Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Peeter Sauter
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежная классика
Год издания: 2014
isbn: 9789949537129
Скачать книгу
midagi.

      Kas see jutt ütles mulle midagi? Ei öelnud. Kuigi, nii see peaaegu on. Ma ise võinuks seal jutus see mees olla. Mis siis? Igavapoolne jutt. Kuigi päris ilus. Närisin ühte sõrmeküünt. See oli kidaline ja läks hammaste vahel üha enam katki. Närisin, kuni näpul hakkas valus. Siis sundisin ennast näppu suust võtma ja panin käe lauale. Mu käsi läks ja tõmbas ühe sahtli lahti, nagu oleks ma oma laua ääres istunud. Nii enesekindlalt. Polnud mul sellega mingeid soove ega mõtteid. Sahtlis olid kah paberid. Võtsin natuke pealmisi pabereid, panin korralikult enda ette lauale ja lugesin mõttes-kuuldavalt:

KOHV2

      Mõnikord võib kohv olla elu mõtteks; mihanest intiimsust ta vahel tekitab. Kunagi lugesin ma midagi kohvi kohta. Seal oli kirjutatud kohvi kasulikkusest; ta stimuleerivat kõiki organeid.

      Algul mõtlin ma, et niimoodi öelda on veider ja üldsegi mitte kena, kuid aja jooksul olen taipama hakanud selle ütluse omapärast võlu. Ma seletan.

      Eile hommikul läksin ma tüdruku juurde. Ta meeldib mulle. Mis ka meie vahel toimunud poleks, on nüüd läbi. Ta ei hooli minust enam. Ma vilistasin sellele, kuid soovin, et poleks.

      Ma helistasin kella ja ootasin trepil. Kuulsin teda üleval askeldavat. Kobinast võis aru saada, et ta ärkas. Olin ta üles ajanud.

      Siis tuli ta trepist alla. Mu kõht tundis ta lähenemist. Iga ta lähenev samm erutas mu tundeid. Ta nägi mind ega rõõmustanud.

      Kunagi hallil ajal, eelmisel nädalal, rõõmustas see teda väga. “Kuhu see küll kadus?” imestelin naiivset teeseldes.

      “Ma tunnen ennast kummaliselt,” ütles ta. “Ma ei taha sinuga rääkida.”

      “Ma tahan üks tass kohvi.” Sest see oli viimane asi maailmas, mida ma tahtsin. Ma ütlesin seda, nagu loeks ette telegrammi kelleltki teiselt, kes tõesti kohvi tahab, kes ei hooli millestki muust.

      “Hästi,” ütles ta.

      Läksime üles. See oli naeruväärne. Ta oli endale hommikumantli selga visanud. See polnud veel jõudnud kohaneda ta kehaga. Ma võiksin rääkida teile ta pepust. Läksime kööki.

      Ta võttis riiulilt purgi lahustuvat kohvi ning asetas selle lauale. Sinna kõrvale pani ta lusika ja tassi. Ma vaatasin neid. Ääreni täis veepoti asetas ta pliidile ning keeras gaasi lahti.

      Selle aja jooksul ei lausunud ta sõnagi. Hommikumantel kohanes ta kehaga. Mina mitte. Ta läks köögist välja.

      Siis astus ta trepist alla, et näha, kas kirju on tulnud. Ma ei mäleta olevat. Ta tuli trepist üles ja läks teise tuppa. Ukse pani ta enda järelt kinni. Ma vaatasin ääreni täis veepotti.

      Ma teadsin, et läheb aasta, enne kui vesi keema hakkab. Oli oktoober ning potis oli liiga palju vett. Ma kallasin osa vett kraanikaussi.

      Vesi läheb nüüd kiiremini keema. See võtab ainult kuus kuud. Maja oli vaikne.

      Ma vaatasin sahvrisse. Seal lasus kotitäite kaupa solki. Mõistatelin purkide ja kartulikoorte ja rämpsu järgi, mida ta viimati söönud oli. Ma ei saanud aru.

      Saabus märts. Vesi hakkas keema. See meeldis mulle.

      Ma vaatasin lauale. Seal olid lahustuva kohvi purk, lusikas ja tühi tass. Asjad, mida läheb vaja tassi kohvi jaoks, olid serveerit nagu peieteks.

      Kui ma kümne minuti pärast lahkusin, kohv kõhus nagu hauas, ütlesin: “Aitäh tassi kohvi eest!”

      “Ole lahke,” vastas tema. Ta hääl kostis suletud ukse tagant nagu teine telegramm. Mul oli viimane aeg minekut teha.

      Ülejäänud päeva veetsin ma kohvi mitte tehes. See oli mõnus. Saabus õhtu. Ma sõin restoranis lõunat ning läksin baari. Võtsin mõned napsud ja ajasin inimestega juttu.

      Nad olid baari-inimesed ja me lobisesime baariasjadest. Ükski neist ei jäänud meelde ja baar suleti. Oli kell kaks öösel. Ma pidin välja minema. San Francisco oli udune ja külm. Mõtiskelin udu üle ja tundsin end väga inimliku ja kaitsetuna.

