt avaldangi.
Ararati mäe juures lennureisil tehtud pildid on hägused! Sinu mõtetesse, et tegu võiks olla puidust laevakerega, suhtun pigem kui spekulatsioonidesse. Ja mis puudutab selle mäe seost Siberi Tunguusiga, siis hoiatan sind, et sa ei teeks liiga ennatlikke järeldusi. Kas sul on veel teadmisi, mis seda seost kinnitaks?
Mis puutub Siberisse ja Tunguusi, suudan väljendada vaid oma imetlust. Kahtlemata oled suutnud lahendada eelmise aasta „valgete ööde“ saladuse, mis on mul hästi meeles ja mis rahva seas segadust tekitas. Ajakirjanduses, nagu sa tead, kirjutati, et Venemaal prooviti mingisugust salajast relva. Sinu kogutud informatsioon pealtnägijatelt, mis langeb täpselt kokku selle nähtuse toimumise nädalaga, lükkab ajakirjanduse väited ümber ja pakub nii ka rahumeelt meie rahvale.
Küll aga ei näi sa olevat sellises seisukorras, et jagada minuga kõiki oma avastuse detaile. Oleksin siiski andnud samasuguse hinnangu nagu sina. Tuhandeid ruutkilomeetreid ümberpaisatud metsa. Tulekera taevas, isegi dünamiidi mõjust tugevam rõhuv lainetus ja siis veel see kummaline järv ja veel kummalisem vesi. Ühtki saadikut see ei rahusta!
Kinnitan, et minu tuttavaid Saksa teaduse säravamaid isikuid tuleb kohelda ülima peenetundelisusega, kui soovid nendega ühendust võtta või edasiste katsete jaoks head nõu saada. Loomulikult ei tähenda see, nagu ma ei usaldaks sinu käsutuses olevaid tuntumaid Vene teadlasi. Kui sa minule selleks vastavat korraldust ei anna, ei hakka ma ka muidugi ise Tunguusi nähtust pikemalt uurima. Vesi, mis berülliumiga kokku puutudes süttib, nagu mina olen aru saanud, ja mis neelab hobuseid ja inimesi, veeproovides sisalduv aine, mis „proovib elu ennast dubleerida“, pildid loomadest ja taimedest, mis on omandanud moondunud kuju, ekspeditsioonisoldatite seninägematud füüsilised vaevused ja hilisem surm – need tekitavad minus hämmingut ja muret, muuhulgas sinu tervise pärast! Ega sa ometi isiklikult ja kohapeal neist eksperimentidest osa võta?
Igatahes ei taha ma sel teemal liialt kaua peatuda. Berliini kaunis ilm kestab endiselt, roosid on õies ja lillepeenrad kirjud. Juurdelisatud kaart näitab selle õhtu valgust, mil selle kirja kirjutasin. Kaitsku jumal meid edasiste valgete ööde eest!
Kaks päeva tagasi leeritati mu tütar Friedrichskirches. Ta läbis koguduse ees „usutunnistuse“ lugemise kenasti. Kogu kirikurahvas oli sügavalt liigutatud ja ma olen tema üle väga uhke, kuna ta tunded olid siirad ning ta suhtub elu- ja religiooniküsimustesse tõsiselt. See jättis sügava mulje ka preesterkonnale. Soovin, et oleksid olnud meiega.
Nagu sulle teada, tunnen pidevat sügavat austust sinu jumalakartlikkuse vastu. Oma võimu tsaarina oled saanud kõikvõimsalt jumalalt