Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter

Võibolla on ta peale sattunud, kuidas vanemad üksteist petavad (ja nad petavad, nägin kord naabrinaist maja ees autos ühega miilustamas). Võibolla on ta tabanud, et kui sind väga ei jälgita, on parem, lihtsam ja mugavam pigem kavaluse kui aususega asju ajada. Aga kui sa need asjad ära tabad ja nad su ellu tungivad, siis jääd üksildaseks, ei usalda enam teisi. Kuna petad isegi. Teinekord võid verisekskraapivalt ausalt pihtida, aga rahu ei saa ikkagi, sest sa teed seda nagu mängides, naeratus suunurgas ja läige silmades. Kuigi räägid iseendast ausamaid, valusamaid ja ilgemaid asju, kui ükski aus inimene iial rääkima hakkaks. Aga kontakti kellegagi, lunastust, puhkust, koosolemist ei saa sa ikka. Sest sa ei saa enam, ei oska uskuda midagi, usaldada kedagi. Oled valetaja. Ja süüdistad teisi valelikkuses. Ei või teisi uskuda, sest petad ise. Järjekordne nõiaring. Lollina on kergem. Isegi kui sind petetakse ja sa sellepärast kannatad. Aga katsu lolliks õppida, või lihtsameelseks. Peaaegu võimatu. Lihtsameelset võib enda jaoks mängida, aga see on ainult maneer. Viieks minutiks võib see puhkust anda. Ja nii ei julge ja ei oska ka armastust tõena võtta, kui ta sind tababki. Selgeksõpitud, äraväärtustatud tunded.

      See poiss igatahes hakkas mulle niimoodi nimme ja kunstliku häälega teresid ütlema, kui ta mind vahel nägi. Suve algul oli aeg, kui ma pikemalt Manni juures elasin. Siis see hakkaski. Ükskord oli nii. Seisin koridoriakna juures ja tõmbasin suitsu, kui ta õuest tuli. (Koridoriaken tundub üldse olevat minu koht selles dekoratsioonis.) Mulle on jäänud mulje, et tal pole suurt mängukaaslasi või, noh, kellega koos olla, elada. Tekib tunne, et nad on alles hiljuti sinna kolinud.

      Ta tuli õuest, ütles trepist üles tulles oma valjuhäälse kunstliku tere ja läks keeras toaukse kaelas rippuva võtmega lahti. Et ma ei näeks, et tal võti kaelas ripub, pööras ta minu poole selja. Ma olin tema poole keeranud, kui ta tere ütles, ja pomisesin vastu: “Tere, tere.” Millegipärast jäin talle järele vaatama. Udune, aeglaselt-mõtlev olemine, nagu mul oli.

      Enne kui ta ukse enda taga kinni tõmbas, tõstis ta pea, vaatas mulle veel kord otsa ja naeratas kõveralt, hädiselt-virilalt, samal ajal jultunult. Mõtlesin, et ju on vist üksildane poiss. Oligi ainuke laps ja vanemad tõmbasid pidevalt ringi (muide, mitte mingit süüdistust minu poolt neile, jumala eest). Kord ma isegi küsisin Manni käest, kas need kolisid sinna hiljuti, aga ta ütles, et ta ei tea. Tema meelest olid nad küll juba enne teda, aga jumal teab. Nii ongi, sa ei pruugi teada, et sulle uued naabrid on kolinud, kui sa kolimisele just peale ei satu. Nojah, mis sest.

      Ma keerasin Manni ukse lahti ja läksin ka sisse. Suitsetasin koridoris sellepärast, et tundsin suuremat vastumeelsust kuhugi sisse minna. Lähed jälle kellegi juurde, istud nurka nagu vaene sugulane, midagi sul pole, keegi sa pole, kodus ei taha sa istuda, ja kohtad oma kuramuse rännakutel igasugust jama. Ja teed igasugust jama. Ja kõik, kes on kenad, on mingil moel peksa saanud. Üks juhus miljonist, kui vapper ratsamees ei muutu julmaks, ülbeks ja hoolimatuks. Küll teda ka mõni keretäis kuskil ootab. Igaüht ootab.

      Läksin ikkagi sisse. Seisin veidi, ühtegi hilpu seljast võtmata, toauksel. Tühjus. Nentisin, et olin jõledad jäljed maha trükkinud. Tirisin kaltsu välja ja ajasin need laiali.

      Võtsin kotad jalast, võtsin ühe raamatu Manni viiest raamatust, juhusliku kapsa, istusin jopet ära võtmata tugitooli ja lugesin kuskilt keskelt. Lihtsalt üks tekst, üks lugu.

