“Magad või.”
“Ei maga enam eriti.”
“Lonksu õlut tahad.”
“Võib kah.”
Ajasin ennast istuli ja võtsin õllepudeli vastu, õlu polnud jahe, aga mitte ka soe, päris hea tavaline. “Oeh,” ütlesin ma. “Päris kosutav.” A oli juba riides.
“Mis sa hakkad minema või.”
“Ma pean tööle minema.”
Kallasin viimase õlle endale kurku.
“Kui tahad, võid siia jääda ja veel magada.”
“Ei, ma tulen siis parem ka juba ära.”
“Tee siis siva, ma olen juba hiljaks jäänud.”
Hüppasin pükstesse, tirisin särgi selga, siis panin köögis vett näole.
“Kui tahad, võta midagi süüa,” hüüdis A koridorist.
Laual olid munad, leiba, saia, võid, juustu. Ei tahtnud eriti, aga et pakuti ja see mõte juba pähe pandi, tegin ühe kiire võileiva ja torkasin keenud muna tasku.
“Kuhu sa lähed,” küsis A tänaval.
“Ma ei tea, aga sina.”
“Ma pean linna sõitma.”
“Eks ma tulen sinuga kaasa, pagan teab, kuhu minna,” haigutasin ja torkasin viimase juustuleivaampsu suhu. Õues oli jahe. Lompidel jääkirme. Surusin käed püksitasku ja tõmbasin pea õlgade vahele. Tõmbasin ka ennast keskele kokku. A astus nobeda asjalikkusega, töömehe hommikune samm, polnud tal aega külma tunda ega midagi.
Ta pidi mulle kell kuus helistama. Olime eelmisel õhtul nii kokku leppinud. Sel päeval polnud mul mingeid muid kokkusaamisi ega plaane ja see kella kuuene helistamine tuli juba hommikul meelde. Logelesin kogu päeva kodus, aeg-ajalt tuli ikka meelde, et kell kuus ta helistab. Ma ei teadnud, kas tahtsingi nii väga temaga midagi teha. Aga seda helistamist ma muudkui ootasin. Muud polnud teha. Mängisin mõttes ta nimega. Või mängis see minuga. “Reka-Reka,” hüples peas ega läinud ära.
Eelmisel õhtul läks Kati pool tõsiseks jutuks. Millegipärast oli ilus vaitolemise aeg möödas.
Kunagi alguses oli meil õudselt põnev rääkida. Rääkisimegi palju, näiteks kahekesi tema pool, juueski, kõigest. Ja õhtuti ma läksin ikka ära, tema poole ei jäänud. Sest meil olid filosoofilised ja poliitilised ja poeetilised arutelud. Ja peale nii pikka juttu tuli paratamatult minema jalutada. Mõtlesin, et küllap naps ükskord selle asja ära teeb. Et ma võin sinna jääda. Siis, kui me küpsed oleme.
Kord viisin ta baari. Ja tantsisime seal peale paari segu. Tantsisime ära, ta tahtis kohale minna, ma ütlesin: “Oota.” Ta pöördus tagasi. Võtsin käega tal kaela ümbert kinni ja andsin ühe õige pika musi. “Nojah, läks lahti lõpuks,” ütles ta sõbralikult, kui pea vabaks sai. “Vist küll,” olin ma nõus. Läksime mõlemad lõbusaks. Kuskil siis sai meis selgeks, et ilmselt jään sel õhtul tema poole. Raha sai veel otsa ja mulle tundus, et kui me nüüd lõpuni ei lähe, siis ongi kõik jäädavalt kadunud. Mõtlesin paaniliselt, mis teha. Veidi oli vaja veel juua. Helistasin fuajeest Joonale. See ütles: “Halloo.”
“Sina, jah. Nüüd on nii. Võtad viisteist rui. Ja tuled Nõmme kortsu. Siva. Ootad mind fuajees. Kui ma kohe ei tule, siis sina ära ei lähe. Ma istun baaris. Sina sinna ei tule. On selge.”
Ta mõtles. “Hea küll, selge.”
“Rebi siva siia.”
“Eks ma vaata.”
“Pea lõuad ja rebi siia.”
“Okei.”
J oli hea mees. Ei hüpanud alt ära. Meile oli vaja paar segu, muud midagi. Taksot polnud meile vaja. Aga paar segu otsustas kõvasti. Kas me saame olla meie ise, kas me oskame ja julgeme.
