Väga palju on kirjutatud raamatuid kuulsatest ja edukatest inimestest. Siiani pole leitud ühest edu valemit, mis aitaks meil kõigil sellisest edust osa saada. Ent üks asi, mis tundub edukaid inimesed vähem edukatest eristavat, on teadlik eesmärgile pühendumine. Nad teadsid juba varakult, mida nad tahavad saavutada. Nende eesmärgid kajastusid nende igapäevastes tegemistes!
Edukad teavad, mida tahavad
Kui ma ajajuhtimise koolitusel palun tõsta käsi neil osalejatel, kellel on selgeks mõeldud oma elu eesmärk, tõuseb tavaliselt üks käsi kümnest. Kui veel täpsustada, et kellel neist on oma eesmärk kirja pandud, langevad tavaliselt ka need üksikud. Milles siis asi? Kui sa ei tea, kuhu sa tahad jõuda, mispärast sa siis iga päev muudkui kuhugi jooksed? Ilma eesmärkideta on lihtne minna vooluga kaasa ja teha seda, mida kõik teisedki. Nagu meie näites sõber Jaak – lähen sellises peatuses maha, kus teisedki. Nii võib ju ka elada, aga kelle elu sa siis elad?
Et asju veelgi keerulisemaks ajada, küsin järgmise küsimuse – mitu eesmärki peaks inimesel elus olema? Üks? Kaks? Palju? Kui palju? Vastus peitub igapäevases tegevuses. Hea on omada eesmärke kõikides sinu elu olulistes valdkondades. Ajajuhtimise koolitustel nimetavad osalejad järgmisi olulisi valdkondi:
• perekond;
• töö;
• raha;
• isiklik areng;
• tervis;
• hobid;
• ühiskondlik tegevus;
• vaimne jne.
Enamjagu korduvad alati raha, töö, perekond, tervis ja hobid. Miks mitte siis alustadagi nendest ja seada endale eesmärgid kõigis viies olulisemas valdkonnas?! Enne seda aga vaatame veel eesmärkidele seatavaid kvaliteedinõudeid (jajah – päris ISO standardeid siin pole, aga pisuke bürokraatia on abiks). Milleks üldse eesmärkidele kriteeriumid? Aga seepärast, et saaksime kontrollida nende poole liikumist ja täitmist. Näiteks eesmärk “tahan olla õnnelik” on küll emotsionaalselt tore eesmärk, aga objektiivselt väga raske mõõta. Hindan levinud tarkusetera “mida sa saad mõõta, seda saad sa ka kontrollida” väga. Ehk siis – kui me ei saa eesmärki mõõta, on seda pea võimatu kontrollida. Õnne puhul tuleks vaadata, mida meie arvates õnn tähendab ja määrata nendele alamkomponentidele mõõdetavad ja ajaliselt piiratud eesmärgid.
Õnn on hea visioon, aga kehv eesmärk
Näiteks… ma olen õnnelik siis, kui mul on hea töö, piisavalt raha, tore perekond, huvitavad hobid ja raudne tervis – järjekorrast olenemata. Järgmisena määran mõõdetavad ja ajaliselt piiratud eesmärgid kõikidele nendele komponentidele.
Hea töö. Üks võimalik eesmärk on 10 aasta pärast olla vähemalt 20 töötajaga ettevõtte omanik. Hea, mõõdetav ja konkreetne eesmärk. Või siis tahan olla 15 aasta pärast üks Eesti viiest tippspetsialistist minu tegevusvaldkonnas.
Piisavalt raha. Mõni unistab, et pensionile minnes võiks olla pangas miljon krooni. Noh, see on ilmselt personaalne – mõnele teisele on see number 10 miljonit või sada. Vahet pole – eesmärk on ajaliselt piiratud ja mõõdetav. Samuti on hea rahaline eesmärk, kui öelda: “Tahan anda oma kahele lapsele ülikoolihariduse.”
Tore perekond. Perekonna toredust mõõdab igaüks oma moodi. Näiteks: tahan olla 20 aasta pärast abielus sama abikaasaga. Või: tahan endale nelja last.
Huvitavad hobid. Sellega on vast kõige lihtsam. Kes soovib endale maailma suurimat tikutopsietikettide kogu, kes tahab lihtsalt 2 päeva nädalas tennist mängida.
Raudne tervis. Siinkohal jäädakse mõõdetava eesmärgiga kõige rohkem jänni. Olen kuulnud ka eesmärki: “tahan olla surres terve nagu purikas” ☺. Muidu hea eesmärk, aga pole siiski konkreetselt ajaliselt piiratud, raske mõõta ja mis veelgi hullem – selle nimel on raske töötada. Ent ka tervist on võimalik mõõta. Üks minu tuttav 65aastane härrasmees näiteks surub jõusaalis rinnalt 100-kilost kangi. See on väga, väga hea mõõdetav eesmärk. Muidugi, isegi kõvasti nooremate seas on vähe neid, kes sellist raskust suruda jaksavad. Aga on ka lihtsamaid eesmärke: “suudan 70aastaselt kõndida hingeldamata 3 kilomeetrit” või “65selt on minu kehamassiindeks alla 28”.