      Ma otsustasin ühele teisele tüdrukule külla minna. Me polnud enam sõbrustanud üle aasta. Kunagi olime väga lähedased. Ma mõtlin, mida ta minust praegu arvab.

      Ma läksin ta maja juurde. Uksekella tal polnud. See oli juba pisuke võit. Pisukestest võitudest tuleks osata lugu pidada. Mina oskan.

      Ta tuli uksele. Hommikumantlit hoidis ta lihtsalt ees. Ta ei uskunud oma silmi. “Mida sa tahad?” ütles ta oma silmi uskuma hakates. Ma astusin tuppa.

      Ta sulges ukse ja pöördus nii, et ma võisin näha ta profiili. Ta polnud viitsinud ennast üleni hommikumantlisse keerata. Ta hoidis hommikumantlit endal lihtsalt ees.

      Ma nägin ta keha katkematut kontuuri kuklast kandadeni. See tundus natuke kummaline. Võib-olla sellepärast, et nii hilja oli.

      “Mida sa tahad?” ütles ta.

      “Ma tahan üks tass kohvi,” ütlesin ma. Kui kummaline: küsida taas kohvi, ehkki kohv polnud hoopiski see, mis ma tahtsin.

      Ta vaatas mind ja keeras ennast veidi. Ta ei rõõmustanud mind nähes. Ma vaatasin ta keha katkematut kontuuri.

      “Miks sa minuga kohvi juua ei taha?” küsisin. “Mulle tundub, et ma tahaksin sinuga rääkida. Me pole kaua aega rääkinud.”

      Ta vaatas mind ja keeras ennast veidi. Ma vaatlesin ta keha katkematut kontuuri. See polnud hea.

      “On liiga hilja,” ütles ta. “Ma pean hommikul üles tõusma. Kui sa kohvi tahad, siis köögis on lahustuvat. Ma pean voodisse minema.”

      Köögituli põles. Ma vaatasin piki esikut kööki. Mulle tundus, et ma ei taha kööki minna ja juua seal veel üks tass kohvi. Mulle tundus, et ma ei taha ka kellelegi teisele külla minna ja kohvi küsida. Ma mõtlin oma kummalisest palverännakust ja ma polnud seda niiviisi plaaninud. Vähemalt lahustuva purki polnud laua peal tühja tassi ja lusika kõrval. Öeldakse, et kevadel kisuvad noore mehe mõtted vägisi armastuse poole. Ehk võib sinna natuke ruumi jääda kohvigi jaoks, kui tal veidike aega üle juhtub olema.

      Jutt sai läbi. Poole lugemise pealt olin kaasa läinud. Ei lugenud enam ilutsevalt ja mõttes-kuuldavalt, vaid huviga. Nüüd kõigutasin ennast tooli tagumistel jalgadel ja vaatasin jälle välja. Mulle tundus, et olin kunagi mingit üsna sama maitsega asja lugenud. Siis kuulsin R-i tulemas.

      Samal õhtul see mulle ei meenunud, aga paari päeva pärast meenus ja ma hakkasin raamatukappi sirvima. Leidsin sealt igasuguseid asju. Lehitsesin ja lugesin vanu tuttavaid raamatuid. Viimaks leidsin ka selle, millele olin mõelnud. Lugesin seda ka. See käis nii:

MINU NIMI3

      Arvatavasti olete vähe uudishimulik, et kes ma olen, aga mina kuulun nende perre, kellel ei ole õiget nime. Minu nimi sõltub teist. Kutsuge mind selleks, mis teil parajasti meeles mõlgub.

      Kui te katsute meelde tuletada midagi, mis on ammu aega tagasi toimunud: keegi küsis teilt, aga teie ei osanud vastata.

      See on minu nimi.

      Vahest ehk kallas taevast vihma alla.

      See on minu nimi.

      Või palus keegi teil midagi teha. Te täitsite tema palve. Siis aga selgus, et seda, mis te tegite, polnud vaja – “Vabandage, ma eksisin!” – ja teil tuli hoopis midagi muud tegema hakata.

      See on minu nimi.

      Vahest ehk oli see mõni mäng, mis te lapsepõlves mängisite, või mõni mõte, mis teile vanast peast akna all tugitoolis istudes lihtsalt niisama pähe tuli.

      See on minu nimi.

      Või läksite kuhugi. Ümberringi õitsesid lilled. See on minu nimi.

      Vahest ehk vaatasite voolavat jõge. Teie kõrval seisis keegi, kes teid armastas. Ta tahtis teid puudutada. Te tundsite seda enne puudutamist. Ja siis teid puudutatigi.

      See on minu nimi.

      Või


<p>2</p>

R. Brautigan, “Revenge of the Lawn” (Peeter Lauritsa ja Hasso Krulli tõlge).

<p>3</p>

R. Brautigan, “In Watermelon Sugar” (Enn Soosaare tõlge).