Keegi helistas, oli juua täis ja hakkas pikalt rääkima. Algul ma arvasin, et ta mõtleb, et räägib oma naisega, ta ütles: “Maria, Masa.” Aga siis ma sain aru, et ta lihtsalt räägib oma naisest. Ma sain aru küll, et teine inimene tahab lihtsalt väga rääkida ja tal on häda ja tal on ükskõik, kes teda kuulab.
Ja ma kuulasin päris tükk aega. Aga ikkagi tekkis võõrastav, tühi, halb tunne ja ma panin toru vaikselt ära.
“Ärge vaadake kella, ärge meenutage aega,” ütles naeratades võõras naine, kes meiega ühes lauas istus.
Maja seina peale oli kirjutatud: KISS ME STRONG. Kui ma seda nägin, hakkas mulle vist miski meelde tulema, sest ma jäin seisma ja nagu mõtlema. Tegelikult seisin lihtsalt niisama. Siis ma mõtlesin, et mis ma seisan, et kas ma tuletan midagi meelde, et mida ma püüan meelde tuletada, aga mul ei tulnud meelde, mida ma tahtsin meelde tuletada. Ma läksin edasi, uksest sisse ja trepist üles. Läksin ühe semu poole.
Kui ma sealt välja tulin, nägin läbi akna, et sisehoovis seisid noored võmmid, raadioliimitsad, üks tõmbas suitsu, teine tantsis nagu diskol. Ilma muusikata. Vaatasin neid algul huviga, aga hiljem tegi see nukraks. Vaesed mendid. Nende elu ka nii lahja. Seisin akna juures ja panin ka suitsu põlema. Siis läksin võimalikult valjusti kolistades alla. Mõtlesin, et jalutan kohvikust läbi, kedagi ikka näeb, muidu ei näegi see päev kedagi, nii võib üksindusse surra.
Vahel ma peaaegu vihkan neid tuttavaid. Kui rohkem aega järjest nendega koos õnnestub olla. Ikka üks ja seesama.
Ma istun akna all laua taga ja mõtlen, et hea küll, ma võin ju täna õhtul mitte midagi teha. Jään koju ja kannatan ära mittemidagitegemise närvelduse, ühest toast teise jalutamise. Igavuse ja tühjuse. Aga homme õhtul tuleb ju seesama. Õhtute, ööde ja päevade rodu. Õhtud eraldi väärtusega, ööd eraldi väärtusega, päevad peaaegu ilma väärtuseta, võiks vahelduseks öelda. Ehkki päevas on palju kirevust ja mõtteid, pole ometi nii suuri kirgi. Pimeduses ja üksinduses on asjad rohkem välja puhastunud.
Müümine, turg. Ma nagu müüks iseendale oma eluhetki. Seda on mulle õpetanud kool ja kirjandus. Mis kirjeldab ja sellega nagu väärtustab elu. Annab hinna. Ja kool ütleb, et ela kasulikult (endale või teistele, mis seal vahet). Kasuta päeva. Persse. Kenadust on siin vähe.
Ma võin täna koju jääda ja mitte jooma või kellegi juurde minna. Olla viks. Midagi see ei aita. Asi on eluviiside muutmises. Mingis muus tegevuses. Aga ma ei taha midagi muud teha peale selle mittemidagi. Mida? Mida? Miks? Milleks? Jah, niisama võiks, aga ikkagi tüütu.
Vaatan lehte. Nii palju kontserte. Terve joru. Tahaks seal peaaegu et viibida, aga ega vist ei viitsi minna. Neid on nii palju, ei viitsi minna. Kui vanasti oli üks kord harva Ruja, oli kaif. See oli midagi.
Kas nüüd on kõike palju? Võrreldes endisega? Peaaegu. See on meeldiv, et pole enam midagi väärtuslikku. Enne olid sajad asjad. Nüüd on neist rahu. Sellest ärist. Mida nüüd vähe on. See mind suurt ei tapa. Raha ja riided nagu ikka. Kurat nendega. Väärtusi tahaks. Aga neid pole kuskilt võtta. Välja mõelda pole mõtet. Kuskilt ei saa. Jäävad ainult järgnevad hetked ja järjest kerkivad väikesoovid ja seisundid: nälg, üksindus, seltskond, jook, tüdruk, uni, kodu, tühjus; igapäev ja väikesoovid. Leplikkuse ilu, tüdimus sellest, kriisiilu, vastandumisilu, üksiolekuilu, vägivallatühjus, haigutus.
Kui lahti lasti, siis ma jalutasin ja tundsin: nii, muud ei tahaks, kui võiks veel nüüd järgnevad päevad nii jalutada. Kõik. Muud ei tahaks. Aga see läks üle. Ja tulid jälle haigutused.
Kuidas seda vaadata? Kuidas seda teha? Jah, tähtsam on kuidas, kui mida. Ma ei ole O. V. – mis, vaid O. V. – kuidas. Kuidas ma olen inimene? Mis värvi ja lõhnaga? Väike värv ühe inimese näol. See olen mina. Ühe tüdruku vaade, ühe poisi viha, ühe ema üksindus ja selts, kõigi ükskõiksus, see olen mina.
Vahepeal oli moes ilma aluspesu ja sokkideta käia. Täielik puhtus. Ainult teksad. Absoluutne rõivas. Riietus. Inimese riietus. Ema hädaldas, miks ma sokke ei kanna. Ta ei avastanud, et mul polnud ka aluspükse. Aga see õilis aeg läks siva mööda.
