Hakkasin kartma, et ei saagi teda kätte, et teda pole kodus. Aga ta võttis ise vastu ja hallootas. Ma ei saanud kohe vastatagi. Ta hallootas veel paar korda, siis ma ütlesin võimalikult neutraalselt, ainult, pagan, liiga vaikselt:
“Tere.”
“Tere.”
“Mis tere, kellega sa räägid.”
“Sinuga, O, sinuga, vana tõbras.”
Oleks tahtnud talle kohe esimese asjana öelda: ma armastan sind. Taevas, kui hea oleks seda öelda olnud. Aga see polnud võimalik.
“Noh,” ütles ta.
Ma naersin. “Mis noh.”
“Lõuad, noormees.” Ta naeris samuti.
“Kuulen.” Kurat, kui hea meil oli. Võinuks igavesti seal toru otsas rippuda ja nohhitada.
“Kaua sa juba tagasi oled, tõbras.”
“Mõned kuud.”
“Ja mulle pole helistanud.”
Olin vait. Mis mul öelda. Tal oli õigus, ma polnud helistanud. Mõtelnud olin küll sadu kordi. Aga ma teadsin ka, et tal on juba muudki tegemist.
“Mis sa teed nii üldiselt.”
“Mis ma teen. Tööl käin. Laps on mul üldiselt.”
“Aa… poiss või plika.”
“Plika.”
“Mis nimi.”
“Mari-Liis.”
“Kohutav. Kui vana ta on.”
“Varsti saab pooleseks. Teisel märtsil.”
“ Kuule…”
“Mis.”
“Viina sa ei võta enam.”
“Ma ei tea, võtan ikka, tihti pole just ette tulnud.”
Vaikisin.
“Mis sa ette paned siis.”
Olin vait.
“Kuule, O, tule mulle külla.”
“Eks ma tule. Täna vist küll mitte, ma tulen millalgi, aga ette ma ei helista.”
“Ära helista, tee, nagu tahad, sa võid alati tulla.”
Nii, korras. Kuigi mitte korras.
Järsku nägin Manni ühe mehe käevangus.
Tulin mööda Müürivahet Viru tänava poole ja need läksid just mu eest läbi. Jäin seisma. “Mann,” ütlesin ma endamisi ta nime. Millegipärast muigasin. Seisin seal Müürivahes ja mõtlesin, kas pööran otsa ringi või lähen ikka sinna poodi või, või lähen tõesti neile järele. See mõte tuli esimesena, aga ma tahtsin, et ta poleks nii tähtis. Seisin ja mõtlesin. Lihtne oleks ka mitte järele minna, mõni mõis. Aga võibolla ei lähe see siis enam peast välja. Tegelikult ei puutugi ju Manni elu minusse ja minu oma temasse ja nii ongi kõige parem, kõige õnnelikum. Sellepärast ongi Mann minu jaoks hea, et ta ei hoia mind liiga ja ei pretendeeri mu vabadusele. Meil on väike kokkusaamine. See on ilus. Ja aus ka. Kas on nii, et selle lolli juhuse tõttu on nüüd meiega kehvasti, sest see nägemine tuleb mulle meelde, kui kahekesi oleme? Ja olemine pole enam puhas. Võibolla öelda talle: “Nägin sind ühe kavaleriga. Päris soodne kavaler tundus olevat.” Ja kui ta midagi sobivat vastab, võibolla ongi asi siis parimalt ära lahendatud.
Tegelikult ma seda ei mõelnud, õigus küll, seisin niisama. Siis astusin ikkagi neile vaikselt järele, umbes nii, et: kui näen, siis näen, kui ei, siis ei, mingu kõik, nagu läheb, olgu juhuslik, ja kui nemad mindki näevad, siis nähku.
Äkki keset tundi hakkas ta nutma. Langes oma lauale kummuli, nuttis valjusti nuuksudes, luristades, halades. Ta soigus nagu laps. Kui teised teda lohutama läksid ja puudutasid, hakkas ta läbi pisarate karjuma (temas oli nagu elekter): jätke mind rahule, te olete kohutavad, õudsed, te tapsite Kristuse, te olete surnud, te ei suuda armastada, vaadake endid, kes te üldse olete, te ei ole teie ise, te olete iseenda unustanud. Midagi selles vaimus. Ta karjus puhangutena, pühkis varrukaga ligast nägu. Ta jooksis klassi ette nurka, tõmbus seal kägarasse ja otsis nagu meie.eest kaitset, eriti kui keegi talle läheneda püüdis. Keegi (Marka vist) ütles vaikselt: “Lähme parem minema, las ta rahuneb ise maha.”
