“Mis me teeme siis,” haigutas V veel kord. Siis võttis ta A õlgade ümbert kinni. “Noormees siin mõtleb kohe midagi teravmeelset välja. Selline ilus noormees.’ Ta lasi käe alla.
“Ei tea, kas vaheajad on igal pool läbi,” ütles A.
“Oleneb, kus,” rääkisin mina. Nii tihti olen kolmas olnud. Enamasti hea meelega, hea vaba asend. Teisedki taluvad mind hea meelega. Vahel on kolmandat vajagi, et asjad vabamalt laabuks. “Kui palju kell on.”
“Kuus läbi.”
“Gnoomis on vaheaeg. Nordis ma ei tea.” “Baar on igatahes lahti.”1
“On küll. Sinna lähmegi.”
“Ainult ma ei viitsi kuskil oodata,” ütles V.
“Nojah, lähme uurime elu,” ütles A.
Kõndisime sinnapoole.
“Kuidas teile kino meeldis,” küsis V.
A: “Nikkumist oli vähe.”
V-le selline jutt ei meeldinud. Ta oli vait. Mina samuti. Läksime vaikides. Inimesi vaatas meie poole. A pani endale suitsu ette.
“Mulle kah, tõbras,” tuletas V meelde.
“Sorri.”
“Anna mulle ka üks.”
A andis tuld, meie puhusime suitsu suust välja. “Palju teil üldse raha on,” küsis V.
“Mul on umbes kuus rubli.”
“Sul ka midagi on, O.”
“Kolm.”
“Vähevõitu.”
“Vähe jah, kaks veini ikka.”
“Mul on ka mõned rublad.”
“Oled sa viimasel ajal palju joonud,” küsis V mult.
Ta kõndis nüüd A käevangus. Tikk-kontsadega munakividel. Nägin silmanurgast, kuidas ta sirutas käe eemale ja lasi sigaretil näppude vahelt maha pudeneda.
“Ei ole, polegi millegi eest juua.”
“Aga himu sul ikka on.”
“Ei tea, vahel on. Sinuga koos on, kallis.” “Tänan, mu arm.”
Läksime Nordi sisse.
“Kurat, kas leppisime enne kokku, et pärast lähme joome veini,” ütles V. “Miks teil nii vähe raha on.” Mis ta viriseb. See mulle ei meeldinud. “Kuule, ta sokutas meile mingi suupiste ka,” ütles
A kandikuga lauda tulles.
Nägin, et V tahtis jälle viriseda, et mis kuradi suupiste, aga jättis virisemata. See oli hea.
Kõrvallauas istus sünge mutt, paks, suurt kasvu, jalad põlvedest vist laiali, küünarnukid ja suured rinnad laual, koni erepunaste küüntega näppude vahel, ja pani oma sõbrantsiga aktiivselt teksti. Vaatasin, kuidas inimesest voolas energia nagu kosest. Halb või hea, ei tea. Olen ammu selle pärimise vastu, aga miskipärast tuleb ta kogu aeg meelde.
Katil oli väga korralik kodu. Korralik kodune isa. Prillidega, kõhuga, kasvuhoonega. Ja veidi peenutsev, veidi koduperenaisetsev, üldiselt lahke ema. Tundsin ennast nende pool nagu inetu vööthüään lahkete loomaaiatöötajate hoolitsuse all. Õhtul võtsime Katiga osa perekondlikust õhtusöögist, mis tekitas kõigile lauasistujatele eri raskusastmega ebamugavusi. Ja perekondlikust telekavaatamisest. Igal juhul oli isa vesteldes väga viisakas ja respekteeriv. Minu mittemidagitegemise suhtes. Liiga pikkade juuste suhtes. Üldise rääbakluse ja kaabakluse suhtes. Aga ma tundsin, et oma sisemuses ei olnud ta just nii respekteeriv. Ta püüdis mind mingitesse päevapoliitilistesse vestlustesse tõmmata, aga kui ma vedu ei võtnud, siis jättis rahule. Mind häirib, et sihukesed täiskasvanud ei ligine sulle kenasti. Kenasti nagu loomad, nuusutades – kes oled sina, kes olen mina, kuidas me läbi saame. Kontaktiks ei otsi nad mingit juhuslikku kolmandat asja, vaid võtavad juhtimise kohe enda kätte ja räägivad asjast ja vaatavad liiga silma. Ei lase olemisel kujuneda. Maailma asjad on neile selged. Lihtsustavad iseend ja olo. Võibolla on neid maailma lõpetamatus ära väsitanud. Patsutavad alati õlale, isegi siis, kui seda vältida püüavad.