Hea on teel olla. Istuda mõnda elektrirongi, trolli, bussi. Siis pole endale suunatud mõtteid. Masendus ei ründa nii. On olemas näiline eesmärk. Kuigi – sealt, kuhu sa lähed, ei tule sulle midagi.
Vaatasime vanu klassipilte. Rüüpasime klaasist, vaatasime pilte ja olime põhiliselt vait, vahel irvitasime. Ma ei usu, et ma maailmast nüüd kopika eest rohkem jagaksin, kui see mõlkus nendel piltidel. Ainult asend ühiskonnas on teine. Ja seltskond, seltsielu.
Keegi ei tea ta üksindust. Ta on rõõmsameelne, seltskondlik, aga nagu allergiline liiga lähedaste kontaktide suhtes. Ja nii ta jõlgub päevast päeva pealiskaudsetes suhetes, liiga suurte ootuste ja lootustega. Ilus ja veidi traagiline. Ja tema ei tea suurt teiste üksindusest ega hooligi sellest. Mina näen teda. Ma ei ütle ka midagi.
Kui kiirustad igale poole, kuhu sa arvad, et on vaja jõuda, siis ei satu sinna, kuhu sul oleks hea sattuda.
Kui üldse kuhugi ei lähe, ega siis suurt kuhugi ei satu ka.
Ma ei tea, kas ma tahaks, et mul kuhugi kiire oleks.
Päev ja öö on nagu päev ja öö. Öösel teed suuri otsuseid. Näiteks sinna õppima minna või see plika sihikule võtta. Aga päeval on igapäev ja juhuslik elu ja ei viitsi. Rumal tundub öiseid tõsimeelseid otsuseid hakata teoks tegema.
Kraan tilkus köögipoolel. Tegin silmad lahti, vaatasin lakke ja kuulasin, kuidas kraan masendava järjekindlusega tilgub. Poleks ime, kui maja selle peale viimaks kokku vajuks.
Tilkus kiiresti ja väsimatult ja see ajas südame kiiresti lööma, ajas närvi. Mõtlesin naeratades, et nii võiks ehk süda seisma jääda, kui läbi une kraan tilguks üha aeglasemalt ja aeglasemalt (või üha kiiremini ja kiiremini), kuni jätaks hoopis järele. Unenägusid võiks nii näha. Veeretasin end teki sees voodi äärele, lasksin jalad põrandale ja keerasin ennast aegamisi põrandale püsti.
Oli veel suvi. Inimsõbralik aastaaeg, hommikul voodist välja ronida pole külm ega midagi. Kobisin kööki ja keerasin kraani sorisema. “Sorise kah, sõbrake,” ütlesin talle. “Kas see tilkumine südant pahaks ei aja.” “Tänan, pole viga,” vastas kraan viisakalt.
Märkasin silmanurgast kohe, et Mann on mulle lauale kirja jätnud. Läksin nägu kuivatades seda lugema: “Nii vara juba üleval, kallis. Kui sa viitsid, vii natuke pudeleid ära, saaks köögi tühjemaks. Sinu kõige kallim Mann.”
Minu kõige kallim Mann. Vaatasin – pudeleid oli igavene pinu. Tüütus. Aga tegelikult. Issand jumal on hoolitsenud, et ma ei jääks varahommikust peale tolknema. Et mul midagi teha oleks.
Ajasin riided selga ja vaatasin, kas leian mingeid kotte. Ei. Leidsin ühe suure jõupaberist koti. Kui see vastu peab. Ja ühe liialt puhta spordikoti. “Pagana hea oleks takso võtta,” rääkisin endamisi. “Ainult ei tea, mille eest.”
Tee taarapunkti oli tõeline kangelastegu. Tõeline maresjevlik ettevõtmine. Kogu tee tundsin, et näpud on viimase peal. Aga püüdsin teha näo, et kõik käib mängleva kergusega. Põhiliselt enda jaoks. Et vastu pidada. Kogu aeg kartsin, et paberkotil viskab põhja alt, hoidsin teda ülemisest otsast, pidin kätt kogu aeg kõrgel hoidma.
Sain üheksa rubla ja kolmkümmend viis kopikat. Ports raha. Oleksin hea meelega edasi linna poole läinud, mulle ei meeldi kunagi kuhugi tagasi minna, tahaks ainult edasi minna, aga selle spordikoti pidin vist ikka tagasi viima. Kuhu ta ikka panna? Vihma hakkas sadama. Tulid mõned rasked piisad ja kohe oligi sadu. Aga ma ei viitsinud sellest välja teha ega kiirustada. Läksin rahuliku sammuga ja lasin sellel külmal vihmal sadada. On see suvi või ei ole? Hakkas külm ja märg. Ma ei leidnud hommikul ühte sokki üles, seetõttu olin ilma sokkideta ja jalgadel hakkas üsna niiske. Kama muidugi.
Lähedal oli üks kool. Lapsed tulid koolist. Mis pagana suvi siin enam. Ilmselt oli september. Korraga öeldi mulle vastutulevast lastekambast väga demonstratiivselt tere. Ma ei jõudnud reageerida. Juba olid nad möödas ja irvitasid omavahel. Ma nägin, kes mulle