Me läksime klassist välja. Tükk aega oli kõik vaikne. Panime suitsud ette ja tema üle hakati nalja viskama. Siis kostis klaasiklirin, õudne prahvatus, lohistamine ja jälle prahvatus: ta loopis pinke aknast välja. Me otsustasime teda mitte segada, klassis olid nagunii ainult mõned lauad ja pikad pingid. Siis jäi jälle kõik vaikseks. Kõiki pinke ta välja ei loopinud.
Leidsin need kaks paberit vanade asjade hulgast. Kuskil kaks nädalat peale seda värki kirjutasin millegipärast üksi istudes selle niimoodi üles. Ei tea, miks. Siis kirjutasin ja nüüd leidsin. Võibolla kirjutasin, et seda unustada, tahtsin unustada, sest tuli tihti meelde. Aga nüüd leidsin jälle üles. Nüüd muidugi enam eriti ei puuduta. Ma arvan, et ma tean, miks ta hakkas pinke välja viskama. Ta tahtis midagi teha, et ta endast väljaminek nii hale ja närune ei paistaks, et talle ei öeldaks: “Pole viga, elu läheb edasi.” Tahtis midagi teha. Pole laita soov. Aga teisest küljest tahtis ta näidata, kui suur kannatus tal on, et ta on nii-nii endast väljas. Püüdis midagi meeletut teha, et mitte irisejaks jääda. Ma ei teagi, on see närune, vist ikka on. Enda peale mõtlemine igatahes.
Tahaksin kirja kirjutada. Aga pole kellelegi kirjutada. Kroonus hakkas mulle kirjade kirjutamine meeldima. See on eriline omaette olemine. Vaikne olemine ja siis veel kellelegi mõtlemine ja temaga koosolemine. Kena. Ma ei ole emaga iial nii hästi läbi saanud, kui kroonust kirjutades. Ja me kirjutasime üksteisele asju, mida me varem elu jooksul polnud rääkinud ja ei räägi ka enam kunagi. Ema kirjutas asjadest, mida ta vist pole küll kellelegi rääkinud. Oma elust. Oma emast. Ja minu isast.
Ma ei tea, kuhu see läbisaamine kadus, kui ma tagasi tulin. Siis läks jälle see kodune joga ja üksteise kaela peal käimine edasi. Mina olen tige ja tema on tüütu. Kirjades polnud ta sugugi tüütu. Ega mina tige ka mitte. Ja meil oli teineteist vaja. Peaaegu et armastasime teineteist. Hea küll, ma ei tea, mis see sõna tähendab. Sõna on, ja on sadu asju, mille puhul seda öeldakse. Sõnad on sõnad.
Võibolla ma sellepärast kirjutangi, et siis hakkas kirjutamine nii istuma, aga nüüd pole enam kellelegi kirjutada. Vanade pruutidega oli kah kirjutades ilus ja kena läbisaamine, nüüd pole nagu õieti midagi.
Kas jumal pahandab, et ma talle sellise kirja kirjutan? On tal aega ja tahtmist mu kirja lugeda?
Ma ei usu, et pahandab. Jumal on mu kirja juba siis lugenud, kui ta paberile saab.
Kord ma sattusin palvemajja. See oli Mere puiesteel ja seal oli kõvasti noori. Uks asi oli nukker. Enamik tüdrukutest, keda ma seal nägin, polnud eriti ilusad. Muidu oli seal olemine päris sõbralik. Nad poleks pahaks pannud, kui ma oleks peeretanud. Okei, see oli nali. Mees, kes rääkis, väitis, et Kristus elab ta korteris. Kena küll. Ma ei saanud suurt aru, kui tõsiselt ta ise oma juttu võtab. Rääkis niimoodi ülientusiastlikult. Aga ta ei kirjeldanud, kuidas Kristus ta korteris elab. Kas peseb hambaid.
Või ei pese. Või kuidas seda öelda. Asjas ei olnud konkreetsust. Minu meelest on see üsna tähtis. Mitte ilusad ideed. Kui Kristus hambaid peseks, siis see oleks juba midagi, mis tunde tekitaks. See oleks usaldatav.
Varsti peale seda nägin ma ühe unenäo. Päris äkiline, ja üsna tõelise tunde tekitas. Algas nii, et mind kisti kuhugi sügavusse, pimedasse, vastikusse põrgu moodi värki, ma pressisin kogu jõust vastu, nagu sa unes ikka pressid või põgened, kui midagi santi juhtub. Aga äkki tegin otsuse. Harva, kui unenäos otsuseid teed. Tegin otsuse, et olgu: juhtugu minuga mida tahes, mina pole milleski süüdi, ja saagu minuga mis saab; andsin enda kogu selle värgi meelevalda ja peaaegu kohe kadus see pinge ja