Katt pani meid eri tubadesse magama. “Mis see siis on, kas täna ei saagi,” küsisin, kui ta mulle teise tuppa voodit tegi. “Ole tasa,” ütles ta.
“Jah, muidu jumal taevas kuuleb ja pahandab.” “Head ööd,” ütles ta pärast mulle ukse vahelt.
“Musi kah.”
Ta tuli ja seisis mu ette. Ma istusin voodiserval.
Enne kui ta aru sai, tegin tal püksinööbi ja luku lahti, lükkasin särgi kõrgemale, võtsin ümbert kinni ja surusin põse vastu kõhtu.
“Mis see siis on,” küsis ta.
“Noh, vanemad vaatasid mind üle.”
“Sinna ei saa midagi teha. Nad on vanad vanemad.”
“Minu ema vaatas sind ka üle, kui sa meil olid.”
Ta paitas mu pead. Hammustasin teda kõhust. “Ai. Sul pole meil mugav.”
“Vabadus on tunnetatud paratamatus.”
“Oo, ei, vabadus on miski muu. Oota.” Ta lükkas mu voodile pikali, tõmbas endal püksiluku kinni ja heitis minu kõrvale. Suudlesime. Ta võttis prillid eest, pani need üle voodiotsa põrandale, suudlesime veel.
“Üritan parandada maja reputatsiooni,” nentis ta.
“Kardan, et homme paneb su isa mind prooviks kasvuhoonesse tööle.”
“Ta on kohati täiesti inimlik.”
“Eks me ole samast liigist.”
“Homme lähme paarile sõbrantsile külla.” “Lähme ilusamate juurde, palun.”
Kuulasime maja vaikust. Küll oli krõbe ja täielik vaikus.
“Okei, ma lähen nüüd oma voodisse nagu vooruslik neiu kunagi.”
“Nojah, ma taon siis täna pihku.”
“Head onaneerimist.” Ta pani ukse kinni, ei naeratanud. Ta ei naerata peaaegu iial. Võibolla teinekord purjus peaga. Siis on tal tihti kummaline ilme, pole võimalik aru saada, mis ta mõtleb või tahab. Need on tal puhkehetked. Nagu minulgi. Pedasse tuli ta ka TRÜ asemel, et kodunt ära saada.
Mulle ei meeldinud ainult, et ta ostis plaate juba siis, kui tal veel grammarit polnud. See mulle ei meeldinud ja ma ütlesin seda talle ja ta sai sellest aru. Tallinnas elades oli ta tublisti vähemkorralikuks muutunud. Aga ikka püsisid tal sellised harjumused nagu nõud kohe ära pesta või riided õhtul korralikult kokku ja toolile panna. Või raha arvestada. Kohati ei lase see täielikult elada. Aga kohati annab turvatunnet.
Hommikul lõi ta mind maast lahti. Läksime kööki kohvi jooma. Istusin köögilaua taga ja vaatasin nende aeda. Iseenesest mõnus, kui sul on maja ümber veidi ruumi. Seal oli kõik tihkelt täis istutatud ja muru pügatud. Sinnamaale, et aru saada, mismoodi see hea ja ilus on, pole ma veel jõudnud.
Korteri aknast, selle korteri, kus ma ööd olin, paistis Pika Hermanni torn. Väike hall torn roheliste puude sees.
Magasin lastevoodil ja sellel jagus pikkust parasjagu põlvedeni. Õhtul otsisin asendit. Kas magada selili ja lasta jalad põlvest lonksu põrandale? See tundus ebainimlik nukuasend – nii ei saa ju pöörata – , üritasin ennast siiski krõnksu tõmmata.
Hommikul avasin