Siinkohal on oluline mainida, et eesmärgid peaksid olema realistlikud. Miski pole vähem motiveerivam kui eesmärk, mida on pea võimatu saavutada. Kui sa seadsid endale rahaliseks eesmärgiks saada sama rikkaks kui Bill Gates, on selle tegevuse tõenäosus siiski üsna väike. Parem määrata eesmärgi tähtaeg lähemale ja hiljem seda täiendada, kui tõesti selgub, et esimesed paarkümmend miljardit dollarit on juba käes ja “kõigest” 100 miljardit on veel jäänud ☺.
Ära jookse, kui sa ei tea, kuhu tahad jõuda
Muutuste juhtimise gurud Kotter ja Cohen on kirjutanud: “Hea eelarveta lõpeb raha otsa. Mõistliku plaanita saab otsa aeg. Hea strateegiata leiab end nurka aetuna.”2 Ja ma täiendaksin, et ilma hea eesmärgita jooksed pidevalt vales suunas ega saa sellest kunagi aru. Ära karda seada eesmärke kartusest, et need võivad hiljem muutuda – eesmärkide täpsustamine on osa protsessist!
Külgtuul
Nagu igat liiklejat – eriti näiteks jalgratturit – nii kimbutab ka eesmärgi suunas rühkijat külgtuul. Õigupoolest võib ju tuul olla külje pealt, otse vastu või lükkab tagant. Ajajuhtimise mõttes on selleks külgtuuleks meie tõekspidamised ja väärtushinnangud. Väärtushinnangud juhivad kõiki meie plaane, otsuseid ja tegevusi3. Kui väärtushinnangud eesmärgiga ühtivad, on eesmärgi suunas lihtsam vändata. Kui aga ei ühti, tuleb seda kõvemini pedaale tallata. Ühe näitena võib siinkohal tuua rahalise eesmärgi valdkonna, kus on suhteliselt lihtne oma väärtushinnangutega vastuollu minna.
Oletame, et seadsid endale eesmärgiks teenida järgmise 10 aastaga 10 miljonit krooni. Rabeled selle nimel päevad ja ööd ja… kümme aastat vanemana võid rahulolevalt pangast kontrollida seitsme nulli olemasolu oma kontol. Ent… möödunud kümne aasta tulemusena on sul selja taga neli purunenud suhet, kaks last, kes sinuga ei räägi ja sind elavate seas hoidev südamestimulaator on peamine tagatis raha nautimiseks. Taoline olukord on meile filmidest tundud kui kõikide yuppie’de õudusunenägu – palju raha ja ei mingit õnne. See on hea näide, kus meie väärtushinnangud ei toeta seatud eesmärgini jõudmist. Eesmärk määrab rahulolu saavutatu üle. Väärtushinnangud määravad rahulolu protsessi üle. Parem vali eesmärk, mis käib ühte sammu südametunnistuse, väärtushinnangute ja sulle tähtsate eetiliste normidega.
Protsess on sama oluline kui tulemus
Psühholoog Daniel Gilbert on põhjalikult uurinud inimese n-ö õnne valemit. Tema sõnul on õnne korrelatsioon vahemikus teenida 0 krooni (ehk mitte midagi) kuni teenida kuus 9000 krooni väga tugev (Ameerika hindades4). See on raha hulk, mis põhimõtteliselt ostab sulle leiva lauale ja katuse pea kohale. Ilmselt on inimene ilma nende asjadeta õnnetu ja täis kõhuga kuivas toas kõvasti õnnelikum. Sealt edasi õnne ja raha seos ähmastub. 30 000kroonine palk ei tee vähem õnnelikuks kui 300 000kroonine. Jah, viimane võib osta rohkem asju, aga uuringud ei kinnita, et ta on surres õnnelikum. Mitmed uuringud on näidanud, et kõigest paar nädalat pärast loteriivõitu pole võitjad sugugi õnnelikumad, kui nad olid enne seda5. Ainult rahalisele tulemusele pühendatud eesmärgid ei taga teatud piirist alates rahulolu ja õnne kasvu jätkumist.
Eesmärkide püstitamisel tasub enne lõplikku kinnitamist nad rahulikult üle vaadata ja küsida endalt, kas minu tõekspidamised ühtivad seatud eesmärkidega või mitte? Olen ma kõik plussid ja miinused läbi kaalunud? Loomulikult ei jaksa nii põhjalikke mõttetalguid iga