      Varsti hakkas naabertoas uhkemat sorti kolistamine, ilmselt köögis mingite plekkvärkidega. Esimene akord oli kohutav; edasi läks aeglaselt, vaoshoitult, rütmiliselt muide, puhangutena hirmus ägedaid soolosid. Hakati laulma. Lauldi, korrates kogu aeg refrääni ühest koolis õpitud laulust: “Hei, kes on seal, hei, kes on seal, ei mööda siit pääse, ei mööda siit saa.” Võeti ka salm ette, aga need sõnad ei tulnud meelde ja salm lõpetati oma sõnadega. Vahele tuli pause, täielikku vaikust, kui kuulati, kas teispool seina järgneb mingi reaktsioon või ei. Aga ma polnud reageerimisvõimeline. Olin ainult raamatu alla lasknud vajuda ja kuulasin, mida kuulata oli. See oli selgelt soov kontakteeruda. Kontsert kestis kaua, üle kümne minuti; kui lõppes, panin raamatu käest, ma ei tahtnud enam lugeda.

      Läksin seisin akna juurde ja vaatasin veidi aega välja. Siis panin kotad jalga, keerasin ukse seestpoolt lahti ja väljastpoolt kinni ja riputasin võtme kapi taha naela otsa. Kui trepist alla hakkasin minema, tehti naaberkorteri uks lahti, mulle öeldi valjuhäälne ja range: “Head aega”, ja uks tõmmati pauguga kinni.

      Järgmistel kohtumistel, tereütlemistel ma ei püüdnud muljet jätta, et sellest kontserdist midagi tean. Üritasin endiselt võimalikult neutraalselt tere öelda. Nojah.

      Veel enne, kui ma tagasi jõudsin, jäi vihm üle, aga päike välja ei tulnud. Läksin sisse, viskasin koti nurka ja kuivatasin rätikuga pead.

      Otsisin taskust kammi, aga ei leidnud, tõmbasin siis sõrmedega paar korda läbi juuste. Ma teadsin, kus mu kamm oli. Paari päeva või õigemini öö eest viskasin ta vihaga minema, kui võtsin taskust kammi ja nägin, et mul on ikka veel seesama kamm, mille ma sõjaväes ostsin. Tõmbasin sõrmedega läbi juuste. Jumal nende juustega.

      Panin kuus rubla sellest rahast lauale, ülejäänud jätsin endale. Lähen ja söön kuskil pisut hommikust, otsustasin.

      – Miks sa raadio kinni keerasid, kallis.

      – Ma tahan vaikust kuulata.

      – Mida sa sealt siis kuuled.

      – Elu möödumist. Oma elu möödumist. Sinu elu möödumist. Kõike. Meie aega.

      – Mulle ei meeldi vaikus.

      – Mismoodi.

      – Ma ei oska siis midagi peale hakata.

      – Mida sa siis tahad peale hakata.

      – Mitte midagi, aga ma ei oska siis kuidagi olla. Kui muusika mängib, siis mul mõtted jooksevad. Sa ära arva, et ma lihtsalt vahin. Hoopis, kui on vaikus, siis ma vahin lihtsalt.

      – Vaikus on puhkus. Tuleb välja, et me ei sobi voodikaaslasteks, sina tahad raadiot, aga mina ei taha.

      – Sobime küll, tuleb teha teineteisele järeleandmisi.

      – Sul on õigus.

      – Ega ma ei maga sinuga raadio pärast, ma magan sinuga sinu pärast.

      “Miks mina sinuga magan,” mõtlesin ma. “Tahan ja kõik.”

      – Miks sa raadio mängima panid.

      – Kas sa ei taha seda.

      – Ei, hommikuti küll mitte.

      – Mina kuulaks just hommikuti. See teeb elu sisse. Sulle teeb õhtul elu sisse. Kuigi ma ei tee päeval midagi, kui mul elu sees on. Kas sina õhtul teed. – Mida, kallis.

      – Mida sa õhtul teed.

      – Olen sinuga koos, kallis.

      – Jah.

      – Kas ma olen sinuga koos.

      – Tahad sa tõesti.

      – Jah.

      – Hüva, saab tehtud.

      – Kas sina ei taha midagi.

      – Ma ei tea.

      – Sa oled veider.

      – On see väärtus.

      – Ma ei tea, see on sinu väärtus. Mõne teise puhul ei ole see väärtus. Ära keera raadiot kinni, ma olen juba ärganud. Ainult muusikat palun.

      Neljapäeval helistas M ja küsis, kas tulen temaga lõunat sööma. Jäin hetkeks kahtlema, sest kolm eelnevat õhtut olin sõpradega kergelt pidu pannud. Mitte küll rasket pidu, sest raha on kõigil vähe, kui kellelgi juhtub tekkima mingi viiskümmend või kolmkümmend, siis ei küsitagi, kust see tuli, aga juuakse siva maha. Aga M on vanem ja sisseelanum, seetõttu kutsub tema teistmoodi, mitte: teeme midagi, vaid: tule lõunat sööma. See ei olnud tal ka mingi loomuldasa kutsumine. Lihtsalt ta püüdis valida sellise variandi, mis kõige neutraalsemalt mõjuks, ütles kerges toonis, muuseas. Meist pole keegi ülikooli lõpetanud, mõned on ainult kunagi alustanud, tema on Tipi lõpetanud, töötab, aga ta vajab