Kõik läkski nii ja oli üpriski kena. Aga kui meievahelised asjad peale seda korda teiseks said, siis me hakkasime üha vähem ja vähem juttu ajama. Mõneti nukker. Vait olla oli muuseas väga kena. Kõik juba räägitud. Vaikimine oli puhkus. Ta oli üksjagu tark. Õppis ka hirmus hästi. Ja eriti ei pingutanud. Ise ta ütles, et oskab lihtsalt eksameid teha ja see on kõik. Kus ma taga üldse tuttavaks sain? Peda peol. Sada aastat pole sellises kohas käinud. See oli mõned head aastad tagasi ka. Enne kroonut. Juba siis oli Peda pidu minu jaoks nõrk sõna. Olin omadega üsna umbes. Mõtlesime, et paneme Peda litsidele pihta. Aga keegi ei võtnud eriti jutule. Katt ka ei võtnud. Aga siis ma mõtlesin, et no kurat, ja muutusin hirmus visaks. Ja hirmus viisakaks ka. Seda, et meil teineteisega on lahe juttu ajada, me sel õhtul üldse ei avastanudki. Ma ei mäleta, mis ma tookord Katile peale ajasin, vist mitte kojusaatmist, sest koju ma ta saatsin, küllap tahtsin teda kuhugi mujale tirida. Igal juhul Katt väitis, et on kohe abiellumas. Mind ajas see vihaseks. Selline plika, pole suurem asi väljanägemine ka ja veel viriseb. Tegelikult tegi siuke jutt mind nukraks. Hiljem muidugi selgus, et puhas vaht.
Katt oli mulle väga kosutav. Sest mõnda aega olin tundnud, et polnud kellegagi millestki rääkida. Olin vist teiste asjade üle hakanud mõtlema. Ma ei tea, mille üle. Tahtsin mõnele asjale pihta saada. Näiteks, kuidas siin maal ja siin linnas elu käib, mis elu käivitab, mida inimesed tahavad. Lihtsal tasandil on kõik selge, aga kui rohkem mõtlema hakkad, ei jõua kuhugi, üks mõte viib teiseni, teine kolmandani, algust ei mäletagi. Siis ma ütlesin endale, et tähtis on hoopis feeling, see on kvaliteet, asja sisu. Nojah, see on teine asi.
Aga nüüd oli Katt hakanud mulle tüütuks muutuma. Keegi on talle vist pähe pannud, et minuga tuleks või ei tuleks abielluda, või et ma ei abiellu temaga nagunii, mis on muidugi täiesti õige. Sellest asjast midagi head ei tuleks. Katt on mind hakanud vaatama nagu omandit, arvab, et tal on minu üle õigusi, ja see ajab mul närvi püsti. Tahaks kohe minema tõmmata. Aga kurvastada ma teda ei või, sest ta on selline hale õrn kitseke ja võib pikemaks ajaks nukrutsema jääda või nutmagi hakata. Ma olen tal esimene poiss. Muidugi mitte esimene, aga esimene ja siiani vist ka viimane, kellega ta on maganud. Ma muidugi ei tea, mis ta tegi, kui ma kroonus istusin. Aga ega ta vist eriti midagi ei teinud. Ja uurinud ma ka ei ole. Igal juhul on Katt närvis, sest tal hakkab kool läbi saama ja minust pole õieti millekski asja. Ta armastab mind veidike, aga on tõesti jumala selge, et minust pole millekski asja. Ega saagi olema. Sest ma ei taha. Milleks? Milleks asja? Kellegi perset pühkima? Pühkigu ise.
Väike tüdruk paotas väravat. Julgelt, aga ettevaatlikult. Õues luusis noor suur hundikas. See oli umbes kolmanda klassi tüdruk – valged patsid ja ilus punane seelik. Ta astus sisse ja jättis värava selja taga lahti. Koer lontsis lähemale ja jäi tüdrukut vaatama. Vaadati teineteist. Siis läks plika sisse. Läks kindla sammuga, ehkki astus veidi varvastel. Ta jõudis ukse juurde ja andis kella. Koera poole ei vaadanud.
Ust ei tehtud lahti. Tuli tagasi minna. See on raskem, mõtlesin.
Kui väravani jäi paar meetrit, tegi koer: auh-auh. Aga tüdruk ei liigahtanudki. Sulges enda järel korralikult värava ja hopsas minema. Võttis nii pika sammu, et astus parajasti iga kõnniteeplaadi keskele. Need olid suured plaadid ja ta läks lõbusa hüpaka sammuga.
Istusin bussipeatuses pingil, tõmbasin suitsu ja ei teadnud, kuhu minna. Lasin juba ühe trolli ära, millega oleks kuhugi saanud. Kuhu? Noh, linna. Et kellegi juurde minna. Oli hämar, olin vindine. Kohti, kuhu minna, ma teadsin ja seltskonda ma soovisin, ainult kõik oli juba ette nii teada ja tuttav. Olemised. Vestlused. Kõik. Joomine. Istuda oli päris hea. Lasta kõigel olla. Poolvindisena. Ühe inimese elu. Mis ta temaga tegi? Midagi. Mida ta siis tegema pidi?
Kuulasin oma südame tuksumist. Tundsin seda ilma katsumata. Kuidas rinnas lõi. Kiiresti ja nõrgalt. Ei saanud olla kiiresti ja nõrgalt, siis ma poleks kuulnud. Aga oli vist siiski.
Peatuses seisis inimesi. Polnud veel nii hilja. Enamik oma mõtetes. Mõni silmas ka teisi, mindki. Kõik õhtuselt väsinud. Kui teine õhtu ennast üles löövad, siis mõni ehk eputab. Keda olemasolev elu ei toida. Kes tahab muud. Kallimat elu, või on muud ideaalid.